neljapäev, 22. juuni 2017

Nagu öö ja päev: Soome noored teevad tööd endale, Eesti noored teistele

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Eestinen.fi vahendab infot 13-aastaste Soome ettevõtjate kohta, kes vallutavad oma voodimajadega maailma. See on Soome ettekujutus noorte töötegemisest, millele kogu ühiskond kaasa aitab.

Eesti ettekujutus noorte töötegemisest, mille nimel kogu ühiskond eesotsas poliitikute ja tööinspektsiooniga on viskunud ambrasuurile on aga see, kui juba 7-aastased lapsed on rakendatud kohaliku meediaoligarhi Hans Hašš Luige juurde orjatööle. Lapsi nähakse kui odavat ja lihtsasti ärakasutatavat tööjõudu, mis aitab Luigel füüri lasta, kasumit teenida ja poliitikuid oma suva järgi õlitada.

Eesti ja Soome on ikka nagu öö ja päev. Seda just arusaamade poolest elust ja olust.

Lapsed tööle!?

Väljavõte Delfi veebist.

Vat kui hea uudis! Lapsed võivad tööd teha alates 7. eluaastast. Näiteks müüa tolmusel linnatänaval tatise ninaga ajalehti ja teenida Hans Hašš Luigele kasumit. Et Luik saaks oma lastega käia koolivaheajal välismaal reisimas ning suvel saata lapsed välismaale keelekümblusse.

Tore on ka teada, et laste tööle saatmiseks piisab vanemate nõusolekust. Mul tööd ei ole ja saan ka varsti lapsed, vabandust tulevased miljonärid tööle saata, kui toidu ostmiseks raha napib. Sest nii see ju on maailmas, nagu Eesti otsustajad räägivad, et kes juba lapsena varakult palgatööd tegema hakkavad, neist saavad tulevikus miljonärid.

Ohhhh.......

Inno lisaettepanek: Kuivõrd Eestis on juba 7-aastased lapsed palgatööle rakendatud, siis võiks nad ka panna maksu maksma. Lisaks kavandatavale magusamaksule on terve rida makse, mida saaks pankrotti aetud Eesti riigi sita seest välja aitamiseks lastele rakendada.

Järjejutt Ingrid ja Epp, IV osa


Ingrid (pärast 3-4 klaasi šampust, püüdes vestluspartnerile pilku fikseerida): Epp.

Epp (tülpinult): Jah.

Ingrid: Hõkk. Tunnista mulle ausalt.

Epp: Jah.

Ingrid: Et. Sa. Ikka armastasid seda. Seda Justinit.

Epp: Aga sina Innot armastasid või?

Ingrid (tusaselt): Unusta juba ära see Inno. Ma ei taha seda nime enam kuulda.

Epp: Aga ta oli su mees!

Ingrid: Mis mees või asi! Praegu oli küsimus Justini kohta. Kui te meil külas käisite. Kui sa sealt Indiast saabusid. Oli siis mingi tunne ka või? Hõkk.

Epp (pilku lakke suunates, naeratusega): Ahh, kes seda enam mäletab. See kõik oli nii ammu.

Ingrid (silmi kissitades): Sa valetad!

Epp: Ei valeta! Miks ma peaks valetama?

Ingrid: Kuidas sa ei mäleta selliseid asju?!

Epp: Tõesti ei mäleta. Võibolla on šampus pähe hakanud. Aga ei mäleta. Mis sa ise mäletad kõiki asju või.

Ingrid (lõbusamalt): Kui nüüd mõelda. Niimoodi. Hõkk. Siis tõesti, kõike ei mäleta. (kummutab klaasi põhjani)

Epp: Kuule, räägime parem meestest. Sa jahid neid rikkaid mehi. Kas sa tead kedagi, kes oleks nii, tead ju küll, saadaval.

Ingrid (üllatunult, aga botox-kulmud ei liigu): Kust sa seda tead, et ma just rikkaid jahin?

Epp: Rahvas räägib. Sul pidi seal tutvusi olema. Nende meeste hulgas. Tead ju küll, Sõõrumaa ja kõik need. Sul vist oli midagi vahepeal Sõõrumaaga.

Ingrid (punastab, aga see ei paista meigi alt välja): No ja siis?

Epp: Ma tahaks ka nendega tutvust teha. Tead, mul on villand vaestest meestest.

Ingrid (kainenedes, selga sirgu ajades): Tead, minul ka! Ma ei suuda vaadata, kuidas kõik ümberringi omale ilusaid riideid ostavad ja ringi reisivad ja minu mees ei suuda mulle lubada mitte midagi.

Epp: Ma tahaks ka omale sellist rikast meest!

Ingrid (silma pilgutades): Velkomm tu de klaab. Hõkk.

Epp: Tead sa siis kedagi vä?

Ingrid (silmi pööritades): Nooh, kuidas ma sulle nüüd ütlen. Ikka tean!

Epp: No räägi siis välja!

Ingrid: Aga see pole nii lihtne.

Epp: Miks?

Ingrid: Need mehed, kuidas nüüd öelda, on juba kõik hõivatud.

Epp: Sa pagan!

Ingrid: Mis?

Epp: Ma ütlen, et assa pagan. Siis läheb raskeks.

Ingrid (elutargalt): Mitte midagi ei tule siin elus kergelt! Kõige eest peab võitlema. Mina olen omale elus kõik kätte võidelnud. Ja ma olen kõik saanud. Kõik.

Epp: Peab vist ka võitlema hakkama. Aga, kuule, millest ma alustan?

Ingrid (Eppu juuksetutist kuni rindadeni hindavalt takseerides): Kõigepealt pead end üles lööma. Ja noorem välja nägema.

Epp: Kuidas?

Ingrid: Sa botoxit oled lasknud teha? Ma vaatan, et sul on kortsud näos. Näe, mina lasin kõik ära võtta. (ajab oma pea vestluskaaslasele lähemale)

Epp (imestunult): Tõesti, sul pole ühtegi kortsu.

Ingrid: No vot! Seda tuleb teha. Siis korralik meik. Džoe blasko. Ja siis muidugi juuksed. need peavad olema korralikud.

Epp: Kuidas neid saab?

Ingrid: Juuksuris tuleb käia. Soenguid lasta teha. Mehed vaatavad soenguid. Mul oli üks, kes tahtis, et ma iga päev uue songu teeksin. Ta maksis muidugi kõik ise kinni.

Epp (erutunult): Oi, Ingrid, ma tahaks omale sellist meest!

Ingrid: Ja siis küüned. Need peavad olema tipp-topp. Varbaküüned ka.

Epp: Oi, selle peale ma ei mõelnudki.

Ingrid: Vat. Küüned peavad olema viimase peal. Mina lasin panna geelküüned. Näe. (näitab perfekselt hooldatud küüsi) Ja neid tuleb käia iga nädal hooldamas.

Epp: Need on tõesti ägedad. Kas meestele need tõesti meeldivad. Räägitakse ju et ...

Ingrid: Kuule, Epp, sa ju ise ütlesid, et tahad omale rikast meest. Rikkad mehed ainult küüsi vaatavadki.

Epp: Siis ma pean kohe kuhugi küüsi minema sättima.

Ingrid: Ja siis tuleb käia pidudel. Rikkad mehed käivad pidudel.

Epp: Aga meil Tartus ...

Ingrid (sekkudes): See Tartu jutt unusta üldse ära! Sealt sa rikast meest ei leia! Seal on kõik vaesed.

Epp (nõutult): Siis tuleb kuhu, Tallinna tulla vä?

Ingrid: Jah, Tallinna. Rikkad mehed on ainult Tallinnas.

Epp: Kuule, aga kus need rikkad mehed siin Tallinnas on?

Ingrid: Sul on veel aega?

Epp: Jah!

Jätkub ...

esmaspäev, 19. juuni 2017

Miks Savisaar korraga nii reibas on? Irja analüüsib

Täna tegi siis Savisaar teatavaks, et kandideerib kohalikel valimistel. Postitas Facebooki sellekohase teate, mis pulbitses positiivsusest. Elurõõmust, eufooriast. Seda lugedes oli tunda, kuidas Savisaare süda valimistele mõeldes rõõmust hüppab ja kuidas ta soontes veri jälle keeb.



Vahur Koorits kirjutas Delfis, et vahi, vanameest, alles ta oli nii hädine, et isegi kerge tuulehoog oleks võinud ta pikali puhuda, aga nüüd, kus kohtuistungi edasi lükkamine saavutatud, reipam kui kunagi varem. Tõepoolest, Savisaar on praegu nagu noor sälg - ei tunne teda äragi. Alles ta oli kanderaamil ja nüüd juba kavandab valimisvõitu.

Mida sellest arvata? Pettus või imeline paranemine?

