teisipäev, 26. september 2017

Roosi uus tõukeratas :)



Roosi (2) sai endale paar päeva tagasi uue tõukeratta, millega sõitmist ta nüüd hoolsalt harjutab. Ise on ta sellest suures vaimustuses ja tema nõudmisel pidime selle ka tuppa kaasa võtma. Uus roosa tõukekas seisab öösel tema voodi najal ja päeval (kui me parasjagu väljas pole) kütab Roosi sellega mööda tuba ringi :) Juuli seda puutuda ei tohi, sest otse loomulikult on see „minu latas” :D

esmaspäev, 25. september 2017

Lõbusaid pilte Roosist mänguväljakul :)



Päike paistab ja tuju on hea. See rong siin on ka väga lahe!



Palav hakkas.



Ohhooo, siin on päris mõnus ronida!



Kukkkuuuu, issi!

Mis juhtub, kui terve suvi lahti olnud WC üleöö kinni pannakse (Inno demonstreerib)


Tamula rannas olev avalik WC oli terve suve lahti. Nüüd on linnavalitsus selle aga kinni pannud, vähemasti meeste ja invaliidide boksid olid raudselt lukus. See tähendab seda, et nüüd tuleb häda tulles see teha „nuka taade.” Nagu Võrus siiamaani kombeks on olnud :D.

Meie arvame, et Võrus võiks siiski olla üks aasta läbi lahti olev avalik WC. Kui mitte mitu.

pühapäev, 24. september 2017

Video sellest, kuidas Roosi issil eest ära jookseb


Täna oli Tamula rannas lõbu lõuani, nalja nabani :) Roosile meeldis hullupööra vees hullata ja pärast meie eest ära joosta. Vaata, kuidas Innol Roosi kinni püüdmine õnnestub!

Video! Roosi ja emme hüppavad koos Tamula „basseinis” :D


Täna oli jälle jumalik ilm ja otse loomulikult läksime välja jalutama. Tee viis meid taas Tamula äärde,  kus vee tase on tõusnud tohutult ning katnud ka promenaadi. Nii on meie armsa Tamula äärde tekkinud mõnus bassein, kus Roosi ja emme rõõmsalt koos hüpata said. Tundus igatahes palju parem kui sogane muddy puddle :). Roosi igal juhul nautis Tamula basseinis hüppamist väga ja no mis mulgi üle jäi, kui temaga kaasa hüpata, eriti kui Roosi käskis, et mina pean ka „vanni” tulema :D.

Toidupangast


Oleme päris palju kirjutanud toidupangast, kust oleme ka ise raskel ajal abi saanud. Eesti toidupankadel on aga võrreldes Soome omadega palju arenemisruumi ning siin saaks kõvasti kaasa aidata kohalik omavalitsus. Näiteks võiks linnavalitsuse töötajad telefonid pihku võtta ja uurida Maximast ja Maksimarketist järele, miks nemad toidupangaga koostööd ei tee.

laupäev, 23. september 2017

Katalaanid taotlevad iseseisvust. Ja Eestis on vaikus?

Väljavõte Catalan News veebist.

Päris kummaline situatsioon. Üks Euroopa väikerahvas katalaanid, kes on sada aastat taotlenud iseseisvust, umbes samast ajast kui eestlased pärast Vene impeeriumi lagunemist, millele vahepeal pani piiri Franco diktatuur, aga kes nüüd on jõudnud sellele väga lähedale, tahavad korraldada 1. oktoobril referendumit, aga Hispaania võimud on selle ära keelanud. Kas te kujutate ette, eksole?! 21. sajandil ja Euroopa Liidus käib mingi Orwelli raamatust tuttav mäng. Inimesi arreteeritakse massiliselt ja antakse kohtu alla. Samasugune arusaamatu tegevus nagu Türgis, kus hullul diktaatoril lastakse NATO liikmesriigis valimatult möllata.

Eesti, ELi eesistuja on vait kui kult rukkis. Maja põleb, aga keegi ei tee nägemagi. Vaadatakse selget ülekohut lihtsalt vaikides pealt. Eesti ajakirjanduses pole ka mitte üks piuks. Siit-sealt kostab vihjeid, et katalaanide iseseisvus on mingi Putini projekt. See on sama loll jutt nagu NLiidus seletati Eesti iseseisvust kapitalistliku imperialismi vandenõuga.

Mis toimub, kui küsida tohib?!

Video Roosist. Roosi mängib rongiga ja hüüab „Kuku!”


