pühapäev, 21. jaanuar 2018

Tegelikult on probleemiks ühiskonna üleüldine kanastumine


Kõik räägivad muudkui Ojasoost ja Reinsalust, aga täiesti on jäänud tähelepanuta üks väga oluline tõik. Nimelt - meie, s.o Eesti ühiskond on lootusetult kanastunud. Mis mõttes, küsite.

Aga selles mõttes, et ei saada enam absoluutselt aru naljast. Ega tehta vahet naljal ja solvangul. Ei saada aru, et kui nali on taastav ja inimest hullumisest päästev, siis solvang on oma põhiolemuselt lõhkuv ja lammutav, haigeks tegev. Kuna ühiskonnas on kõige häälekamad kanad ehk huumorimeeleta olevused, siis on see ka loomulik ja ootuspärane.

Ojasoo ettevõtmine on klassikaline kanakarja rünnak. Kuidas käituvad kanad, kui näevad enda keskel endast erinevat või nõrgemat isendit? Nad nokivad ta surnuks. Täpselt samamoodi lendas kanakari peale Tiit Ojasoole - pärast seda, kui ta oli tehtu pärast vastutuse võtnud ja tagasi astunud. Millest Ojasoo aru ei pruukinud saada, on see, et kui kanakari tajub kasvõi üheainsa karvanääpsuga, et sa midagi omaks võtad, midagi kahetsed või - hoidku! - millegi pärast vabandust palud, siis see on kanadele selge märguanne, et SEE INIMENE tuleb surnuks nokkida. Mitte selle pärast, mida ta TEGI, vaid selle pärast, et ta näitas oma nõrkust ja VEEL VABANDAS, RAISK.

Nii, hüva. Urmas Reinsalu ei ole nii loll nagu Ojasoo, kes ise tagasi astus. Reinsalu vabandas küll, aga nõnda, et iga viimane kui töll sai aru, et tegelikult ikka ei vabandanud küll, raisk. Mitte grammi võrragi! Sest Reinsalu on selleks liiga kogenud poliitik, et teada: vabandajad nokitakse surnuks. Nagu Ojasoo ja palju teised enne teda.

Nüüd ma saan suurepäraselt aru sellest, et teised poliitikud on Reinsalu peale pahased. No ja mõned naised võib-olla ka. Aga Reinsalu käitus lihtsalt alalhoidlikult. Vabandajad nokitakse surnuks.

Mis oleks lahendus? Lahenduseks on see, et kanakari astub ise tagasi. Või sunnitakse tagasi astuma. Et me ei tolereeri enam vabandajate surnuksnokkimist. Et me austame inimese vabandust ja jätame ta pärast seda ellu, kui ta on ära vabandanud. Vahet pole, kas meile see vabandus mokkamööda oli või mitte.

Vastasel juhul tere tulemast ebasiirasse, rusikas-igaks-juhuks-alati-taskus ühiskonda!

Kohvik ennustab: vana kaardivägi võtab Reformierakonna üle ja Ansip tuuakse tagasi

Reformi vana kaardivägi - Rein Lang on uuesti aktsioonis, väljavõte Delfi veebist.

Pole vist saladus, et Reformierakond on viimase paarikümne aasta suurimas kriisis, nii et räägitakse juba selle erakonna kadumisest. Kuigi toetusnumbrid on erakonnal suhteliselt kõrged, siis õiget võimu pole kusagil, ei Toompeal ega all-linnas. Kõik on läinud. Endisest hiilgusest on järel ainult riismed. Konkurendid juba hingavad kergendatult, et nii jääbki. Aga kas tõesti?

Esimene märk, et midagi muutumas oli see, kui Pevkur tahtis Langi oma nõunikuks teha. See näitas, et Lang, kes vahepeal kusagil palmi all peesitas, on tagasi. Kallas on samuti tagasi, aga tal pole enam endist draivi. Tütar Kaja on rohkem naljanumber erakonnas, kus naisi pole kunagi hinnatud ja neid on kasutatud vaibana tule kustutamiseks. Praegu kõlbab selleks Kaja Kallas.

Langi tagasitulek tähendab ühtlasi seda, et vana kaardivägi eesotsas Andrus Ansipiga on uuesti vägesid koondamas. Nad andsid vahepeal võimu Eestis plakatikleepijatele, see on Rõivasele ja Pevkurile üle, aga nood ei osanud seda hoida, mängisid kõik trumbid maha.

Nüüd on ainult aja küsimus, millal Brüsselist tuuakse tagasi Andrus Ansip. Ta on selleks ajaks oma superpensioni välja teeninud ja võib rahulikult uuesti Eestit valitsema hakata.

Või ma eksin?

laupäev, 20. jaanuar 2018

Vau! Ligi suudles Kallase kätt, ja Kallas tõmbas käe ära

Väljavõte Delfi veebist.