Mulle isiklikult tundub, et Savisaarel võis kohtus halb hakata ka seepärast, et seal oli tema jaoks lihtsalt liiga igav. Mäletan oma prokuratuuriaegadest, et mul hakkas mööda Tatari tänavat Liivalaia tänava kohtumaja poole kiirustades sageli süda kloppima. Käisin seetõttu isegi arsti juures. Arst vangutas pead ja ütles, et noor inimene, ainult 24 aastat vana, kuidas siis nii. EKG näitas südame rütmihäireid. Mulle kirjutati isegi mingid südamerohud välja, mida ma natuke aega võtsin. Aga enesetunne läks järjest halvamaks. Süda kloppis ja vererõhk oli kõrge. Olin 24, aga praktiliselt nagu vanainimene. Ei jaksanud trepist üles minna, hakkasin vähemagi pingutuse juures lõõtsutama. Lõpuks, pärast üht pikemat haiguslehte, võtsin kätte ja tulin 2002. aasta maikuus prokuratuurist ära. Puhkasin paar kuud Pärnus. Ja ennäe, otsekui imeväel kadus igasugune südamekloppimine. Sügiseks olin täiesti terve ja läksin ülikooli anglistikat õppima. Eriala, mis mind tõeliselt huvitas.

Nüüd olen aru saanud, et mul oli prokuratuuris lihtsalt igav. Päevast päeva kestev määruste kirjutamine, kaebustele vastamine ja kohtu vahet käimine ei pakkunud mulle pinget. Ei toitnud mu hinge. Ja sellest tekkis ka stress, mis viis tervisehäireteni. Prokuratuurid ja kohtud on kui igavuse majad, kus tehakse päevast päeva samu asju. Kus valitseb rutiin ja vähimgi loomingulisus tapetakse eos. Seetõttu on loomingulisel inimesel seal väga raske. Kunagine peaprokurör Raivo Sepp ütles mulle ükskord naljatamisi, et eksamikomisjon, kuhu ta ka ise kuulus, mind seepärast läbi lasigi, et ma prokuratuuri rohkem loomingulisust tooksin, aga alati ei käi see nii, et valgus teeb pimeda ruumi heledamaks. Vahel lämmatab pimedus tuppa tungiva valguse ja see sureb seal, kui ei lahku.

Kuna kohtuistungid on koletult tüütavad (tuleb kuulata tohutul hulgal mõttetuid kõnesid ja vastata mõttetutele küsimustele), siis võib arvata, et Savisaarel ütles kolmanda päeva lõpuks lihtsalt närv üles. Kogu arutelu käib ju juriidilises keeles ja juriidilises keeles puudub igasugune inimlikkus. See on kui monotoonne muusika, mida suudavad taluda ja võib-olla ka nautida üksnes juristid, kes saavad selle eest tohutut raha. Tavalisele inimesele mõjuvad kohtuistungid alati halvasti. Eriti halvasti mõjuvad nad loomingulistele inimestele.

Kuna ka Savisaar on teatavas mõttes loominguline inimene, siis kujutan ette, kui vabastavalt mõjus talle kohtu otsus, et istungeid jätkatakse alles 8. augustil. Kujutan ette, et see mõjus tema jaoks kui vangistusest vabanemine. Nüüd on tal võimalik suve nautida ja koos kamraadidega valimisi ette valmistada. Koos koertega Hundisilma talu metsade vahel jalutada.

Seepärast ka see elurõõm ja eufooria. Ma ei usu, et Savisaar kohut pettis. Ma arvan, et tal hakkas päriselt paha. Aga mitte seepärast, et ta tervis kehv oleks. Lihtsalt seepärast, et tal oli kohtus piinavalt igav. Just selle ja mitte millegi muu pärast jäi ta ka esimese kohtupäeva lõpus saalis magama.

pühapäev, 18. juuni 2017

Appi! Seal, kus elasime, põlevad metsad!



Kui me aasta tagasi oma portugallastest sõpradele sealse palavuse üle kurtsime, ei saanud nemad aru, millest räägime. Palavus oli nende silmis ikka nii 40 kraadi, aga meile tegi liiga juba 30. Juuni oli seal eelmisel aastal küllaltki jahe. Mäletan, et esimestel öödel Sierra da Estrela lähistel hoidsime radiaatorit sees, sest öösel oli ainult kümme kraadi ja me elasime suures kivimajas. Päeval oli kahekümne ringis.

Nüüd on kõik aga justkui pea peale pööratud. Meie endises elukohas on päeval 38 ja öösel 27 kraadi! Ja vaid viiskümmend kilomeetrit Oliveira do Hospitalist, meile lähimast linnast on puhkenud tohutud metsatulekahjud. Hukkunuid on juba neljakümne* - inimesed on metsateedel oma autodesse lõksu jäänud ja elusalt ära põlenud.

Hirmuvärinad tulevad peale, kui sellele mõtlen. Jalutasime sagedasti õhtuti mööda metsateid poest kodu poole... Eelmisel aastal nii palav ei olnud. Okei, paaril päeval küündis temperatuur ka 37-38 kraadini (minul ja Juulil hakkas siis päris paha), aga seejärel läks jälle jahedamaks ja sai kergemalt hingata. Enne meie äratulekut oli 36 kraadi. Metsatulekahjusid polnud või vähemasti mitte selliseid, mis oleks uudistekünnise ületanud.

Küll olid Portugalis metsatulekahjud siis, kui ma seal 2003-2005nda aastani esimest korda elasin. Mäletan, kuidas istusime mu tollase elukaaslase Joáoga Cascais'i rannarestoranis ja meie juurde tuli nõgise näoga Fred, Joáo parim sõber, kes oli just naasnud oma Kesk-Portugalis Castelo de Vide'is asuva maja juurest. Tal oli õnnestunud sõita läbi kahel pool teed lõõmanud metsatulekahju ja pääseda eluga (mis nüüd paljudel inimestel ei õnnestunud). „You know, it was like hell,” ütles ta kergelt väriseva häälega. „Like hell all over.”

Ma kujutan ette, et see võib olla päris jube tunne, kui sa sõidad mööda kitsast metsateed ja kummalgi pool sind lõõmab tulekahju. Mis võib iga hetk üheks suureks tulekahjuks paisuda. Mis veel siis, kui see paisubki ja sa jääd oma autosse lõksu...

Portugali peaminister Antonio Costa juba ütleski, et tegemist on suurima katastroofiga viimaste kümnendite jooksul. Eriti traagiliseks teeb asja see, et inimesed ei osanud seda oodata. Tavaliselt Portugalis juunis nii palav ei ole. Siis on seal tavaliselt kõige rohkem 32-34 kraadi. Suur palavus tuleb alles juulis ja augustis, kui Castelo de Vide'is võib temperatuur tõusta isegi üle 45 kraadi. See tulekahju, mida mida mäletan, oli augustis, kui Portugalis on kõige palavam.

Nüüd on aga juba pikalt üle kolmekümne kraadi. Panin seda tähele, kui sõbrad Joáo ja Tozé hakkasid Facebooki rannapilte postitama. Küsisin nalja pärast, et kas siis Portugalis on tõesti juba nii palav. Tavaliselt algab portugallaste rannahooaeg juulis. Tuli väljal, et Lissabonis on juba praegu 37-38 kraadi, aga Cascais'is ainult 31 ja seepärast on nad ajutiselt sinna kolinud :).

Igal juhul loodan südamest, et tulekahjud saadakse kiiresti kontrolli alla. Ja et nad mu sõprade maakodudesse ei leviks. See suvi tuleb Portugalis ilmselt väga palav, palav kui põrgu.

Siin veel mõned pildikesed, mis tehtud 17-18. juunil Sierra da Estrela lähistel asuvas külakeses, kus me mu sõbrale kuuluvas maakodus kuu aega elasime:



Inno ja Roosi köögilaua taga õhtust söömas.



Lapsed mängivad elutoas.



Hommikusöök. Leivamees on just värsked saiakesed ukse taha toonud :).

*Praeguse seisuga on hukkunuid juba 62 ning arvatakse, et tuleb juurde :(

laupäev, 17. juuni 2017

Järjejutt Ingrid ja Epp, III osa


Epp (reipalt): Peebik, noh! Kõik rääkisid!

Ingrid (vaiksemalt, ringi vaadates, näppu suu juurde pannes): Tššš. Ehmatad rahva ära.

Epp (heatujuliselt): Aga sul oli ju see!

Ingrid (kulm kipras): Räägime parem sinu asjadest.

Epp (kulme kergitades): Millest?

Ingrid: No alustame kasvõi sellest Väljaotsast. Ja nendest, kes sul tema kõrval kõik olid.

Epp: No kes seal siis olid?

Ingrid (kavalalt): Eks sa ise tead paremini.

Epp: No ja sina tahad öelda, et Inno oli sul ainus või?

Ingrid: Loomulikult mitte!

Epp: No mis me siis räägime. Kuule, aga lõpetame selle jutu. Räägi parem, kas sul keegi on praegu. Ma kuulsin, et sul on keegi rikas austaja.

Ingrid (nina püsti ajades): No ja kui ongi, mis siis?!

Epp: Ma tahaks endale ka kedagi seesugust.

Ingrid: Mis sa loodad minu oma nüüd üle lüüa või? Looda sa! Mina sulle enda oma küll käest ei anna!

Epp: Aga on sul üldse keegi või? Igal pool käid üksi.

Ingrid: Mis üksi? Sa ei tea pooli asju!

Epp: Või sul polegi kedagi tegelikult?

Ingrid: On küll!

Epp: Räägi siis välja!

Ingrid: Ei räägi! Sulle ma ei räägi!

Epp: Aga räägi siis sellest Peebikust. Mis temaga juhtus?