Käisime täna testimas Võru Sõlekese lasteaia uut, vastavatud mänguväljakut. Roosile meeldis seal kõige rohkem rong. Ta tahtis, et ka issi sinna isse roniks, aga issi paraku ei mahtunud :D.

Uus video! Inno räägib järjekordsetest takistusribadest Võru kõnniteedel


Võru linnas on väga tülikas lapsekäruga liigelda, sest käru rattad jäävad iga natukese aja tagant kõnniteede vihmaveerennidesse kinni. Inno pakub välja lahenduse.

Kõrvalosas Juulike, kes otsib oma käru korvist seal olevat krabisevat kilekotti. Angelmanidele meeldivad krabisevad asjad hullupööra :).

Selline see meie uus käru siis on!



Kuna täna oli väljas nii ilus ilm (kaheksateist kraadi, Inno ütles, et peaaegu juba nagu Portugal :)), siis läksime lastega välja jalutama. Haigusest taastuv Juulike rõõmustas päikese üle väga ning nõndasamuti ka väike Roosi. Saime ka testida Juuli uut, Invarult saadud Cricket'i käru. Siin Inno meie maja ees käru korda sättimas.

Ootan sotsidelt vabandust Juuli solvamise pärast



Mõned päevad tagasi hakkas Võru sotside nimekirjas kandideeriv Silja Suija Facebookis Juulikese haiguse üle ilkuma ning pani lõpuks ette, et Juulikese ravi võiks kinni maksta Ingrid. Ta ei ole siiamaani meie ees oma käitumise pärast vabandanud, vaid hoopis oma tegevust jätkanud, kirjutades praktiliselt iga minu Facebooki postituse alla meie pere ja lapsi solvavaid kommentaare. Nüüd väidab ta mulle, et ei olegi sots, kuigi tema nimi on sotside valimisnimekirjas.

Minu hinnangul on laste ründamine valimiskampaania ajal lubamatu, sellele ei ole mitte mingit õigustust ning sellele tuleb panna otsustav piir. Mitte keegi ei pea end tundma nii nagu mina, kui Silja mind Juuli haiguse ajal ründas. Leian, et Silja Suija võlgneb meile vabanduse, ja kui tema seda teha ei soovi, siis võtan vastu vabanduse ka sotside esinumbrilt ja linnapeakandidaadilt Anti Allaselt.

reede, 22. september 2017

Kas puudega last hooldav vanem on töötu?



Täna nimetas Võru sotsiaaldemokraatide nimekirjas kandideeriv Silja Suija mind Facebookis „töötuks.”

Jäin selle üle mõtlema ning sain aru, miks ta mind mõni päev tagasi Juulikese haigevoodi kõrvalt tööle minna käskis. Sotside silmis ei ole ilmselt ööpäevaringset hoolitsust vajava lapse eest hoolitsemine töö, vaid lihtsalt vanema eralõbu või naljakas kiiks ning sellise eralõbude eest ei pea loomulikult midagi maksma. Seepärast ka Silja seisukoht, et toetusi ei tuleks mitte suurendada, vaid peaks hoopis vähendama. Ja ega uus valitsus, kuhu kuuluvad lisaks sotsidele Keskerakond ja IRL, olegi puuetega laste toetusi suurendanud. Nii raske kui sügava puudega laps saab riigilt ainult 80 eurot kuus ning lisaks sellele seda, mida kohalik omavalitsus talle oma armust (sest kohustust pole) maksab. Kuna peredel, kus kasvab haige laps, on isegi raske ja vanemad on sageli vaimse murdumise äärel, siis on selliseid mõtteavaldusi, mis nende vanemate tööd millekski ei pea, iseäranis kurb lugeda. Eriti sotside suust, kes enda sõnul just nõrgemate eest väljas.

Lugesin hiljuti üht huvitavat artiklit, see oli vist ajakirjas „Pere ja Kodu”, kus märgiti, et erivajadustega lapse eest hoolitsemine on sama raske kui kuue tavalise lapse eest hoolitsemine ehk kuus korda raskem. See on tõsi, need vanemad teevad tõesti oma lapse nimel tohutuid jõupingutusi ja  see, mida nad teevad, ON TÖÖ. Lihtsalt Eestis ei ole selle töö eest veel väärilist tasu kehtestatud. Õnneks on muutused õhus, viimases, mulle äsja postkasti potsatanud ajakirjas „Puutepunktid” oli juttu, et Maailmapank soovitab Eestil omastehooldajatele inimväärset elu võimaldavat tasu maksta.