Täna oli Reformierakonna volikogul päris huvitav hetk, kus Jürgen Ligi suudles Kaja Kallase kätt ja Kallas oli üllatunud ning tõmbas oma käe ära.

Kallas paistab üldse olevat kuidagi krampis. Karta on, et ta ei seksi.

Eesti suurim häda: väärtushinnangute poolest haige ühiskond


Viimase aja ühiskondlikku diskussiooni analüüsides võib öelda, et Eesti on väärtushinnangute koha pealt täiesti haige ühiskond. Eestis pole hinnas õnn ja armastus, vaid kuidagimoodi ära nässerdamine. Kõiki neid, kes oma õnne ja armastust otsivad, hakatakse ründama ja peksma.

Mujal Euroopas on au sees just õnn ja armastus. Kõik tegutsevad, kogu ühiskond tegutseb õnne ja armastuse nimel. Üks ilmekas näide on see, et Euroopa naised pole juba aastaid nõus lapsi sünnitama sobimatusse suhtesse. Sest nad väärtustavad õnne ja armastust. Kui õiget kaasat ei leita, jäädakse pigem üksikuks ja lastetuks. Seetõttu on sündimus madal. Eestis on aga täiesti tavaline, et naine saab lapsed suvalise mehega, kes parasjagu ette juhtub. Ja kui kooselu puruneb, mis on sellisel juhul loomulik, siis krabab naine lapsed enda juurde ning jätab need isapoolsest hellusest ja armastusest üldse ilma. Sedasi kordub põlvest põlve ja kuigi väidetakse, et seda tehakse laste nimel, on just lapsed need, kes kannatavad: üles kasvavad poolikud lapsed, kes pole kogenud armastust ega hellust ja ei oska seda ka edasises elus otsida ega leida.

Kokkuvõttes ollakse seal, kus ollakse - Eesti on kõige õnnetum ühiskond Euroopas.

Eesti on riik, kus naised ajavad oma mehed noorelt hauda ja ühiskond süüdistab selles mehi


Lugesin täna Õhtulehes avaldatud Hedvig Hansoni juttu, kus ta justkui süüdistab oma meest selles, et too jättis pere ning läks mujalt armastust ja õnne otsima. Hanson samas tunnistab, et ei suutnud seda mehele pakkuda.

Selline asi on Eestis üsna tavaline. Ja NB! süüdi on alati mees. Süüdi ka selles, et oma elus armastust ja õnne otsib. Hansonile tuntakse kaasa, mees tehakse kurjategijaks. Kas pole huvitav, et Eestis ajavad naised oma mehed noorelt hauda ning siis ühiskond süüdistab selles mehi?

Evelin Ilves üksvahe juhtis tähelepanu meeste tervisele, kui tal endal mehel tervis jukerdas. Aga see oli ka kõik. Praeguseks on see teema unustatud.

Võibolla see ongi põhjus, et Eestis on inimesed kõige õnnetumad terves Euroopas. Või mida ongi tahta ühiskonnalt, mis peab armastuse ja õnne otsimist kuriteoks. Ning kus mehed aetakse noorelt hauda.

Tegelikult, jumal tänatud, et mõni vees veel otsib oma elus armastust ja õnne ning keeldub sellega noorelt hauda minemast. Muidu oleksid kõik alkohoolikud valmis.

Eestis on naiste ja meeste eluea vahe 10 aastat - rohkem kui mujal maailmas

Eestis käib jõhker meestepeks ja hävitamine. Hea näide on meeste eluiga, mis on naiste omast 10 aastat madalam: naistel 82 aastat, meestel 72 aastat.

Mitte kusagil maailmas pole vahe nii suur. Enamasti on naiste ja meeste eluea vahe 3-5 aastat. Paljudes riikides ainult 2 aastat.

Miks on vahe Eestis nii suur? Vastus: sest Eestis käib jõhker ühiskondlik meestepeks ja meeste hävitamine. Hea näide on Tiit Ojasoo juhtum, ja nüüd Urmas Reinsalu juhtum, kuna Reinsalu julges Ojasoo kaitseks välja astuda.

Ja pistke omale sinna kohta see jutt, et Eestis on meeste eluiga lühem seetõttu, et mehed saavad õnnetustes surma. Miks nad kusagil mujal niimoodi õnnetustes surma ei saa?

Eesti on meeste jaoks põrgu. Paraku.

reede, 19. jaanuar 2018

Eestis nõutakse meeste hukkamist

Tuld meeste pihta!