Ingrid: Midagi ei juhtunud.

Epp (kavalalt): Aga ei juhtunud või?

Ingrid (kurjalt): Ei! Mis sa siis mõtlesid?

Epp (heatujuliselt). Kurjad keeled räägivad, et ...

Ingrid: Tššš. Tasem. (ringi vaadates) Kõik vaatavad.

Epp (samuti ringi vaadates): Siin polegi kedagi, kes vaataksid. Mis sa kardad või?

Ingrid: Ei karda. Aga ausõna. Midagi ei juhtunud.

Epp: Aga ta oli sul ju. Inno kõrvalt. Kõik rääkisid. Ainult Inno, see loll ei saanud midagi aru. Minu Jaan ei saanud ka midagi aru.

Ingrid: Sul oli see Kiur tema kõrvalt, ja siis Pullerits. Kas Võrno oli ka. Ma kuulsin, et tegite grupikat?

Epp (üllatunult): Ei, Võrnot ei olnud. Kust sa seda kuulsid? Aga sellega ma olen nõus, et need eesti mehed on lorud. Ühest jääb väheks.

Ingrid (julgemalt): Vot sellega ma olen küll nõus. Mitme peale saab ühe kokku.

Epp: Mina ütleks, et isegi nelja-viie peale. Või palju sul neid korraga oli?

Ingrid (punastades): Nii palju mul KORRAGA küll ei olnud!

Epp: No midagi sinnapoole. Ma ise käisin vahepeal kuuega. Ja siis tuli veel Justin otsa.

Ingrid: Vägevad eesti naised! Me peaks mingi klubi tegema.

Epp (naerdes): Jess! (lööb käsi kokku) See on hea mõte.

Ingrid: Kuule, võtaks nüüd ühed šampanjad. Ma teen välja.

Epp: Olgu!

Järgneb...

reede, 16. juuni 2017

Estonian Horror Story jätkub: Savisaar ütleb, et ta ei teinud tsirkust

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Savisaar ütles Katrin Lustile Õhtulehest, et ta ei teinud kohtus tsirkust. Kes seda teab, kuid eks see nii ole, et südamehaigele inimesele on närvilised olukorrad alati kahjuks. Tean seda oma stenokardia all kannatanud isa pealt, kel närvilises olukorras alati vererõhk tõusis ja süda kloppima hakkas. Näiteks siis, kui oli vaja kugugile kiiresti, aja peale minna. Või hakkas lähenema mõni tähtis, näiteks tuludeklaratsiooni esitamise, tähtaeg. Isal võis siis väga paha hakata. Sageli pidi maha istuma ja hinge tõmbama, vahel isegi pikali viskama ja nitroglütseriini tableti keele alla pistma. Ma panin tähele, et kohtuarst Marika Väli soovitas ka Savisaarele nitroglütseriini, aga selle nitroglütseriiniga on selline lugu, et seda ei tohi väga tihti võtta, muidu hakkab vastupidiselt mõjuma. Mu isa tükkis sellega liialdama ja pärast oli veel halvem.

Ja kui juba aja peale minek ja tähtajad südamehaigele halvasti mõjuvad, no mis siis kohtuskäimisest rääkida. Kohtus on isegi siis ebameeldiv käia, kui sa seal ainult tunnistusi andma pead, tean omast käest. Mis siis veel kohtualuseks olemisest rääkida. Selge see, et süda hakkab kloppima ja vererõhk tõuseb. Terve inimese puhul pole sellest muidugi midagi. Lühiajaline pinge, elab üle, aga haige ja eriti südamehaige inimese puhul võib olla tõsine probleem. Iga närviline olukord võib panna südamele tõsise põntsu. Haigust süvendada. Surma kiirendada. 

Nii et selles mõttes võiks olla ettevaatlik ning kui uuesti istungi aegu paika hakatakse sättima, siis tuleks nad panna ideaalis selliselt, et ainult üks kohtupäev nädalas. Mitu kohtupäeva järjest oli südamehaigele Savisaarele selgelt liig ja ma arvan, et kohus oleks pidanud seda ette nägema. Oleks võinud kasvõi üle päeva teha - üks päev kohtus, üks päev pikutamist. Nüüd mängiti endal ise kaardid käest ja lasti Savisaare haigusel protsessi valitseda. 

President kohtus Võru kompetentsikeskuse müra vastu protestivate inimestega. Lisatud Jüri Luige kiri presidendile



Üleeile oli Võru külje all asuvas Väimelas protestiaktsioon Võru kompetentsikeskuse puidutööstusest tuleva müra vastu. Kohalikud inimesed, kes olid valmis teinud ka plakatid, soovisid sellega tõmmata samal ajal kompetentsikeskust külastanud presidendi tähelepanu. Läks õnneks - Kohvikuga vestelnud protestija sõnul oli president Kersti Kaljulaid nende juurde astunud ning murelikult uurinud, kas nad on tööstuse vastu.

Kompetentsikeskuse sisse on nimelt ehitatud ka puidutööstus, kuigi algselt öeldi kohalikele, et tuleb ainult büroohoone. Nüüd häirib puidutööstusest tulev müra kohalike igapäevaelu, kusjuures eriti hullult mürisevat tööstus hilja õhtul.

Siin president Kersti Kaljulaid protestijatele lähenemas:

 

Piltide autor Jüri Luik, kes kirjutas toimunu kohta järgmise arvamuse:

TELLIKS ÜHE PRESIDENDI, palun

Kolmapäeval olin tellitud Väimela Kompetentsikeskuse juurde helindama üritust, mis olla seotud presidendi külaskäiguga. Probleemiks nii tavaline olukord, kus eurorahadega tehti igati vajalik Kompetentsikeskus, kuid laastude lendades laastusid ei koristatud. Nimelt kõigi nn JOKK-skeemide (büroohoonest sai korraga müratekitav tootmishoone jne) kõrval unustati teha müratõkked, mille tulemusena on pideva helifooni tõttu naaberkrundi elu väga häiritud ja mis seal salata ---  ka krundi väärtus seega langenud. Oleks nagu kõik OK, sest müratase nibin-nabin normis, aga hulluks teeb asja see, et pideva ühetoonilise müra sagedus ajab tõesti lolliks. Näiteks katsuge tund aega kuulata sääse pirinat toas. Heli alumise otsaga asi veel hullem, sest näiteks ühes kirikus andis üks orelivile sellise madala tooni (kuskil 6 hertsi), et kogu rahvas põgenes paanikahoos üksteist tallates (umbes 10 hertsi lausa surmav). Nii et helitehnikuna tean, mida teevad teatud sagedused, olenemata selle heli tugevusest. 

Kuna presidendi saabudes oli juurde lisatud pildil olev plakat üleval ja tellija krundilt kostev heli häiris ilmselt nn pidulikku kõnet, otsustas president kohale jalutada ja probleemi ära kuulata. Kuna aga häiritud proua ei teadnud, et tuli rääkida sagedusest, mitte heli tugevusest, sai president viidata helitugevuse normidele ja sinna see asi jäigi. Selgitasin prouale hiljem, kuidas tuleb uut kirja vastavale ametkonnale koostada ja panin kola kokku.

Tagasi sõites kerkis mõttes üles aga järgmine teema. Ja see haakus presidenti saatnud ajakirjanikuga eelnevalt maha peetud eraviisilise vestlusega. Nimelt --- kui president ei ole rakendatud mingi partei valimisvankri ette, siis milleks selliseid visiite üldse vaja? Kaasaskäinud ajakirjaniku väitel olla tihti olnud olukord, kus presidendile näidatakse, et siin on treipink ja siin ketassaag ja see teeb seda ja toda. Tunni aja pärast uus teave ja uued aruanded. No kurat, isegi minu inseneriharidus ei võimalda kogu tööstusest aru saada, mida veel siis humanitaarteadmistega presidendile see teave ütleb. 
Kunagi ütles üks minu kõrgkooli õppejõud, et inseneri pea pole prügikast. Kui midagi tarvis, peab insener teadma, kust see teave leida. Seega on selge, et president unustab enamuse spetsiifilisest teabest kohe (kui just tõesti tema pea pole prügikast). Ja siit edasi ------ USA president (kui pole just valimised) vaevalt tormab mööda puidutsehhe ja suvalisi kohtumisi. President on ikka esindusfiguur rahvusvahelisteks kohtumisteks, kus teda nõustab meeskond. Kohalikud probleemid peaks jääma tema nõunike pärusmaaks, millest nad teevad kokkuvõtte ja president hoiab ennast siis jooksvalt asjadega kursis. 

Mulle õudsalt meeldib sõna finantsanalüüs. Seega ------ igal turvatunnil on oma hind. Igal väljasõidul oma kuluartiklid. Igal pool, kuhu president saabub, on äritegevus ja tootmine mingi ajahulk häiritud jne jne. Seega ---- peaksin presidendist palju rohkem lugu, kui näiteks Võrus käiku planeerides oleks kulud kokku löödud, käik ära jäetud ja see rahasumma (nagunii tuleb riigieelarvest) antud mõne konkreetse Võru kooli või lasteasutuse sihtotstarbeliseks rahaks. Vot siis oleks sellest nn külaskäigust ka reaalne kasu kasvõi kellelegi. Ja kuna elektronpost ja pakiautomaadid töötavad, oleks kõik need formaalsoliidsed mulinad (vabandust --- tervituskõned ja elementaarviisakused) kiiresti edasi antavad, koos kohalike probleemidega, mida nendel kohtumistel arktikuleeritud kõnega kosta lasti. Lihtne nagu vene vilt. 