Loomulikult VÕIB lapse hooldamise kõrvalt ka muud tööd teha, kuid just VÕIB, mitte ei PEA. Kui vanem seda jaksab (puhata on ju ka vaja - ärgem unustagem, et ööpäevaringset hoolt vajava lapse vanem hoolitseb oma lapse eest ka öösel) ja lapse heaolu seetõttu ei kannata. Künismi tipp on nõuda, et vanem peaks minema tööle lapse krambihoogude ajal. Jällegi meenuvad millegipärast bolševikud ja küüditajad, kes ei halastanud isegi vanakestele ja sülelastele.

Ja - ma ei ole mitte mingi kategooria järgi töötu. Olen Roosiga lapsehoolduspuhkusel ning Juulikese hooldaja.

Pildil mina ja Juulike, kui Juuli oli veel päris pisike

Kust tulid küüditajad



Kuulasin Jüri Luige soovitusel Igor Gräzini 21. septembri kõne Riigikogus, kus ta rääkis sotsidest ja bolševismist. Ja teate, mulle sai korraga selgeks, kust tulid esimese Eesti Vabariigi lõpul küüditajad, kes olid võimelised Siberisse saatma nii vanurid kui väetid sülelapsed. Nemad olid samuti sotsiaaldemokraadid - südametunnistuseta inimesed, kes olid valmis silmagi pilgutamata sildistama.

Mind isiklikult ründas kohalik Võru sotsiaaldemokraat mu lapse haiguse ajal, käskides sügava puudega lapse emal lapse haigevoodi kõrvalt KOHE TÖÖLE MINNA. Kujutan ette, millise kergusega oleks ta tulnud mu ukse taha tol teisel ajal ja käskinud asjad kokku pakkida. Endal punalipuke käes ja viisnurk rinnas. Siberisse saadeti ju ka inimesi TÖÖLE.

Jumal tänatud, et sotsid ei ole veel Eestis ainuvõimu saavutanud. Ma loodan südamest, et ei saavutagi.

Pildil lippab Roosike sel raudteel, kust 40ndate sotsid ta vanaisa ja vanavanaisa Siberi poole teele panid.


neljapäev, 21. september 2017

Minu lemmikpilt minust ja isast


See on üks mulle armsamaid pilte minust ja isast. Tehtud Rakveres Tõru tänaval, kus oli mu esimene kodu. Isa on siin umbes 55 ja mina umbes 5. Me olime isa ja tütar, aga ka parimad sõbrad. Täna oleks mu isa üheksakümneaastane.

Ta oli parim isa, aga oleks olnud ka maailma kõige parim vanaisa. Kallis isake, tean, et valvad inglina me üle. Ma ei ole Sind unustanud ega unusta iial. 

Vanaisa haual



Täna on 21. september ja minu kalli isakese 10. surma-aastapäev. Minu isa Georg Vaher suri kümme aastat tagasi oma Rakvere koduaias õunapuu all, kõrval korv puult korjatud õuntega. Ta oli kaheksakümneaastane. Oli selle suve üks viimaseid ja päikesepaistelisemaid päevi.

Ka isa oli päikesepoiss - kogu aeg oli tal suu naerul ja meel hea, nakatades oma kustumatu optimismiga ka teisi. „Peaasi, et hing noor, muu ei ole tähtis,” armastas mu isa ikka öelda. Tema ei jäänudki vanaks - tundis kuni surmani huvi maailma asjade vastu, käis iga päev jalutamas ning läks natuke enne oma kaheksakümnendat sünnipäeva arvutikursustele. Ikka selleks, et mitte ajast maha jääda!

Mina olen oma isa tütar, igas mõttes :) Mul on ka kogu aeg suu naerul - ka siis, kui päike nii väga ei paista, sest ma tean, et ühel hetkel tuleb ta ikka välja. Kasvõi sinu enda sees.

Käisime täna Tartus Pauluse surnuaial, kuhu on maetud minu vanaisa Gustav Eduard, vanaema Julie Eveliine ja isa õde Aino Kallastu koos sõjaajal surnud väikeste poegade Alo ja Tasoga ning puistatud minu isa tuhk. Väike Roosi aitas emmel vanaisa hauda korda teha

Värvisime hauaplaadid ka koos ilusti uuesti üle:

Jüri Luik kirjutab ebaeetilisest mudaloopimisest valimiste ajal



Võru ettevõtja Jüri Luik, kellele Silja Suija Juulikest ründav käitumine väga häiris, postitas täna hommikul Facebooki järgmise sissekande:

Üks teema veel häirib -------- Selge see, et valimiste aeg on mudaloopimise aeg. Aga ka mudamaadlusel peaksid olema mingidki eetilised piirid. Kui öeldakse, et keegi on kurjategija või kellelegi istub ülikond selga, nagu sadul lehma selga, on see kellegi isiklik arvamus ja talle saab tuima näoga vastata, et minu arust on sul jalad nagu kärumehe käed jne jne lühidalt ----- puhas sõnasõda ja valijad saavad muheleda poliitikute rivaalitsemist, aga kui kistakse mängu juba puuetega lapsed ja sellega seonduvad pereprobleemid, on asi naljast kaugel. Selles suhtes on kohalik sotside kandidaat Silja Suija üle piiri läinud. Endal ka erivajadusega laps (millest iseenesest väga kahju), aga asunud avalikus meediruumis teist samasugust peret ründama. Oleks see üksikjuhtum, siis tõreleksin temaga nelja silma all. Kuna aga pärast Silja postitust on juba 2 inimest pöördunud samasuguse Silja käitumisega meie poole, ütlen otse ------ Silja, on tuhat muud moodust, kuidas Anti ja sotside reitingut alla kiskuda. Sellest ei pea kasutama seda meetodit. Ja punkt! Seda teemat ma enam ei kommenteeri ja fb vahendusel vaidlustesse ei lasku.

Aitäh, Jüri, toetuse eest. Minagi leian, et mudaloopimisel peavad olema piirid ning kindlasti ei tohi valimisvõitluses rünnata  lapsi. Meil kõigil on lapsed ja ma arvan, et nõustute minuga, kui ütlen, et meie lapsed on meile kõige kallimad inimesed siin maailmas. On olnud väga kurb kuulda, et tuntud sotsiaaldemokraadi rünnaku alla on sattunud ka teisi peresid.

Pildil pikalt Kirumpää linnusega tegelenud Jüri huvilistele linnuses ajaloost rääkimas. 

kolmapäev, 20. september 2017

Väikesest Juulikesest



Juulikesel on parem. Palavik on langenud, suuri, kogu keha haaravaid krampe enam ei ole. Täna öösel magas, käed armsalt üle pea. Nagu väike inglike :) Ka söögiisu on tagasi tulnud - eile söötsin talle lusikaga ube ja talle maitsesid need väga. Oma käega ta veel süüa võtta ei jaksa, aga küll seegi tuleb. Peaasi on anda talle palju puhkust ja rahu. Musisid ja kallisid. Hellus on sellistele lastele väga tähtis. Või mis mõttes sellistele! Hellus on tähtis kõikidele lastele! Hellus aitab lastel terveneda ja areneda. Hellalt kasvatatud lapsed on ise empaatilisemad, nende elus on rohkem värve ja nad suudavad maailma avarama pilguga vaadata.

Kuna Juulike selle nädala veel taastub, siis oleme koos temaga ja sel nädalal veel uusi videoid ei tee. Puhkame ka ise, sest need kaks nädalat olid väga kurnavad. Täna näiteks saime Innoga üle hulga aja ühel ja samal ajal magada :) Erivajadustega lapse vanemad peavad vahel ka endale „pai” tegema ja mina näiteks kavatsen võtta endale natuke aega raamatu lugemiseks. Mul on hetkel pooleli minu meelest parimat inglise huumorit esindav teos pealkirjaga „The Diary of a Nobody”, mille autoriks on vennad Grossmithid. Väga mõnus lugemine :) Kui oled haige või haigusest taastumas, siis on kõige parem lõõgastuda mõne humoorika raamatu või seriaali seltsis. Mu isa rääkis, et luges Vorkuta vangilaagris Don Quijote'i ja Dickensi „Pickwick'i-klubi järelejäänud pabereid”, mis ajasid teda lausa kõva häälega naerma, ning need raamatud aitasid tal kaheksa aastat kestnud vangipõlve üle elada. Mulle tundub, et ka erivajadustega laste vanemad võiks oma ellu rohkem huumorit lubada. Mitte et me kuidagi vangis oleks, aga vahel on raske ja siis aitab huumor - vähemasti minu arvates - hästi.

Südamlik tänu kõikidele kaasaelajatele ja anname kindlasti teada, kuidas meil läheb :)

Pilt: Juulike on juba peaaegu sama reibas nagu sel pildil. Jaksab end juba voodi najale püsti upitada.

teisipäev, 19. september 2017

Kui sind ründab teine puudega lapse ema



Mind on erivajadustega lapse emana kõige rohkem üllatanud see, et sinu kõige suurem kriitik või isegi vaenlane võib olla teine puudega lapse ema. Kes võib sulle silmagi pilgutamata haiget teha ka siis, kui sa kõige nõrgem oled - su lapse haiguse ajal.