NO teatri lavastaja Tiit Ojasoo puhul juba räägitakse Eestis, et ta peab kandma karistust igavesti, piinlema elu lõpuni. Ja et tal pole mingit õigust andestusele, kuigi mees on ette ja taha vabandanud ning talle anonüümse kaebuse põhjal määratud karistuse ära kandnud. Rääkijateks on võitlevad feministid, Eesti uue aja valitsejad, kelle varasemate „saavutuste” varasalve kuulub meeste alla surumine kõikvõimalikul muul muul moel: elatisevõlglaste peedistamine ja avalik ristilöömine, isade lastest võõrutamine ja missioonilt tulnud meeste tasalülitamine. Ei mingit andestust, ei mingit halastust. Kui varem kotiti tavalisi, lihtsaid mehi, siis nüüd on mindud juba vippide kallale. Vippide puistamine sai alguse Hannes Võrnoga, kes tehti avalikult maatasa. Ainult märg plekk jäi järele. Siis võeti ette Ojasoo ja nüüd on feministide kamarilja Urmas Reinsalu kallal. Viimasel pole ilmselt Eestis enam võimalik rahulikult elada ja nagu Hannes Hanso sedastas: Naistele otsa vaadata.

Taustal, kui kommentaare lugeda, siis on asi muidugi veel jõhkram. Sisuliselt nõutakse meeste hukkamist. Meestest ja isadest on Eestis saanud nende mehena sündimise ja sootunnuste tõttu paariad, nõiad, kelle põletamist virtuaalsel tuleriidal häälekalt nõutakse ja sellele mõnuga kaasa elatakse. Ja kuivõrd suur osa võimu omavatest ametnikest ja otsustajatest on juhtumisi „õigest” soost, siis käivad sellised asjad küllalt lobedalt. Mehed tehaksegi maatasa, hävitatakse ära, pekstakse kaasaegses tähenduses surnuks. Jõhkralt, ilma mingi halastuse või haletsuseta.

Reinsalu julges tunnistada, et jooksis ise „kanakarjaga” kaasa ja kahetseb seda nüüd. Nii see Eestis on: kaasajooksikuid on palju ja kahetsetakse alles siis, kui on juba hilja. Ausale ülestunnistusele järgneb avalik mutta tampimine, teistele hoiatuseks.

Selline Orwelli teostes kirjeldatud ühiskond tuleb Eestis kuidagi tuttav ette. Selline ajastu on kord nagu läbi elatud. Nüüd siis uues kuues ja järgmises vaatuses.

Kaasaja võitleva feminismi kaugem eesmärk on ilma meesteta ühiskond.

Veel üks hea näide Eesti ja Soome erinevusest: kodanikuaktiivsus

Töötute nn aktiivsusmudeli vastane rahvaalgatus on kogunud Soomes pea 130 000 häält (vaja on 50 000), väljavõte kansalaisaloite.fi veebist.

Kui Eestis räägitakse kodanikuaktiivsusest, siis tähendab see peamiselt seda, et mõne riikliku algatusega tulevad kaasa mõned kodanikuaktivistid. Hea näide on Teeme ära kampaania, mille algatajad olid parlamendierakondade ja nendega seotud MTÜ-de esindajad.

Kui Soomes räägitakse kodanikuaktiivsusest, siis tähendab see enamasti mõne riikliku algatuse vastast tegevust või kampaaniat. Näiteks hiljuti algatas üks töötu soome mees kodanikualgatuse korras käesolevast aastast käivitunud töötute nn aktiivsusmudeli (aktiivimalli) vastase kampaania, mis on kogunud juba ligi 130 000 allkirja. Taustaks: Soomes on rahvaalgatuse korras seadusemuudatuse algatamiseks vaja 50 000 häält. Nüüd otsitakse Soomes juba võimalusi, et see seadus ära muuta, kuna ükski poliitik ei taha rahva algatusega vastuollu minna.

Olgu öeldud, et see nn aktiivsusmudel tähendas, et töötutelt võetakse nende 900-eurosest igakuisest abirahast ära 30 eurot, kui nad ei tee piisavalt jõupingutusi, et tööd leida: ei võta vastu neile pakutud tööd või ei käi töötukassa korraldatud kursustel. Olgu veel lisatud, et Eestis on seesama asi norm, mida Soomes tahetakse juurutada. Seejuures on Eesti töötutoetus närused 130 eurot ja seda makstakse 7 kuud. Soomes on mõni töötu olnud toetuse peal 10 aastat ja kauemgi.

Ja nüüd tekkis Soomes paanika, kui 900 euro suurusest toetusest tahetakse 30 ära võtta. Kujutate ette, eksole! Eestis kärbiti tulumaksureformiga tuhandete pensionäride palju väiksemaid sissetulekuid palju rohkem kui 30 eurot ja mis juhtus - mõni vast julges avalikult piiksuda. Neil pandi kohe suu kinni. Ja Eestis rääkida kodanikualgatusest, et seadust muuta - kas keegi on kuulnud üldase midagi sellisest asjast - see kuulub utoopia valdkonda. Kuskil Jääkeldris korra vist mainiti sellist asja, aga sinna see jäigi.