Aga kui mõne asutuse või institutsiooni täiendavaks reklaamiks leiab PR-mees, et lisaks plakatile võiks sobida ka president, saatke presidendikantseleisse meil ---- TELLIKS PRESIDENDI. Ja siis muidugi maksaks kõik kulud mitte riik, vaid see oleks selle firma eralõbu. Ah et kas siis president tuleks? Muidugi ei tuleks, kui küsimus pole riikliku tähtsusega, sest see pole presidendi ülesanne. Ja kui presidendiproua peaks mingi karvase rööplükke tõttu seda kirjutist lugema, siis ---- Proua president, te olete ju tore pereema ja kui tõesti teinekord mitte halligi pole teha, siis tehke nii, nagu mina tavakodanikuna ---- veetke see aeg oma pere keskel. Vähemalt on sellest reaalne kasu.

Kas kellelgi on veel illusioone ELi suhtes?

Väljavõte Delfi-Päevalehe veebist.

Nagu näete ELi peatse eesistujamaa Eesti alandlik-aupaklikust külaskäigust tegeliku otsustaja, Saksamaa juurde, siis mingeid illusioone enam selle liidu suhtes olla ei saa.

Ühtlasi võib öelda, et see, mida saksa rahvas eesotsas Hitleriga ei suutnud saavutada sõjaliste vahenditega 1939-1944. aastal, saavutati Merkeli juhtimisel majanduslike ja poliitiliste vahenditega 2000ndatel aastatel.

Kõige tähtsam on Saksamaa jaoks olnud võim Euroopas ja juurdepääs Venemaa loodusvaradele. See on saavutatud. Ülejäänuga saavad sakslased ise hakkama - saksa rahva erakordne insenermõistus on ületamatu terves maailmas. Enamik iPhone'i komponente tuleb Saksamaalt.

Nii nagu 1941. aastal, on Saksamaa saavutanud võimu terve Euroopa üle ja seekord on jätkunud oidu mitte laskuda konflikti Venemaaga, vaid teha koos „äri”. Ses mõttes on sakslased ajaloost õppust võtnud ja saavutanud uuesti oma ihaldatud revanši ning unelma, millest on unistatud juba viimased mitusada aastat ning mis sisuliselt taastas 1000 aastat kestnud olukorra (aastail 962-1806 - vastav pilt allpool), kus Saksa piir ulatus Läänemerelt Vahemere äärde.

Ukraina on taas ära jagatud ning Inglismaa ainus, kes pole alla andnud. Mis veel? Ah-jaa. Kui asendada sõna juudid sõnaga defitsiit, siis kas on laiemas plaanis mingeid erinevusi tänase päeva ja näiteks 1941. aasta vahel? Eesti paistab jätkuvalt silma positiivses mõttes. :)

Mis aga eesti rahvasse puutub, siis Hitler lubas ka pooled eestlased alles jätta.

neljapäev, 15. juuni 2017

Laps ja ÜKT

Isa ja laps

Isa ja lapse vahel arenes järgmine vestlus:

Laps: Issi-issi, kuhu sa lähed.

Isa: Ma lähen ÜKT-d tegema.

Laps: Issi-issi, mis see ÜKT on?

Isa: See on töö.

Laps: Issi-issi, mis töö see on?

Isa: See on töö, mis tehakse karistuseks.

Laps: Issi-issi, mis on karistus?

Isa: Karistus on see, kui oled midagi valesti teinud.

Laps: Issi-issi, mis sa oled valesti teinud?

Isa: Ma ei maksnud sulle raha.

Laps: Issi-issi, miks sa ei maksnud mulle raha?

Isa: Sest mul polnud niipalju kui vaja.

Laps: Issi-issi, miks sul polnud niipalju kui vaja?

Isa: Sest üks töö kadus ära ja teisel enam ei makstud nii palju.

Laps: Issi-issi, miks töökoht kadus ära?

Isa: Sest tuli majanduskriis.

Laps: Issi-issi, miks tuli majanduskriis?

Isa: Sest tähtsad onud ja tädid tegid midagi valesti.

Laps: Issi-issi, kas tähtsad onud ja tädid peavad ka ÜKT-d tegema?

Isa: Ei, nemad ei pea.

Laps: Issi-issi, miks nemad ei pea?

Isa: Sest neil on palju raha. Ja neil pole lapsi.

Laps: Issi-issi, aga ma ei taha raha. Kas sa ei pea siis ÜKT-d tegema?

Isa: Ikka peab, lapseke, ikka peab.

Laps: Aga miks peab?

Isa: Sest nii pole ette nähtud.

Laps: Issi-issi, ma tahaks sinuga koos olla. Kas ma saan ka tulla ÜKT-d tegema?

Isa: Ei, sina ei saa, lapseke.

Laps: Aga miks mina ei saa?

Isa: Sest nii pole ette nähtud.

Laps: Aga miks pole ette nähtud?

Isa: Sest tähtsad onud ja tädid pole ette näinud.

Laps: Aga siis on nemad midagi valesti teinud?

Isa: Võibolla.

kolmapäev, 14. juuni 2017

Savisaare protsessi kolmas päev. Pööraseks kisub!

Väljavõte Delfi veebist.

Kui „Savisaare protsess” (Tallinna Televisiooni vändatud teleseriaal) meenutas mulle Taani ja Rootsi ühistöös, nordic noir stiilis krimisarja Broen/Bron, siis Savisaare protsess meenutab üha enam sellist sarja nagu American Horror Story. On õudne, aga on ka naljakas. Ei saa pilku ära pöörata, isegi kui tahaks, ja kui uus osa lõppeb, siis tahaks kohe järgmist näha.

Selles mõttes on tuline kahju, et Tallinna Televisioonil ei lastud Savisaare päris protsessist otseülekandeid teha. Sest kui juba see, mis toimub enne ja pärast istungit, on sama hea kui American Horror Story, siis ma arvan, et see, mis toimub kohtuistungi ajal, on veel parem kui American Horror Story. Kahju, et kohus võttis rahvalt võimaluse seda Eesti parimat seriaali nautida. Loodetavasti mõni kohtusaalis viibiv inimene siiski salaja filmib või lindistab seda ja paneb ka teiste jaoks üles. Seda oleks pärast väga huvitav binge watch'ida. Nagu oli huvitav lugeda Kenderi kirjeldusi oma protsessist. See oli samuti üks põnevamaid Eesti seriaale, ainult selle vahega, et peaosatäitja ei äratanud mitte mingisugust kaastunnet. Oli selline antikangelane. Savisaar samas on päris kangelane. See on umbes sama, kui Tšehhi oleks saatnud kohtu alla Vaclav Haveli või Poola Lech Walesa. Või Soome Carl Gustav Mannerheimi. Seega tekitab peaosatäitja loomulikult kaastunnet (iga rahvas armastab oma kangelasi, isegi kui nad eksivad, sest kangelasi on vähe) ja see annab seriaalile tublisti emotsionaalset sügavust juurde.

Nii! Aga mis olid siis tänase päeva tipphetked? Kahtlemata kanderaamil Savisaar, kari näljaseid ajakirjanikke ta kannul tormamas, ja parkimisinspektor Savisaare - liikumispuudega inimest - teenindava auto aknaklaasile trahvikviitungit surkamas. See viimane oli nagu etüüdike Putini Venemaalt.

Ehk siis Savisaar ei saanud küll oma American Crime Story't (oma protsessi kajastamist O.J. Simpsoni stilis), aga ta sai American Horror Story. Mis on sama hea, kui mitte parem.

Nõnda palju siis tänaseks. Püsige ikka Kohviku lainel! ;)

teisipäev, 13. juuni 2017

Eesti häda on mitte palga-, vaid hinnavaesus

Väljavõte Postimehe veebist.

Miks on see nii, et Eestis on justkui head palgad, aga inimesed on ikka vaesed? Põhjus on selles, et Eesti hinnad on liiga kõrged. Hinnad on kerkinud Soome tasemele, aga sissetulekud jäävad 4-5 korda maha.

Ehk siis: Eestis pole mitte palga- vaid hinnavaesus. Hinnad on kerkinud liiga kiiresti liiga kõrgele, aga majandus ei kannata sellel tasemel palkasid välja.

Selle asemel, et kiruda madalaid palku ja utsitada palku tõstma, milleks ettevõtjatel puuduvad võimalused, tuleks hoopis hindu alandada. Hind sõltub nõudluse ja pakkumise vahekorrast. Hindu saab alandada konkurentsi soodustamise teel. Näiteks jaekaubanduses on Eestis konkurents väga väike, loodetavasti toob mingi muutuse Lidli kauaoodatud tulek.

On aga hindu, mida muuta ei saa, näiteks elektri hind. Eesti on liitunud maailma ühe kallima Põhjala elektrituruga, mis automaatselt kergitab Eesti hinnataseme Soome, Rootsi ja Norra tasemele. See on karm, kui arvestada, et Eestis jäävad sissetulekud Põhjamaadest 5 korda maha.