See on iseenesest kurioosne, sest teine puudega lapse ema peaks ju teadma, et elu erivajadustega lapsega on raske ning seda eriti lapse haiguse ajal. Erivajadustega lapsed on õrnad, nende haigused raskemad kui tavalistel lastel ning paljud haigused - nagu näiteks krambid - võivad olla eluohtlikud. Sageli võtab haige lapse eest hoolitsemine vanemalt kogu jõu. Teine ema on seda kõike omal nahal kogenud. Samas teab ta ka hästi, mis teisele erivajadustega lapse emale haiget teeb, millisele nupule vajutada, kui soovite, ning on seetõttu ründamises väga osav.

Eile jagasin Juulikese haigusest kirjutavat postitust ka Facebookis. Paljudele läks see korda. Nende seas Riigikogu liikmele Inara Luigasele, kes pakkus kohe abi, öeldes, et võib isegi päevaks appi tulla, kui seda vajame. Olin sellest abipakkumisest väga liigutatud (Inara on üks armsamaid inimesi, keda tean) ja me hakkasime omavahel juttu ajama, kui ühtäkki sekkus meie jutuajamisse Võru sotsiaaldemokraatide nimekirjas kandideeriv endine sportlane Silja Suija (hetkel Võru linnavolikogu liige), kes hakkas Juuli haiguse üle irvitama ja pakkus, et Juuli ravi võiks kinni maksta Ingrid. Ei hakka siin kõiki tema kommentaare kirja panema, aga lõpuks hakkas ta ründama ka Inara Luigast  - selle eest, et viimane meile abi pakkus! „Vähem sotsiaaltoetusi, minge mõlemad tööle!” oli tema soovitus meile (NB! tegemist on sotside nimekirjas kandideeriva inimesega!). Ja ma olin just kirjutanud, kuidas Juuli haigus oli meid mitu nädalat magamatuna hoidnud. Ehk siis sisuliselt soovitas sots mitu ööd magamata sügava puudega lapse vanemad toetustest ilma jätta ja käskis neil kohe tööle minna :D Küsisin talt siis, et kallis Silja, soovita palun tööd, mida saab teha magades. Selle peale vastas ta, et aga las Inara pakub sulle tööd.

Ma olen sõnatu. Mõtlesin öö otsa (sedapuhku ei saanud magada nördimusest, Juulike on tervenemas ja norises), kas sellest kirjutada. Täna hommikul otsustasin, et me ei tohi leppida vägivallaga. Ka sellise vägivallaga, mis tuleb teiselt puudega lapse vanemalt. Vägivallast tuleb koheselt rääkida ja sellele tuleb panna piir. Kuid vägivallale ei tohi vastata vägivallaga, vaid mõistmisega. Mina näiteks kirjutasin Siljale, et ta räägiks, mis tal mureks on. Sest ma tean seda nii hästi - erivajadustega lapse vanemate elu on raske. Vahel isegi kurnav ja laastav. Seepärast on oluline oma muresid jagada. Et nad üle pea ei kasvaks ja neid teiste inimeste peal välja elama ei hakataks. Minu kogemus näitab, et suhelda ei tule mitte ainult teiste puuetega laste vanematega, kes võivad sind küll hästi mõista (mul on selliseid kogemusi ka), aga samas sulle ka kõige rohkem haiget teha. Erivajadustega lapse vanema sõpruskond peaks olema nii lai kui vähegi võimalik ning sinna võiks mahtuda võimalikult palju erinevaid inimesi.

Nüüd võiks küsida, mille jumala pärast peaks üks teine erivajadustega lapse ema teist rünnata tahtma, kui too teine oma haige lapse eest hoolitseb. Ega siin pikalt mõtelda ole vaja - käimas on valimised. Nii meie kui Silja kandideerime Võru volikokku ja kohtade arv on piiratud. Sisse saamine on tema jaoks ilmselt nii oluline, et selle jaoks võib ohvriks tuua ka inimlikud väärtused nagu teise inimese lapse haiguse respekteerimine.