Õigem oleks öelda, et Eestis pole mingit kodanikuühiskonda. On lihtsalt kari tegelasi, kes istuvad valitsuse nisa otsas ja seda lüpsavad  - enamus sihtasutustest ja MTÜ-dest. Niipea kui valitsus muutub, vahetatakse suunda, nagu vanad kommunistid. Kodaniku ühiskonna tekkeks on vaja otsustes ja mõtetes vabu kodanikke, aga palju neid Eestis on - mõni üksik vast. Kõik ülejäänud tegelevad igapäevaselt sellega, et omal eluvaimu sees hoida, värisevad vaikselt nurgas ja ei julge öelda a-d ega o-d.

Iga iseseisva Eesti laps on väärt seda, et elada uues korteris või majas

Maja.

Ma juba eeldan, et saan kaela hirmsa sõimurahe, aga ma ei saa seda jätta välja ütlemata: iga iseseisva Eesti laps väärib seda, et elada uues korteris või majas.

Ma olen ise üles kasvanud nõukogude ajal ja väga paljud, kordan: väga paljud lapsed ja pered said omale uue elamise. See oli inimeste, eriti laste jaoks väga tähtis. Inimesed olid õnnelikud, silmad särasid.

Täna on Eesti iseseisev, aga võimalus saada omale uus kodu, ma mõtlen uus korter või maja on väga vähestel, väga-väga vähestel, üksikutel. Mis ei tohiks nii olla, sest Eesti on nüüd olnud ligi 30 aastat iseseisev, enam ei pea kartma, et kui korterid ja majad valmis ehitatakse, siis pannakse neisse elama venelased.

Või kardetakse jätkuvalt seda, venelaste tulekut, ja seetõttu ei ehitatagi?!

Ma ise elan Võrus ja siia on iseseisvuse ajal, viimase ligi 30 aastaga ehitatud ainult 1 - lugesite õigesti  - üks - uus kortermaja ligi 10 korteriga. See on eksklusiivne maja, mis on piiratud aiaga ja kus väga kallid korterid. Ja rohkem mitte midagi. Kas te kujutate ette! Samas nõukogude ajal valmisid Võrus igal aastal kümned uued korterid.

Tänased lapsed on väga õnnetus olukorras, kuna peavad elama avariipindadel. Kodutunde saated on hea näide.

Inno kummutab väärarusaama: see, et kunagi ehitati venelastele korterid, ei tähenda, et neid ei võiks enam üldse ehitada

Rõngaslinn Õismäe valmis 1980ndatel aastatel.

Minu eelmise, riigireformi teemalise sissekande juures arenes kommentaarides huvitav diskussioon, kus väideti, et kuna kortereid ehitati kunagi venelastele, siis ei tohi neid enam ehitada. Või umbes nii.

Hallooo?! Kus me elame! Eesti pole enam ammu NLiidu osa, kus põliselanikel puudub otsustusõigus, kuhu ja kellele ehitada. Ja see, et Lasnamäe on kole, mida ta kahtlemata on, ei tähenda, et kortereid ei võiks mujale ehitada.

Ma oma lapsepõlvest mäletan, olen üles kasvanud Tallinnas, kuidas minu koolivennad ja -õed, enamus neist said omale uue korteri just 1980ndatel aastatel. Mäletan seda seetõttu, et meie pere sai uue korteri 1970ndatel, vahetult pärast minu sündi, ja seetõttu enam uut korterit polnud võimalik saada. Aga ma olin kade nende peale, kes said 1980ndatel, sest need olid palju avaramad, suuremate köökide ja rõdudega. Ja kui uhked need lapsed olid koolis, kelle pered olid saanud uue korteri, kolinud uude korterisse! Paljud minu lapsepõlve mängukaaslased kolisid ära, kuna pere sai uue korteri. Kõik eestlased. Kui palju see lastele tähendas! Kui õnnelikud need lapsed olid!

Ja kõik polnud ainult Lasnamäe. Ehitati ka Nõmmele, Pääskülla, metsa sisse, mändide vahele, eriprojektiga kaunid kortermajad, mis olid nagu Soomes. Neid oli vähe, aga nad olid olemas. Ma mäletan, et käisin oma klassivennal ühes sellises korteris külas, mis oli äsja valminud ja kui hea seal oli - ma kohe ei tahtnud sealt ära tulla.

Nüüd mõtlen sellele, kui õnnetud on paljud praegused lapsed, sest nende perel pole kunagi võimalust kolida päris uude korterisse. Kuigi Eesti on iseseisev. Aga uusi korterid ei ehitata, sest kunagi ehitati korterid venelastele ...

Ma meenutan veel, et Eestis hüppas sündivus üles just 1980ndatel, kui paljud sai omale uue korteri. Tänased lapsed ja pered aga ikka kannatavad venelaste pärast. Kaua võib?, küsib Inno. Kas keegi tahab vastata!

neljapäev, 18. jaanuar 2018

Inno mure Eesti pärast - vaja oleks riigireformi, mis on reform

Eesti praegune olukord.

Mind paneb Eesti puhul muretsema asjaolu, et eestlaste endi säästud, see on pensionifondide raha viiakse Eestist välja. See näitab, et eestlastel endil pole Eesti majandusse usku.