Eesti tahtis kangesti saada Põhjamaaks, aga tegelikkuses on Eestist saanud Põhjamaade geto, vaene tagahoov. Ja kõrget hinnataset arvestades Eesti selleks ka jääb. Inimestel puudub võimalus oma elujärje parandamiseks, sest kogu sissetulek kulub eluaseme kütmise ja toidu peale, säästa pole võimalik. Kui pole säästusid, pole võimalik alustada ettevõtlusega ja vähene ettevõtlus kergitab veelgi hinda, kuna konkurents jääb väiksemaks.

Mis on lahendus? Tuleks soodustada eestlaste töötamist Põhjamaades, ainult nii on võimalik akumuleerida kapitali, mida tulevikus heaolu tõusu saab konverteerida. Suurim takistus Põhjamaades töötamiseks on transport ja logistika. Selle probleemi lahendamiseks tuleks panna käima soodsad või suisa tasuta bussid ja lennukid Eesti ja Soome ning Eesti ja Norra vahele. See aitaks tuua Eestisse puhast raha. Soomes ja Norras on suur tööjõu puudus.

Kas Meelis on gei või hoopis bi?



Huvitav vestlus arenes Marimelli blogi kommentaariumis.

Üks kommentaator: Küsimus pole selles miks ta Tinderis on vaid selleks miks ta seal just GAY poise scrollib? Olge siis täitsa ausad ja võtke see bi-teema ette! Arusaadav, et täitsa gay ta ei ole (sinuga laps ja abielu) aga peale gay on ju veel variante! Alust sellisteks kõlakateks tekitab ta ise hetkel!

Mari-Leen: A miks ei või skrollida? Mul on ka Tinder, skrollin ka niisama inimesi, suhteid ei otsi, niisama igavuse peletamiseks vaatan vahel. Olen nüüd biseksuaalne sellepärast?

Kes nüüd päris hästi aru ei saanud, millest jutt, siis paar kommentaatorit tõstatasid seal küsimuse selle kohta, et miks Meelis Tinderis geisuhteid otsib, kui ise enda väitel Mari-Leenuga õnnelikus suhtes on. Kuna Mari-Leen on ise mitmel korral raevukalt eitanud, et Meelis gei on, siis arusaadav, et inimestel tekivad... küsimused.

Ülal Meelis (Tomson) Rikko, kujutis Facebookist.

Teisel Savisaare protsessil sai kõvasti nalja. Kohvik toob välja parimad palad!

Väljavõte Delfi veebist.

Einoh, aina naljakamaks läheb see Savisaare protsess :D. Kohtusse kutsutud patoloog Marika Väli soovitas Savisaarel nitroglütseriini võtta, „kui rinnus pigistamise tunne tekib.” Lisaks sellele arutati selle üle, mida teha, kui Savisaar peaks öösel pärast kohtuistungit infarkti saama, kas väsimus on haigus, ning millistel tingimustel on Savisaarel võimalik kohtumajas „pikutada.”

Siin mõned naljakamad väljavõtted Delfi veebist ja minu kommentaar:

Detailselt räägiti ravimitest, mida peaks Savisaar võtma. Näiteks soovitati talle kohtuarstliku ekspertiisi aktis tarvitada nitroglütseriini, mida ta varem polnud tarvitanud. Mis kõrvalmõjusid see toob, uuris Nääs, küsides, kas ekspertiisil on eetiline soovitada ravimit, selgitada, kuidas ja millal seda võtma peab. Väli täpsustas: nii kui rinnus pigistamise tunne tekib. Seega arutleti üsna pikalt, mida teha arstide ravimisoovitustega. Väli toonitas, et komisjon ei pidanud lahendama Savisaare raviküsimusi, vaid hindama tema tervislikku seisundit.

Khm, mnjaa. Nüüd on Savisaarel vaja ilmutada valvsust ja täpselt jälgida, millal ikka see „rinnust pigistamise” tunne tekib, sest esiteks ei ole nitroglütseriin naljaasi (tean, sest mu isa võttis seda aeg-ajalt), ja seda ei ole hea üle annustada, ja teiseks, kui on tõesti infrakti oht, siis ei tohi jälle selle võtmisega hilja peale jääda. Võib ära surra. Nii et Savisaar on raskes olukorras - ühelt poolt peab pingsalt kohtuistungit jälgima, ja teisalt jooksu pealt otsustama, kas on juba tarvis see nitro keele alla susata või mitte. Peab töötama mõlema ajupoolkeraga korraga!

Kui kaitsjatel küsimused otsa said, palus kell 12.20 sõna Edgar Savisaar, kes küsis Marika Välilt kaks küsimust: nimelt on tal kohtuekspertiisis soovitatud kahekordistada ühe konkreetse ravimi annuseid. „Ega ta ei liialdanud?” Väli palus sellist küsimust Savisaarel arutada oma isikliku arstiga. Teine küsimus puudutas seda, kes tagab Savisaarele arstiabi öösel? „Olen infartide kohta lugenud, need toimuvad pigem öösel, kui organism on lõdvestunud. Kui peale kohtuistungit, öösel see juhtub: kas mul peaks kodus olema arst ja kes selle tagama peab?” Väli vastas, et kindlasti ei saa öösel soovitada arsti. Kohtunik lisas, et kohtuistung ei ole koht isikliku tervisenõu küsimiseks.

Mnjaa, see on tõsine küsimus. Et kui infarkt peaks toimuma öösel peale kohtuistungit. Mina ei oskagi selle peale midagi kosta, seda peaks kommenteerima dr Inno. Aga kindlasti ei teeks paha, kui riik Savisaarele sellise teenuse tagab. Kõige parem, kui see arst oleks kena noor näitsik, siis ei tekiks Savisaarel kindlasti mingit infarkti.

Prokurör Evestus rõhutab, et väsimus ei ole haigus. 
„Iga inimene võib öelda, et ta on väsinud, tahab magada. Lihtsalt patsiendi kaebus, mis on subjektiivne, ei ole põhjus, mille alusel kohtuistungit katkestada,” märgib Väli.
„Aga kui jääbki magama laua taha? Mis siis saab?” uurib kohtunik.
„Magamist võib teeselda kergesti,” viitab Väli.

Kohtuniku lause, et „kui jääbki magama laua taha?” on muidugi kuldne. Keegi võiks selle välja printida, ära raamida ja kohtumaja seinale riputada. No tõesti, pagan, kurask, KUI JÄÄBKI MAGAMA LAUA TAHA??? Mida siis teha, ah? Jumal tänatud, et kohtuarst lahenduse välja pakkus: magamist võib kergesti teeselda. Ei siis muud kui Savisaarele tikud silmade vahele või müks ribidesse! Kuradi teeskleja, rsk! 

Kohtunik tänab doktor Välit ning lõpetab tänase istungi. Istung jätkub homme kell 10.  Istungi lõpus ütleb kohtunik Savisaarele järgmist: „Kui te olete väsinud, saate meie majas lõunapausi ajal pikutada. Kui soovite oma teki ja padja kaasa võtta, saate seda teha.” Kohtunik lisab, et pausi ajal jõuab Savisaar nii tukkuda kui ka süüa. Istung kestis 4 tundi ja 4 minutit.

Nii. Kõik. Ma enam ei suuda. Ära tapate inimese oma naljadega. Aga ok, kohtule tuleb tunnustust avaldada. Empaatiavõime on olemas. Õnneks ei mindud sellega siiski liiale - tekk ja padi tuleb omal kaasa võtta!

Nii palju siis tänaseks. 

Kes need moorid on?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Kohvikule tuli küsimus, kes on need moorid. Kes nad siis on?

esmaspäev, 12. juuni 2017

Paistab, et Mari-Leen (Marleen) ja Meelis soovivad ikka midagi varjata

Kohvik pani üles küsitluse, miks tuntud seltskonnategelased, koos Marimell.eu nimelist blogi pidavad Mari-Leen Albers ja Meelis Tomson oma nimed ära muutsid. Kui Meelis muutis ära ainult oma perekonnanime, saades Rikkoks, siis Mari-Leen ka eesnime, muutudes Marleen Rikkoks.

Täna ilmus sellest Delfi Publikus ka lugu, paraku blogipaari kommentaarita. Publiku sõnul avaldanud Mari-Leen (Marleen) hoopis soovi, et teemat ei kajastataks.

Hmm, hmm, mida ütleks selle peale doktor Inno? ;)

Kisub vägisi sinna kanti, et Mari-Leenul ja Meelisel on midagi varjata...

Facebookis on Mari-Leen endiselt Albers:



Kuid sinna on tekkinud ka keegi Marleen Rikko, mis on ilmselt Mari-Leenu fake profiil:



Ka Meelis on Facebookis endiselt Meelis Tomson, Meelis Rikkot seal pole:

Savisaare protsess! Kohviku kommentaarid!!

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu lubatud, asub Kohvik agaralt Savisaare protsessi kommenteerima. Mitte kellegi käsu peale, aga oma äranägemisel ja tingimustel :). Nõndaks. Mida öelda äsja lõppenud esimese istungi kohta?