Minu enda jaoks on aga ka valimiste ajal piirid, millest lihtsalt üle ei astuta. Üheks selliseks piiriks on lapsed. Laste üle ei irvitata ja ka nende vanematele võiks nende põetamise ajal rahu anda. Need võiks olla miinimumtingimused. Arutada võiks üldiste printsiipide üle ning rääkida sellest, mis on linnas tehtud ja mis tegemata. Mis puutub Võru linna asjadesse Ingrid ja tema võime Juuli ravi kinni maksta, küsin ma puhtpraktiliselt. See on jabur, kui isegi kõik emotsioonid kõrvale jätta :)

Rohkem konstruktiivsust ja vähem alatust, kallid sõbrad! :)

Pildil kuulab Juulike huviga Kirumpää linnuses peetavat loengut linnuse ajaloost.

esmaspäev, 18. september 2017

Saime haigusest üheskoos üle



Juulike jäi kaks päeva tagasi haigeks. Ta oli juba kaks nädalat rahutu olnud ja öösiti üleval. Arvasime, et see on seotud jäävhammaste tulekuga, mis tal alanud, aga üleeile tõusis tal kõrge palavik ja koos palavikuga tekkisid krambid. Need õnneks lõppesid, kui teda jahutasime, aga kuna pidevalt oli oht, et ta uuesti üle kuumeneb, siis valvasime teda kordamööda ja ka magasime kordamööda. Lisaks palavikualandaja Nurofen ja dr Roosi oma mängukuuldeaparaadiga :). Roosile nimelt meeldib praegu väga doktorit mängida ning eriti meeldib talle sealjuures oma õekest kraadida.

Eile oli samuti võitlus palavikuga, aga õhtuks õnnestus see 37 peale saada ning täna hommikul vaatas mulle voodist vastu puhanud ja imestunud näoga Juulike. Et mis siis nüüd õigupoolest toimus? Muidugi, tema oli ju kõik see aeg oimetu ega mäletanud oma haigusest arvatavasti midagi. Imestunud oli ta ilmselt seepärast, et mina teda nii mureliku näoga vaatasin :).

Angelmani sündroomiga laste vanematele on unetud ööd tavalised. Sageli on nii, et magame Innoga üksteise alla, ja siin on väga tähtis rahuliku meele säilitamine ning üksteise toetamine. Koormuse pooleks jagamine. Sest kui kokku hoida, siis saab kõikidest asjadest üle ning ka rasked ajad tunduvad tagantjärele ilusad.

Praegu istub meie ilus inglike keset põrandat ja mängib. Täna ajas end isegi korra voodi najale püsti. On veel natuke nõrk ja loid, aga tunda on, et terveneb iga hetkega. Söötsin talle natuke aega tagasi lusikaga hernesuppi, Juulile maitses see väga.

See krampidest üle saamine on alati nagu pidupäev. Kui nad tulevad, siis on paanikaosakond, sest nendega ei harju kunagi ära, aga nüüd on õnneks selle võrra kergem, et ma täpselt tean, mida teha, et Juulit aidata. Kui me veel tema diagnoosi ei teadnud, siis oli kõige raskem, sest me ei saanud aru, mis toimub - tavalisel lapsel tekivad krambid alles väga kõrge palavikuga, Juulil aga juba 38ga ja seetõttu tuleb talle palju varem palavikualandajat anda. Juuli puhul on kõige olulisem, et ta üle ei kuumeneks, ja seetõttu tuleb teda haiguse ajal väga hoolsalt valvata. Ma ei julgenud üleeile öösel isegi magama jääda ja käisin teda iga natukese aja tagant kontrollimas :). Eile olin nii väsinud, et lihtsalt jäin magama - kui üles ärkasin, siis oli Juulike Inno süles ja nad vaatasid koos telekat :D Roosi oli samuti magama jäänud, kuna ei saanud Juulikese esimesel haiguseööl korralikult magada.

Nüüd võib kergendatult hingata, aga kuna võib arvata, et Juulike veel nädalajagu taastub, siis tuleb videote tegemisele väike vahe sisse. Või noh, vähemasti välivideote tegemisele :) Saab näha! Teile aga kõike head ja et lapsed oleksid terved!

Pildil: no kes suudaks jääda ükskõikseks SELLISE naeratuse vastu? :D

pühapäev, 17. september 2017

Nüüd asi ametlik: Eesti riik on eesti rahva hävitamise masin

Eesti on maailmas üks enim rahvast kaotavaid riike, Euroopas kolmas, väljavõte Vikipeedia veebist.