Pensionifondid on muidugi vaid üks tegur ja indikaator, aga nende maht ligi 4 miljardit eurot on küllalt suur Eesti mõistes.

Fondiraha väljavool näitab, et majanduslikus mõttes Eesti põleb. Nüüd üritatakse seda tulekahju lappida mingite kaltsudega, et see tuli eriti välja ei paistaks, aga maja põleb edasi. Et põleng kustutada, tuleks riigi kulutusi ja makse kõvasti vähendada, aga keegi seda teha ei julge. Seni on kärbitud vaid kosmeetiliselt, ja küllalt ebaeetiliselt, see tähendab erivajadustega inimestele mõeldud toetuste kärpimist ning maapiirkondade väljasuretamist. Saadud võit on marginaalne, kuna Eestis on sotsiaaltoetused niigi Euroopa madalaimad ja maapiirkonnad vaesed - kus midagi pole, sealt ei saa ka midagi võtta. Samas on tõusnud kõrgustesse kõikvõimalike ametnike palgad, kelle põhitöö on paberite liigutamine ühest hunnikust teise, maksude administreerimine jms.

Tegelikult tuleks kärpida tervet riiki, vähendada neid paberite liigutajaid, ja unustada ära see jutt, et oma riik ongi kallis pidada. Ei pea olema kallis, kui oskuslikult teha. Eriti veel IT-ajastul. Ja mis peamine, lõputu maksustamine ei vii pikas perspektiivis kuhugi, eriti Eesti puhul, mis on vaene. See on vaesuse ühest taskust teise tõstmine, mis ei anna midagi juurde. Maksustamine annab efekti ainult mõnes rikkas riigis, kus pole 200 aastat olnud õiget sõda ja kus inimestel on raha ning vara, et makse maksta. Eestis kannatavad vaesuse ringitõstmise tõttu kõik, kaasa arvatud näiteks riigikaitse, mis sõltub otseselt majanduse arengust, sest riigikaitsekulud on seotud protsendiga SKP-st. Kui SKP püsib madal, püsivad ka kaitsekulutused madalad - nii lihtne see ongi. Eesti pole saanud osta tanke, sest SKP seisis ligi 10 aastat paigal. Ja vastupidi, kui makse alandada, siis kasvab majandus ja saab kasvada ka kaitse-eelarve. See tundub pealtnäha uskumatu asi, aga nii see on.

Mis aga Eesti jaoks peamine - Eesti-suguses väikses riigis saab majandus kasvada ainult ja ainult läbi ekspordi, sest siseturg praktiliselt puudub. Eksport on aga otseses sõltuvuses investeeringutest. Kui aga Eestis pole oma majandusse usku, nii et isegi oma inimeste pensioniraha investeeritakse mujale, siis mis me räägime teistest riikidest pärit investeeringutest. Kui oma inimestel pole Eestisse usku, siis pole seda teistel.

Üks on selge - usk tuleb taastada ja tulekahju kustutada. Seda saab teha ainult läbi karmide maksukärbete, millega peavad kaasnema kärped kulutustes. Eesti tee rikkusele on läbi riigi õhemaks lihvimise - muud varianti lihtsalt pole. Vastasel korral ootab Eestit ees Ukraina saatus - see on üsna kindel. Ja sellist tulevikku, mu sõbrad, ei soovi ma isegi vaenlasele.

Üks asi veel: Eesti jookseb tühjaks, sest inimestel pole kuskil elada. Selle välistamiseks ja inimeste tagasi toomiseks tuleks käivitada üle-Eestiline elamuehitusprogramm, mida on võimalik rahastada laenuga. Euroopast lausa pakutakse raha 0-intressiga. Kui soomlased seda teevad ja seeläbi omale eestlasi elama meelitavad ja majandust arendavad, siis miks ei võiks Eesti sedasama teha, et oma inimesed tagasi tuua? Kui samal ajal majandus kasvab ja raha juurde tuleb, pole laenude tagasimaksmine mingi probleem. Eestlased ei saa jääda igaveseks amortiseerunud pindadele virelema - see oleks kuritegu tulevaste põlvede, laste suhtes. Tuletan meelde, et 1980ndate lõpus, mil Eesti iive lakke kerkis ja oli kaks korda kõrgem kui praegu, oli käimas elamuprogramm, kus igale perele ehitati uus korter. Ja see mõjus, isegi nõuka ajal. Mõjus nii, et hakati laulma, kuidas maa tuleb täita lastega. Eesti on nüüd vaba ise tegema ja otsustama: tehkem siis nii, et lauluisu tagasi tuleks!

Sellisena kujutati elu aastal 2018 ette aastal 1918


Päris meeleolukas, kas pole. Vaala-buss. :)

Toomil on õigus: Euroopa Liit meenutab üha rohkem Nõukogude Liitu

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Tegelikult on Jana Toomil õigus: Euroopa Liit meenutab üha rohkem Nõukogude Liitu. Ja seda mitte viimasel ajal, vaid juba üsna pikka aega.