Kõigepealt tuleb öelda seda, et protsessi peakangelane Savisaar nägi kohtusse saabudes välja väga muretu. Sellises muretus, isegi kergelt hooletus suvises riietuses, näol poolmuie. Mõjus reipalt, kuigi istus ratastoolis, nii et kaitsja Oliver Nääsi jutt „haigest inimesest” on hülge möla (aga ok, ma saan aru, see käib teatri juurde). Võib-olla on ka ratastool lihtsalt aksessuaar, et näida cool'im. Hakkan seda üha enam kahtlustama. Et Savisaar võiks vabalt kõndida, aga ta lihtsalt ei taha. Esiteks äratab toolis istumine kahjutunnet ja teiseks on nii ka šefim. Kõik teised peavad kohtuniku saali astudes püsti tõusma, aga Savisaar ei pea. Talle see sobib, sest nõnda ei pea ta ka kohtu suhtes austust üles näitama. Nii et Savisaarele esmamulje põhjal kümme punkti - attitude on tal õige, selline couldn't care less, ja õige attitude on pool võitu. Olen üsna kindel, et ka Kenderile tõi võidu just õige attitude - ta on nelikümmend viis, aga käitus kui viieteistaastane. Savisaarel on lihtsalt teine stiil - selline cool summer style. Ses mõttes on Edgaril muidugi tohutult vedanud, et protsess just suvel toimub - talvevammuses oleks raske stiilne näida. Tavaliselt käib Edgar talvel ringi vene stiilis paksu kasuka ja läkiläkiga ning see ei ole üldse cool. Teeb teda vanaks, aga kohtus edu saavutamiseks on vaja just nimelt noor - või nooruslik - välja näha (ja mida noorem, seda parem - vt. Kender!). Kohus miskipärast vanu ja vanana mõjuvaid inimesi õigeks ei mõista, panin seda juba prokuratuuris töötades tähele. Nii et kui tahate, et teid kohtus süüdi mõistetaks, siis minge sinna ülikonnas. Kõige parem, kui tumedas. 

Nii. Nüüd prokurör. Samuti väga nooruslik stiil. Lahe edev vest. Ilmselt ei saanud Steven-Hristo Evestus Savisaarele alla jääda ja andis samuti endast kohtuistungiks riietudes parima. Võimalik, et kasutas isegi stilisti abi, näeb sedamoodi välja. 

Teised kohtualused otsustasid igava vanainimesestiili kasuks ja mõistetakse seetõttu ka ilma igasuguse kahtluseta süüdi. Kõige masendavam oli vaadata Villu Reiljanit, kes paistis kui matustele saabuvat. No kas oleks olnud raske otsida välja mõni lilleline või havai stiilis särk? Kõik oleks ahhetanud ja ohhetanud ning temast oleks jäänud mulje mitte kui kurjategijast, vaid kui mehest, kes oleks pidanud asisele koosolekule saabumiseks lõbusa puhkuse katkestama. Nüüd on selge, et ka Reiljan mõistetakse süüdi. 

Savisaar on selles suhtes palju nupukam. Oli endale kohtumajja isegi lilleneiu orgunninud. Kutsus Facebooki kaudu toetajad kohale jne. Ainult üks asi jäi puudu. See võidu märk kahe sõrmega! Seda oleks Savisaar ka pidanud tegema, siis oleks täiskomplekt olnud. Õnneks istungeid on veel palju ees, jõuab.

Veel üks tähelepanek. Kofkin ja Pilv on vist äsja lõunamaalt saabunud, näevad teistega võrreldes väga pruunid välja. Kofkini puhul on see selge miinus, sest kohtunikud on ka inimesed ja oma rikkusega lehvitavatesse tegelastesse hästi ei suhte. Ses mõttes oleks võinud kasvõi näole valgendavat kreemi määrida. Süüdimõistev otsus on kindel mis kindel. 

Nii palju siis selleks korraks!

pühapäev, 11. juuni 2017

Miks Mari-Leenust ja Meelisest said Rikkod? Kommenteerib Dr. Inno

Kohvikusse on tulnud ridamisi küsimusi, miks tuntud seltskonnategelastest Mari-Leen Albersist ja Meelis Tomsonist on saanud pärast nimevahetust Rikko'd. Tuntakse huvi, kas see on seotud telefonivarguste skandaaliga, milles Mari-Leen ja Meelis süüdi mõisteti või on seal taga veel midagi.

Kohvik pöördus selle küsimusega kõigi haiguste spetsialisti ja inimhingede inseneri Dr. Inno poole, kes on Mari-Leenu ja Meelise teemaga varem tegelenud.

Kohvik (Dr. Innole mööda koridori järele joostes hingeldades): Dr. Inno, Dr. Inno!

Dr. Inno (ümber pöörates, prille ninalt tõstes): Teie. Miks te ometi lõõtsutate?

Kohvik: Teid oli väga raske tabada.

Dr. Inno: Nii, ma olen siin.

Kohvik: Jah. Mul on Teile üks pakiline küsimus.

Dr. Inno: Nimelt.

Kohvik: Jah, seesamunegi, et meil on nüüd jälle Meelis Tomsoni teema, mäletate see, kes Eurovisioonil käis.

Dr. Inno (lööb silmad lakke): Mäletan.

Kohvik: Nüüd on ta nime vahetanud.

Dr. Inno: Tõsi või?

Kohvik: Jah. Ja tema abikaasa Mari-Leen samuti.

Dr. Inno: Nii et grupiviisiline nimevahetus. Nii-nii.

Kohvik: Mis te sellest arvate?

Dr. Inno: Ja mis on uus nimi?

Kohvik: Rikko.

Dr. Inno: Meil oli siin üks Dr. Rikko. Jäi rahakoti vargustega vahele ja saadeti minema. Võibolla on sugulased.

Kohvik: Võibolla. Aga enne polnud nende nimi Rikko.

Dr. Inno: Mis see siis oli?

Kohvik: Naisel oli Albers ja mehel Tomson.

Dr. Inno: Ja nüüd on Rikko?

Kohvik: Jah.

Dr. Inno: Nii. (mõttesse vajudes) Rikko-Rikko. Meelis oli meil vist depressiooniga siin. (uuesti mõttesse vajudes) Jaa. See on raske juhtum.

Kohvik: Mis mõttes?

Dr. Inno: Ses mõttes, et on raske. Ma olen sellega varem kokku puutunud. Aga mul on olnud üksikjuhtumid. Nimevahetus võib viidata tõsistele probleemidele.

Kohvik: Tõsi või?

Dr. Inno (prille ninalt võttes): Jah. Aga see võib tähendada ka muid asju. Näiteks usuvahetust. Rikko viitab ka kuritegevusele.

Kohvik: Mis mõttes?

Dr. Inno: Rikos viitab soome keeles kuritegevusele. Seadust rikkuma tähendab rikkoa lakia.

Kohvik: Nad jäid hiljuti telefonide vargusega vahele.

Dr. Inno: No vot. Inimene alateadlikult defineerib end selle järgi, kes ta on. Kurjategijad panevad omale vastava nime. Alateadlikult. Nii see on. Aga nimesid vahetatakse ka seoses haigustega.

Kohvik: Millistega?

Dr. Inno: Haige inimene vahetab nime, et terveneda. Siin võib olla seos Meelise depressiooniga, millest me varem rääkisime.

Kohvik: Et siis Meelist ei tervendanud mitte Eurovisioon, vaid nimevahetus!

Dr. Inno: Just! Nimevahetus võib imesid teha, kui inimsel on psüühilised probleemid. Lühikeses plaanis see aitab. Pikaajaliste tulemuste saamiseks on vaja kasutada teraapiat.

Kohvik: Millist?

Dr. Inno: No meil on siin variandid. Kui vaja, siis sekkume kirurgiliselt, kui vaja, määrame preparaadid. Kõigepealt on vaja inimest uurida.

Kohvik: Aga kui nad ei taha uuringutele tulla?

Dr. Inno: No siis on see risk, et jäävadki nimesid vahetama. Näiteid on meil siin Eestis küllalt. Võtame kasvõi Murutari. Me soovitasime talle teraapiat, tema keeldus ja nüüd on juba ligi kümme korda nime vahetanud. Keegi ei tea, mis ta nimi on. Ta ise ka ilmselt ei tea.

Kohvik: Kas teraapiast on siis abi?

Dr. Inno: Muidugi. Selleks need teraapiad ju ongi! Siin on muidugi üks võimalus veel.

Kohvik: Mis?

Dr. Inno: Et neil läks sassi. Nad tahtsid panna nime Rikka, sõnast rikas. Aga välja tuli Rikko, sõnast rikos. Nad võisid kogemata valesti kirjutada nime ja nii see läks.

Kohvik: Et neil läks sassi?

Dr. Inno: Jah.

Kohvik: Nad vist tahtsid rikkaks saada, vanaema käest pärandust, aga vanaema ei andnud.

Dr. Inno: No näete, hakkame tõele lähemale jõudma.

Kohvik: Üks kiire küsimus veel hr. Savisaare kohta. Kuidas temaga on?