Öeldagu selle nõukogude aja või kommunismi kohta mida iganes, aga sel ajal kasvas Eesti rahvaarv, sealhulgas eestlaste rahvaarv. Nüüd, pärast 25 aastat iseseisvust on Eesti maailmas üks enim rahvast kaotavaid riike. Eesti on kaotanud isegi rohkem rahvast kui Läti, Ukraina ja Venemaa. Mis tähendab, et iseseisvast Eesti riigist on saanud eesti rahva hävitamise masin. Ainult Bulgaaria ja Moldova ning Vaikse ookeani saared on maailmas elanike arvu vähenemise poolest Eestist eespool.

Eesti rahvast on suudetud nii palju hävitada, et juba on hakatud kõige kõrgemal valitsuse tasemel rääkima vajadusest inimesi massiliselt sisse vedada. Lähis-Idast ja mujalt, eesti mõistes murjanite juurest. Selle taustal käib jutt kultuurilisest mitmekesisusest. Nii nagu veeti Eestisse inimesi sisse pärast sõda, samuti mitmekesistamise sildi all. Aga mis kummaline - sõda pole Eestis olnud - Eesti elanike arv on rahuajal vabalanguses. Sellist asja pole Eestis teadaolevalt kunagi olnud.

Võib küsida, kas selle, rahva hävitamise jaoks jaoks ongi Eesti riik loodud?! Eesti põhiseadus näeb ette rahva alalhoidmise. JA MA KÜSIN, MIDA PERSET ON EESTI RIIGI JUHID TEINUD KÕIK NEED AASTAD? Jah, on võideldud palehigis väljamõeldud tondi - Savisaarega -  tänu Savisaarega rahva hirmutamisele on võimule saadud, aga kas eesti rahva väljasuremine on seda väärt?! Kas Savisaar on tõesti nii kõva mees, et tema pärast on vaja olnud ohverdada eesti rahvas?! Ma julgen selles sügavalt kahelda.

laupäev, 16. september 2017

Tänu kommunismile on Eesti iseseisev

Kommunistlik revolutsioon Venemaal.

Eestis küll on kombeks kommunismi kiruda, ja seda õigustatult, aga ei tasu ära unustada ühte olulist asja: Eesti ja eesti rahvas võlgneb kommunismile oma iseseisvuse. Nimelt, ilma kommunistliku revolutsioonita Venemaal elaks suure tõenäosusega edasi Vene monarhia, tsaaririik, mille koosseisus oleksid nii Eesti ja teised Balti riigid kui ka Soome. Ja 100 aastat ei möödu peatselt mitte ainult Eesti iseseisvumisest, vaid ka sündmusest, mis sellele iseseisvusele teed sillutas - Oktoobrirevolutsioonist.

Ja et veel täpsem olla, siis oli Eesti maailmas esimene riik, mis Vene impeeriumi lagunemist ja nõukogude Venemaad tunnustas ning nõukogude Venemaa oli esimene, kes Eesti Vabariiki tunnustas. Seda asjaolu eriti ei reklaamita, aga nii see oli. Pärast Venemaad hakkasid Eesti iseseisvust tunnustama teised riigid.

Hoopis teine teema on see, miks Eesti ei suutnud, aga näiteks Soome suutis oma iseseisvust sellesama kommunismi eest 1939-1940. aastal kaitsta. Eesti mängis pehmelt öeldes mäkra, sest kui nõukogude liit ei saanud jagu Soomest, siis oli veel väiksem tõenäosus jagu saada Eestist ja Soomest koos. Ent Eesti reetis Soome, lasi Punaarmee sisse ja Eestist käidi Talvesõja ajal Soome linnu pommitamas. Hukkusid sajad soome naised ja lapsed. Päts sai selle eest Stalinilt rahalist preemiat, aga Eesti kaotas oma iseseisvuse.

Bottom line: Eesti ja Soome koos on võitmatud. Kui üks teise reedab, siis läheb raskeks.

neljapäev, 14. september 2017

Juulike sai endale lõpuks uue käru. Suur tänu, Invaru tiim!



Puuuhhhh. Üks Kolgata teekond sai lõpuks ometi läbi! Kes seda enam mäletab, kui kaua aega tagasi ma perearstilt kõik vajalikud tõendid võtsin ja me Innoga Tartus ITAKi ja Egero teeninduspunktis käisime. No see oli ikka mitu-mitu kuud tagasi. Kevadel. Eesmärgiks siis saada Juulile uus jalutuskäru ja eritool. Kuna sotsiaalkindlustusametist öeldi, et asi käib kiiresti, tuleb vaid kahelt erinevalt firmalt pakkumus võtta, siis olime väga optimistlikud. Käisime ITAKis ja Egeros, esitasime oma soovi ja jäime lubatud pakkumust ootama.