Euroopa Liit seda muidugi ei tunnista, kuna neid, kes mäletavad või teavad, milline oli tegelik elu NLiidus, on Euroopas väga väike hulk. Vähesed teavad, milline nägi see „kurjuse impeerium” välja seestpoolt, ja tõtt-öelda üsna sarnane sellega, milline on praegune Euroopa Liit. Kus kusagilt keskusest surutakse väikse kliki poolt, keda keegi pole kunagi valinud, miljonitele inimestele peale „õigeid mõtteid” ning siis presenteeritakse seda kui rahva tahet. Euroopa Liidu traagika on see, et nõnda on võimalik inimesi lollitada lühikest aega, aga mitte igavesti. NLiidus saadi sellest lõpuks aru ja see viis liidu hukuni. Sarnaselt NLiiduga on ELiit rong, mis sõidab kuristikku. Erinevalt NLiidust on aga Euroopa Liidust võimalik õnneks enne õudset lõppu välja astuda ja seda juba tehakse või vähemalt kavandatakse seda.

Ja siis räägitakse, et Eestis on inimesed kõige tähtsamad. Kus nad siis on?!

Väljavõte Delfi veebist.

Ausalt öeldes vanduma ajab see Estonian Airi ja Nordica asi. See on ühelt poolt näide, kui palju, või õigemini kui vähe Eestis oma inimestest hoolitakse. Transpordiettevõte on ju eelkõige teenus inimestelt inimestele, see pole lihtsalt Brüsseli ametnike jaoks odav riigi-tuk-tuk (või on?!), aga suhtumine on küll selline, et hoia ja keela.

Teiselt poolt käitub riik ise, või õigem oleks öelda, et teatud ametnikud käituvad ettevõtjana nagu viimased rullnokad ja pätid, ning siis eeldatakse, et ülejäänud ettevõtjad oleksid ausad. Ausalt, paha hakkab, kui seda kõike vaadata ja kuulata. Tekib tahtmine Eestist emigreeruda - peale kõike seda, mis juba nähtud. Tekib jõuetuse tunne, kui näed, et midagi ei muutu, või läheb ainult hullemaks. Selle peale muidugi öeldakse Eestis, et oma arvamuse võid pista sinnasamusesse, selle pärast keegi midagi muutma ei hakka, ja üldse, kui emigreeruda tahad, siis head teed sul minna.

Üha enam saab selgeks, et inimesi pole Eestile vaja, see on lihtsalt ühe hämara seltskonna projekt, et mõnusalt ära elada, umbes nagu Ukraina või Põhja-Korea. Tänu Soome lähedusele on majandus enam-vähem korras, aga muidu ei erineks Eesti millegi poolest Ukrainast.

Ning sellise suhtumise tõttu polegi loota, et sellest Nordicast mingit asja saab. Sest keegi ei jõua sellist nõmedat teenust rahva raha eest lõputult üleval pidada.

Lühikirjeldus sellest, kuidas Eestit tegelikult ei huvita IT

Eestis räägitakse, kui oluline on IT, aga tegelikult on need ainult sõnad. IT ala ei huvita tegelikult eriti kedagi, seda näitab hästi ID-kaardi jamade ajal avalikkusse lekkinud siseinfo otsustajate tegelike teadmiste ja huvide kohta. IT on Eestis lihtsalt asi, millega poliitikud armastavad rahvusvahelisel areenil uhkustada, aga tegelikku huvi või sisu ei ole.

Võtame sellise lihtsa asja nagu IT koolitus. Eestis räägitakse, kui oluline see on ja sinna pumbatavatest rahadest. Töötukassa pakkus võimalust osaleda IT-koolituse programmis Vali-IT, mida rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist. Ehk siis Euroopa Liidu raha. Võtsin ühendust ja soovisin osaleda. Selleks aga pidi minema testi tegema NB! Tallinnasse. Ehk siis Võrust Eesti teise otsa, 250 km kaugusele. Keegi seda kinni ei maksnud - ise pidi ostma pileti. Lihtsalt selleks, et teha ära ühes Tallinna vanalinna arvutiklassis üks väike arvutitest ja 15 min vestelda.

Testi tegin ära ja sain positiivse tulemuse. Edasi oli vestlus ja sealt tuli välja, mullegi üllatusena, et IT-spetsialiste vajatakse ainult Tallinnas, muu Eesti on IT koha pealt tume maa ning seetõttu toimub koolitus ainult Tallinnas ja praktika samuti Tallinnas ning edasi on võimalik töötada ainult Tallinna ettevõttes. Kui tahad omaette kuskil metsa sees töötada, siis tuleb enne seda Tallinna firmas 7-8 aastat  kella 9-17 kontoritööd teha ja ennast tõestada, või umbes nii.