Dr. Inno: Te lugesite ju tema haiguslugu. Midagi head seal ei ole. Aga ma saan aru, et inimene ise vajab tähelepanu ja trügib sinna kohtusse. Minu teada pakuti talle võimalust see asi kohtuväliselt ära lahendada, aga ta keeldus sellest.

Kohvik: Ta siis ise tahab kohtusse?

Dr. Inno: Minu teada jah. Teisest küljest, ega see kohtus käimine nii hull ka nüüd pole. Kui vaja, on võimalik ka haiglavoodi kohtusse tuua, luua palat kohtusaali, seda on meil varem olnud korduvalt. Vajadusel saavad kohtunikud assisteerida meid, kui on vaja kiiresti opereerida. Neid juhuseid on vähe, kus inimene on kohtusaalis hinge heitnud.

Kohvik: Tänan teid.

Dr. Inno (heatujuliselt): Täna läks meil küll ruttu. Aga palun-palun.

Miks Marimellid oma nime ära muutsid?

Okei, fun's over, blogiauhinnad on jagatud. Kuid üks asi on ikka segane - miks Marimellid ehk Mari-Leen Albers ja Meelis Tomson oma nime Marleen ja Meelis Rikkoks muutsid?

Anu Saagim ei saanud neid isegi intervjueerida seetõttu. Kuidas ta nende poole pöörduma oleks pidanud - Marleen või Mari-Leen? Albers ja Tomson või Rikkod?

Mis värk selle nimevahetusega on? Kas keegi teab? Keegi ei hakka ju asja eest, teist taga nime vahetama. Siin peab olema mingi salapärane põhjus.

Tšekkasin järgi, Facebookis on jätkuvalt olemas Mari-Leen Albers:



Aga on ka Marleen Rikko:



Samuti on Facebookis olemas Meelis Tomson:



Meelis Rikkot seevastu pole :(

Siiamaani Mari-Leen Albersi ja Meelis Tomsoniga seostatud firmade Eesti Blogiauhinnad MTÜ ja Marimellid MTÜ juhatusse kuuluvad aga Google'i andmetel Marleen Rikko ja Meelis Rikko. Kes sündinud aastatel 1985 (Meelis Rikko) ja 1983 (Marleen Rikko).

laupäev, 10. juuni 2017

Anu Saagim tegi seda taas!

Väljavõte Facebookist.

Skandaalne on skandaalne, pole midagi öelda. Anu Saagim tegi seda taas! Ehk välgutas tussi, seekord Õhtulehe otseülekandes, kui ta intervjueeris realiti-staare Kalvi-Kallet ja Helenit.

Saagim ütles, et fännab Kalvi-Kallet ja Helenit kõige rohkem. Paistis, et ta on Kalvi-Kallest sisse võetud.

Ükskord varem välgutas Saagim tussi Postimehe peol, kus selgus, et tal polegi alukaid jalas.




Anu teeb blogiauhindadest otseülekande. Mõned meenutused seoses temaga



Õhtuleht reklaamib, et Anu Saagim, nende loovjuht, teeb kell 20. 00 ööklubis Venus Club algavalt blogiauhindade jagamiselt.

Tõotab siis tulla äge meediakajastus, sest ka Anu ise on äge. Saime temaga tuttavaks nii aasta pärast meie kokkusaamist, kui Anu tuli Tartusse, kus me siis elasime, ja pakkus, et me võiks hakata Justi (mille peatoimetaja ta siis oli) järjejuttu kirjutama. Võtsime ettepaneku rõõmuga vastu ja meie koostöö sai alguse. Kirjutasime Anu peatoimetajaks olles Justi nii järjejuttu kui kolumnit ning lisaks sellele tegi Anu meist sinna sel ajal mitu lugu ja lubas mul ka oma tuttavatest kirjanikest lugusid kirjutada. Näiteks tegin pika intervjuu Ruitlase, Contra ja Aapo Ilvesega. Anu avaldas nad lahkesti. Meenutan seda aega heldimusega. Eelarvamustevaba Anuga oli väga mõnus koostööd teha - ta suhtles ühtviisi vabalt nii tähtsate poliitikute kui hullude luuletajatega. Ei vaadanud kellelegi ülalt alla. Ja Just oli sel ajal Eesti kõige ägedam ajakiri.

Ka meie pulmade ajal oskas Anu meid üllatada. Saatis meile Massiarru mitu kasti šampust, mille mu sõbrad luuletajad suure eufooriaga ära jõid ning kui ühel hetkel enam ei jaksanud (šampust oli lihtsalt nii palju), siis teineteisele pähe valasid. Contra just tuletas mulle seda ükspäev meelde - kuidas me nad siis pärast peo lõppu koju Võrumaale viisime ja kuidas Anu saadetud šampusest alguse saanud pidu tegelikult ei lõppenudki, vaid jätkus täie hooga tänaseks juba suletud Uue-Antsla poe juures.

Lisaks šampusele saatis Anu meile meie Justi esikaanel ilmunud raamitud pulmapildi ja veel teisigi pilte. See raamitud pilt seisab meil praegugi raamaturiiuli otsas.

No ja siis on meeles veel see, kuidas me NAKiga Tallinnas käisime ja Justi toimetusest läbi põikasime. Anu võttis meid lahkelt vastu ja veetis meiega mitu tundi. Mulle tundus, et mu sõpradele luuletajatele jäi Anust väga hea mulje, ja vastupidi.

Ühel hetkel sai Anul Justist villand (Anu on ka selline, kes ei kõhkle kedagi p... saatmast, kui see keegi talle midagi ei paku ja närvidele käib) ja ta liikus edasi portaali Elu24. Nüüd siis Õhtuleht, mis on pärast Anu tulekut palju huvitavamaks muutunud. Isegi tellisime selle endale Innoga.

Sellised meenutused siis. Ootame kannatamatult õhtust galat ja tulemusi! :) Ja mistahes need tulemused on, äge üritus on see igal juhul. Nii et tunnustus Mari-Leenule ja Meelisele, kes asja ette võtta viitsisid!

Ülal külg meie pulmale pühendatud Justist. Meie pulmadest rääkis ses ajakirjas lausa üksteist lehekülge! :D Oli 2006nda aasta august.

Ja siin väljavõte meie esimesest intervjuust Anu ajakirjale, aasta oli siis 2006:



P.S. Ahjaa, meie pulmafotod tehti Justi Tartus, kuhu Anu saatis stilistiks Jana Hallase ja terve hunniku erinevaid pulmakleite, mida ma siis üksteise järel selga proovisin. Lõpuks valisin välja kõige lihtsama valge kleidi. Ostsime selle ja Inno valge ülikonna pärast ka endale ja kandsime neid ka oma 12. augustis toimunud pulmas. Nüüd kannan seda valget kleiti suvel palavate ilmadega ja see on üks mu lemmikkleit :).

Inno hoiatab: üksikvanemaga pere on sõja korral kerge saak


Üksikvanem on lapsele väga suur risk. On selge, et üksikvanem ei suuda kriisiolukorras üksi oma last kaitsta. Üksikvanema lapsed pole orvud, aga nad on haige tiivaga linnud. Pärast sõda vägistati Eestis punaväelaste poolt just üksikuid naisi, sest nad olid kerge saak: mehed olid hukkunud rindel ja naised olid lastega üksi kodus. Naised ei suutnud üksi ennast ja oma lapsi kaitsta.

Mehe peamine, ürgne roll on olla pere, see on peamiselt laste kaitsja. Igas peres peaks olema vähemalt üks mees. Sõjajärgsetel aastatel rahu ajal on aga mehe kaitsja-roll muutunud pea olematuks, lapsi eraldatakse massiliselt isadest ja naised kasutavad lapsi relvana mehe vastu, et neid ei „näita”. Meest peetakse vajalikuks vaid sigitamiseks, kui sedagi. Lastel lastakse kannatada, isegi hukkuda, peaasi, et nad ei peaks isaga olema. Kohati on levinud arvamused, et isa pole lapsele üldse vaja. Sellist suhtumist on märgata üha rohkem riigi poolt. Aga ma hoiatan, et sõja korral, aga võimalikust sõjast Eestis räägitakse üha kindlamas kõneviisis praegu peaaegu iga päev, sõja korral on üksikvanemaga pered, eriti üksik naine lastega väga kerge saak. Nad „langevad” esimesena, kas siis vaenlase või omade marodööride ohvriks.

Eesti on nii väike territoorium, et kaasaja tingimustes sõjaolukorras mingit „rinnet” siia ei teki. Kontroll võetakse üle massiivse välkoperatsiooni käigus nagu Krimmis. Sellele järgneb partisanisõda,  kuni liitlased appi jõuavad. Vahepealsel ajal, see võib kestab mõnest nädalast mõne kuuni, on iga kodu ja majapidamine omaette kindlus. Kes neid kindlusi kaitseb? Ma võin saladuskatte öelda, et kaitseliitlased-mehed näevad sõjaolukorras oma rolli eelkõige oma pere, see on laste kaitsjana.

Mõelgem selle peale, üksikud emad! Kes teid ja lapsi sõjaolukorras kaitseb?!

Inno soovitus: praegust olukorda arvestades peaks kõik eesti lapsed antama üksikvanemaga peredest sinna, kus on olemas mõlemad vanemad. Laste elu ja tervise huvides. Üksikvanemalt tuleks välja mõista elatis nende laste hooldamiseks. Vastasel korral need lapsed lihtsalt hukkuvad.