Ootasime kuu. Kaks. Kolm, neli. Aga meie hämmastuseks ei tulnud kummastki firmast mitte mingit vastust. Ei pakkumusi ega ka käru. Nagu nad oleks maa alla vajunud! 

Septembri alul mõtlesime, et pagan, kaua me ootame. Juulikese Amazonist tellitud Britaxi käru on vanusele kuni viis aastat ja Juulike saab veebruaris kuus. Vana käru hakkab talle kitsaks jääma. 

Mõtlesime siis viimases hädas, et tellime siis ise Amazonist uue käru, kuna seal on selline olemas, nagu meil vaja. Inno ütles, et ma läheks küsiks sotsametist, kas nad Amazonist tellitud kärusid ka erimenetluse korras hüvitavad.

Läksin uuesti sotsiaalkindlustusametisse ja kurtsin oma häda. Selgus, et Amazoni kärusid ikkagi ei hüvitata, aga väga sõbralik klienditeenindaja soovitas meil küsida Invarust. Et lapsevanemad on Invaruga väga rahul. Invarul küll Lõuna-Eestis teenindust pole ja seepärast me alguses ITAKisse ja Egerosse läksimegi, aga no mis sa hädaga teed, eks ole. 

Inno saatis Invarule käru ja tooli kohta meili. Ja imede ime, vastus tuli juba mõne tunniga! Koos ettepanekuga, et nad tulevad ise kahe nädala pärast Tallinnast Võrru ja me saame kohapeal proovida, kuidas käru Juulikesele istub! 

Täna oligi Invaru kaheliikmeline tiim meie maja ees ning saime proovida kaht Cricket'i  käru. Juurde põhjalikud seletused ja soovitused. Juulikesele sobis suurem käru paremini. Otsustasime, et võtame selle esialgu rendile. 

Ja meie suur mure saigi naksti lahendatud! Kahe nädalaga!

Lõuna-Eestis ei pakkunud ükski firma, et tuleb ise kohale ja on nõus käru kohe rendile andma. Nii et suur kummardus Invaru ees ja südamlik tänu terve meie pere poolt!

Kui järgmine kord jalutama läheme, siis teeme kärust koos Juulikesega ka pilti! :) 

Ülal: selline see Cricket'i käru välja näebki. Juuli kärul on ainult hall iste. 

Inno täiendus:

Kaasaja kaubandusettevõtted peavad mitte lihtsalt kaupa müüma, umbes nagu kiloga naelu või tihuga saematerjali, vaid pakkuma lahendusi. Meil oli erivajadustega lapsele käru vaja ja mitte ükski, kordan, mitte ükski Lõuna-Eesti firma ei suutnud pakkuda lahendust, kuigi ühel neist on esindus isegi Võrus olemas. Täiesti häbiväärne! Ja samas tohutu ressursi raiskamine. Samas Tallinna firma esindajad sõitisid spetsiaaalselt kliendi jaoks Võrru kohale. Vot see on tase! Invaru edestab kõiki teisi pika puuga ja ma usun, et neil läheb ka äri hästi.

Võru linna teedeehitusest. Mis olukord on kesklinnast väljas?


Võru kesklinn on küll ilus, aga kui teed paar sammu vasakule või paremale, siis satud justkui hoopis teise linna. Kus mänguväljakud on räämas ja teed lagunevad, tühjaks jäänud ja lagunevatest vanadest majadest rääkimata. Midagi on vaja kiiremas korras ette võtta ja vaid kesklinna väikese ilusa „saarekese” loomine ei ole kindlasti lahendus. Valimisliit „Võru eest” eesotsas entusiastliku esinumbri Innoga seisab kõikide Võru linnaosade eest!

kolmapäev, 13. september 2017

Täna Võru vanas raudteejaamas (video)


Täna võtsime ette jalutuskäigu Võru vanasse raudteejaama, kus ilus eestiaegne jaamahoone on säilinud, kuid teenimatult unarusse jäetud. Võru valimisnimekirja esimene (nr 101) ja ühtlasi parim mees Inno leiab, et Võrus tuleb rongiliiklus kiiremas korras taastada. Mina olen absoluutselt päri, sest sellise ilusa ajaloomälestise käest laskmist ei õigusta miski. Võru väärib rongiliiklust ja korras jaamahoonet! Roosile valmistas suurt lõbu vanade, mahajäetud raudteerööbaste vahel jooksmine.