Kuivõrd see Euroopa Liidu maksumaksja poolt kinni makstud koolitus toimub AINULT Tallinnas, siis tuleb ise leida 3,5 kuuks Tallinna elamine, mida keegi kinni ei maksa. Ja koolitus pole mingi väike kursus nädalavahetustel või õhtuti, vaid igal tööpäeval tihe programm hommikust õhtuni higistamist. Nõnda 3,5 kuud järjest.

Mis oli minu jaoks ausalt öeldes kerge šokk, sest ma sain aru, et IT on just selline valdkond, kus saab töötada eemalt, võrgus ning kus on vaja loomingulist keskkonda, näiteks Lõuna-Eesti kaunite kuplite vahel. Ja kus saab töötada paindliku graafiku alusel. Vähemalt Soomes on see nii, kus IT-töökohad on üle maa laiali. Kadunud IT-guru Steve Jobs ütles, et kood on kunst, looming, aga tuleb välja, et tegelikkus on kaugel sellest - see on tuim nühkimine kahekast viieni mingis Tallinna kiviaguli umbses kontoris.

Ja mis ma veel kuulsin. Kui lootsin, et IT-spetsialistide palgad on ikka vähemalt keskmine ja üle selle, siis Vali-IT programmis osalenutele (pärast mitu kuud kestvat praktikat ettevõttes) pakuti miinimumpalka.

See näitab, kui vähe tegelikkuses Eestis hoolitakse IT-st. Ja ma ütlen ausalt: kogus see Eesti IT on üks tühi kest, seetõttu pole Eesti projektid mujal maailmas kuhugi jõudnud, sest need pole muud kui bluff. Seda näitab hästi ID-kaardi jama, või õigemini suur saamatus ja asjatundmatus, mis kogu seda asja saatis. Eesti e-teenused jooksevad pidevalt umbe ja pole mõeldud inimeste jaoks, nagu näitas hästi Heidit Kaio kolgata tee e-ehitisregistri kasutamisel.

Kui vaatan, mis mujal toimub, siis ausalt - Eesti mahajäämus on juba päris suur. Eesti küll alustas kiiresti, kuna varem valitses tühjus, aga saamatuse ja asjatundmatuse, ehk siis vähese hariduse ja koolituse tõttu on mahajäämus suur. Ja koolitust, nagu välja tuleb, sisuliselt ei pakutagi.

Imetamine on hariduslik küsimus

Soomes imetavad rohkem haritumad emad, väljavõte eestinen.fi veebist.

Miks läheb haritud naiste lastel paremini? Üks põhjus võib olla selles, et haritumad emad imetavad oma lapsi rohkem. Imetamine aga mõjutab lapse arengut. Näiteks, nagu vahendab eestinen.fi, annab Soomes 80 protsenti kõrgharidusega emadest lastele rinda 6 kuud või kauem. Väiksema haridusega emadest teeb seda vaid 20 protsenti.

Ehk siis: imetamine on hariduslik küsimus. Üks põhjus, miks parema haridusega emade lapsed on edukamad tuleb osaliselt sellest, et lapsed saavad kauem rinda. Nüüd proovitakse Soomes hakata seda vahet vähendama selgitustööga, mis on suunatud just madalama haridusega emadele.

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Kapitalil on kodumaa - Apple saadab välisriikidest 38 miljardit eurot USA-sse



Ainult lollid eestlased on need, kes oma raha välismaale viivad. Isegi Eesti pensionifondide raha viiakse mujale. Pole siis ime, et hea palgaga töökohad luuakse mujal.

Kas Sass Henno on tegelikult naine?

Nagu kaks tilka vett: Sass Henno ja Kersti Kaljulaid, väljavõte Õhtulehe veebist.

Vaatasin täna Õhtulehest pilte ja tekkis küsimus, et kas Sass Henno, või see isik, kes selle nime all esineb, et kas ta on tegelikult naine. Sest ta näeb välja täpselt nagu Kersti Kaljulaid, kes on teadaolevalt naine.

teisipäev, 16. jaanuar 2018

Tubli, Urmas Reinsalu! Anonüümsed kaebajad väärivad ülimat põlgust

Ka mina leian, et Urmas Reinsalu käitus Tiit Ojasood kaitstes õieti. Väljend „kanakarja kambakas” on samuti õige, sest Ojasoo süüdistajad on käitunud kui kaagutavad kanad - arutult ja loo sisusse süvenemata.

Ojasoo ühe intsidendi põhjal vägivallatsejaks tituleerimine on sääsest elevandi tegemise õpikunäide. Ühes demokraatlikus riigis ei saa olla nii, et näitan kellegi pihta näpuga ja ise plagan põõsa taha. Kui sa kedagi süüdistad, siis tuleb seda teha oma nime all ja rääkida ära, nagu asi oli. Oma nime all. Muidu läheme tagasi sellesse aega, kus kohut peeti kardina taga ja timukal oli kaetud nägu, et teda ära ei tuntaks.