Euroopa Liit kisub elu tagasi, mite ei vii edasi


Miks on Euroopa Liidu taolised liidud halvad? Sest nad ei lase areneda. Eestil oli hea kogemus NLiidust. Kui Venemaa ja venelased ning venestamine kõrvale jätta, siis oli liit ise üks koletu koloss, ebaefektiivne monstrum, kus suur osa aurust kulus selle monstrumi koos hoidmise ehk mõttetu bürokraatia peale. Kus elu ja majandus lõpuks stagneerusid.

Sama teed läheb praegu Euroopa Liit. Ma tuletan meelde, et Euroopa Liit on majanduslikult maailmas kõige halvemal järjel kooslus, see tähendab, et inimeste elujärg mitte ei parane, vaid läheb kehvemaks. Nüüd on hakanud see koloss lagunema. Mis on veel täielik katastroof. Selle asemel, et tegeleda elu edendamisega, kulub põhiaur sellele, kuidas lahkuvale Suurbritanniale koht kätte näitata.

Ma olen üsna veendunud, et Eesti nn eesistumine Euroopa Liidus möödub 100% Brexiti tähe all ja muust ei räägitagi kui Brexitist ning mingid Eesti oma ideed nagu IT-alane areng jääb täiesti, ma kordan TÄIESTI tähelepanuta.

Inimene ikka pole päris loom


Kaasaegne perekonna diskursus ehk olemus, mida esindavad Eestis nö jõulised, end feministideks (naisõiguslasteks) pidavad naised nagu Kati Murutar ja Epp Petrone lähtub põhimõttest, et inimene on loom ja inimühiskonnas kehtivad loomariigi reeglid. Selle diskursuse juurde kuuluvad jutud karjateooriast, mille kohaselt kogu inimühiskond on üks suur kari, mida juhivad alfaisased  ja -emased. Ning ülejäänud karja liikmete roll on alfadele vaikides kuuletuda ja nende eeskujust ja nõuannetest juhinduda.

Nagu loomariigis, kus sageli tegeleb järeltulijatega vaid üks vanem, propageerivad ka looma-teooria pooldajad põhimõtet, et üks inimvanem saab lastega suurepäraselt hakkama ning teist polegi tegelikult üldse vaja. Ühiskond on asunud vaikse mõmina saatel seda karjateooriat toetama, mille peamine tunnus on see, et üksikvanemlust on hakatud pidama normiks ja kahte vanemat ajast ja arust mineviku reliktiks (jäänukiks). Osalt on üksikvanemluse võidukäigu põhjustanud teaduse ja tehnika areng, kus alfa- või niisama emastel pole järglaste saamiseks enam vaja paarituda (seksida), vaid piisab visiidist arsti juurde. Nõnda teist vanemat üldse lapsele ei tekigi. Ühiskond peab seda igati adekvaatseks lahenduseks ning teeb jõupingutusi, et iga ükskikvanem välja veaks.

Mina aga heidan sellele üksikvanemluse ja karja teooriale kinda, väljakutse. Minu enda pikaajaline kogemus lastega näitab, et üks vanem tegelikult lapse või lastega hakkama ei saa. Ilmekas näide oli 5-aastase poisi uppumine basseinis sel ajal kui ema sõbrannaga saunas käis. Kas emal pole õigust sõbrannatada ja saunatada? On küll! Mis või kes oli pildilt puudu? Õige, teine vanem, lapse isa. Kes oleks võinud poisile ujumist õpetada sel ajal kui ema saunas lõõgastus. Mina väidan, et Eestis üksikvanemaga elavad lapsed on kõik iga päev, iga tund ja iga sekund sarnases olukorras nagu see 5-aastane poiss. Üksikvanema lapsed visatakse juba noorelt vette ja kui nad välja ei uju, siis süüdistatakse selles enamasti last (et oli loru) või vett (paha vesi!), aga mitte mingil juhul seda üksikvanemat.

Aga nüüd tuleb peamine point. Väidetakse, et inimühiskond on kari, kes justkui aitab üksikvanemal lapsega tegeleda. Tõesti, see kari töötab, kui ta on organiseeritud: lastesõimed, aiad ja koolid, kus vastutus läheb vanematelt üle institutsioonidele. Aga nagu oli poisi uppumise videost näha, siis mitteformaalses, vabas olukorras pole mingit karja. Või siis oli see kari täiesti ebaefektiivne, kasutu. Loomakarja puhul on filmidest näha, et sageli jäetakse nõrgad, abitud ja haiged loomad kiskjatele söödaks maha, et kari saaks edasi liikuda.

Sellepärast peakski olema lapsel kaks vanemat, et kui ema tahab näiteks sõbrannaga sauna minna, saab isa lapse järele vaadata. Või siis öelda, et ei lähe sauna! Või kui laps on haige, siis saab üks vanem lapse järele vaadata kui teine käib tööl. Ühe vanema puhul on laps enamasti täiesti kaitsetus ja abitus olekus.

Ma olen üsna kindel, et inimkonna eelis ja tugevus ongi just kaks vanemat, erinevalt paljudest teistest liikidest, kus järeltulijad on ainult ühe vanema, enamasti emaslooma kanseldada. Inimene pole ikkagi päris loom. Samuti on inimene kehv karjaloom, nagu videost näha, sest kari oleks seda ühte isendit kaitsnud, aga basseinis oli iga pere nagu omaette mikrokosmos. Iga vanem jälgis ja kaitses oma, mitte võõraid võsukesi. Karja puhul aga vaadatakse kõiki lapsi nagu enda lapsi.

Mehe ja naise liit, mitte alfad on arendanud inimese initsiatiivi, kohanemisvõimet ja hakkamasaamist kriisiolukorras. Kari, vastupidi ei arenda mitte midagi, vaid eeldab vaikivat ja passiivset alistumist ja kuuletumist.

Inimese puhul on kahe inimese liit palju tugevam konstruktsioon kui misiganes kari (sellest kahe inimese liidust on kirjutatud miljoneid romantilisi laulukesi). Vastasel korral istuks inimene jätkuvalt puu otsas.

Kas Eestit valmistatakse ette Venemaale üleandmiseks?

Ajakirja Kaitse Kodu viimane number.

Ma pidin toolilt pikali kukkuma, kui nägin ajakirja Kaitse Kodu, mis minu jaoks on eestluse sümbol, nägin selle ajakirja kaanel vene keelt. Ja see pole veel kõik: pool ajakirja ongi täis vene keelt. Umbes nagu nõuka ajal, kus paljud väljaanded olid kakskeelsed.

Kuidas siis nii? Kaitsevägi ja Kaitseliit pidid ju olema need asutused, kus Eestis elavad venekeelsed inimesed saavad eesti keele selgeks, nii nagu eesti poisid õppisid kunagi vene kroonus ära vene keele. Aga nüüd on sellest põhimõttest loobutud. Ja seda ka laiemalt: Eestis võtavad võimust venekeelne raadio ja televisioon. Ida-Virus anti raadioluba eestikeelsete kanalite ees suisa Kremli-meelsele kanalile Jumor FM. Kas tõesti on hakatud Eestit vaikselt üle andma Venemaa mõjusfääri. Harjutama eestlasi nö uue eluga uutes oludes, kus Eestis on kaks riigikeelt.

Ma olen üha enam veendunud, et selline plaan on olemas. Sest lääneriigid on aru saanud, või õigemini kartma löönud, et kui Balti riike ja Ukrainat ära ei anta, siis jätkub vastasseis veel aastakümneid ning ei lase Lääne inimestel rahulikult oma head elu nautida. Juhtub sama, mis 1945. aastal, kui Balti riigid ära anti. Tookord krahmas Stalin omale ka Poola, Tšehhi, Ungari ja pool Saksamaad, aga need riigid jäävad nüüd ilmselt sellesse teise, vabasse tsooni.

Ma olen ühtlasi täiesti kindel, et seekordses Euroopa jagamises mängib võtmerolli Saksamaa. On ju Saksamaa Venemaale tänu võlgu riigi ühendamise eest. See oli saksa rahva jaoks viimase aastatuhande kõige olulisem sündmus ja aitas maha pesta teise ilmasõja häbi. Selle nimel mõni endine koloonia venelastele ohverdada - ein Stück vom Kuchen, nagu öeldakse. See on ka põhjus, miks Saksamaa & Co vilistab kaitsekulutuste tõstmise peale - sest ta teab, et ta relvi kunagi Euroopas kasutama ei hakka. Ukrainas on Saksamaa koos Prantsusmaaga teinud Venemaale ühe järelandmise teise järel - sest mõlemad, nii prantslased kui sakslased teavad hästi, mis tähendab venelastega sõdida.

P.S. Ja see pole veel kõik. Rail Baltica ehitus muutub selles valguses arusaadavaks. See oleks nagu lahkumiskingitus Euroopalt Venemaale. Taustaks olgu lisatud, et erinevalt Venemaast Euroopas raudteel kaupa ei veeta, aga Rail Baltica põhiline funktsioon on just kaubavedu. Ja mis peamine: see raudtee läheb ainult Poola piirini. Pole raske aimata, miks.