Kuna see konkreetne noor näitlejanna aga oma nimega välja tulla ei tahtnud, siis on tema Ojasoo vastased süüdistused ümmargune null, mida mitte keegi ei peaks tõsiselt võtma. Ja ta ise väärib samasugust põlgust nagu üks anonüümne kommentaator, kes teise inimese nurga tagant solgiga üle valab.

Kiitus Urmas Reinsalule, kel jätkus julgust Tiit Ojasoo kaitseks välja astuda. Minu isa saadeti anonüümse kaebaja pärast kaheksaks aastaks Siberisse ja mina selliseid aegu tagasi ei taha. Anonüümsed kaebused tuleks tähelepanuta jätta ning anonüümseks jääda soovivad kaebajad välja naerda.

Kui tahad kedagi milleski süüdistada, siis tee seda oma nime all. Sirge seljaga. Ainult nii väärid austust. Vastasel juhul pane oma suu kinni ja roni oma urgu tagasi.

Vau! Keegi asutus lõpuks meeste kaitseks välja

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Urmas Reinsalu on esimene poliitik Eestis, kes julgeb meeste kaitseks välja astuda. Vau!

Ma ilmselt ei eksi, kui ütlen, et mehi on Eestis viimased kümme aastat jõhkralt kotitud. Ja keegi pole julgenud mehi kaitsta. Kõikides suhteprobleemides ja laste hooldust puudutavates küsimustes on mehed olnud ühemõtteliselt need halvad, keda on tümitatud riiklikul tasemel.

Ehk hakkab jää lõpuks liikuma. Elu pole kunagi must-valge ja kõik pole kuld, mis hiilgab.

See ei tähenda, et vägivald oleks õigustatud, aga kui juba võrdsus, siis peab see kehtima kõigi suhtes. Mitte nagu nõuka ajal, kus kõik olid jutu järgi võrdsed, aga mõned olid ikka võrdsemad.

Või mis?!

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Seksikaima naispoliitiku valimisel on läinud ülivõimsalt juhtima Kaja Kallas!

Reformierakonna uuel võimalikul esinaisel Kaja Kallasel on vist palju fänne, sest tema poolt on hääletatud juba 51 korda (!!!). Teised kandidaadid jäävad temast ikka väga kaugele maha. Lähimatel konkurentidel Olga Ivanoval ja Oudekki Loonel (mõlemad Keskerakond) on kummalgi ainult 5 häält! Ülejäänutest ma parem ei räägigi.

Nii et erakonnad, pange oma hääletusmasinad tööle! Teie naiste au on hädaohus, kui Kaja nii pika puuga ära paneb! :D

Pilte jaanuarikuisest Lissabonist :)

Kui 2016. aasta jaanuari algus oli Lissabonis veel päris jahe, siis lõpu poole läks juba väga soojaks - 23. jaanuaril oli juba 23 kraadi sooja :). Jälgime ka nüüd Portugali ilma pidevalt ning praegu rõõmustamiseks põhjust pole - täna on ainult 13 kraadi. Aga neljapäeval on juba 17 ning siis jääb 16-15 kraadi peale. Kevad hakkab tasapisi lähemale liikuma :). Siin aga mõned pildid kahe aasta tagusest ajast:



Jaanuari keskpaik oli veel üpris jahedapoolne. Mul on sukad jalas :) Pilt on tehtud teel Praca do Comerciole :).



Lullu! :)



Rua Augusta, Lissabon. Meie tavaline jalutamise tänav jaanuari keskpaigas.



Aastane Roosike meie lemmikrestorani uksel. Seljas Lissabonist ostetud riided ja saapad :)



23. jaanuaril läks korraga soojaks ja Inno oli üliõnnelik. Tegime Praca do Comerciol selfi.



Pärast jalutasime Rua da Liberdadel. Ohh, kui mõnus see oli! :)

Miks, jumala pärast, ei küsi Eesti riik Euroopa Liidult abi?????

Erivajadustega lastele peavad olema tagatud kõik samad õigused ja võimalused, mis tavalistele lastele. Väljavõte Soome terviseameti veebist.

Vaatasin täna AK Nädala saadet ETV pealt erivajadustega laste olukorrast Eestis ja pidin pikali kukkuma: sotsiaalministeeriumi ametnik Signe Riisalo soovitab erivajadustega vanematele tõsimeeli oma laps ära anda, kuna riik ei suuda lapsi piisavalt toetada ja lastele erivahendeid soetada.

Ma arvasin, et sotsiaalne darvinism on Eestis vaid eriti küüniliste kaabakate mõtteviis, aga et seda mõtteviisi esindab valitsusasutus - no see on uus teadmine. Eesti on samas liitunud kõigi samade lapsi ja erivajadustega inimesi puudutavate lepega, mille alusel PEAVAD erivajadustega lastele olema TAGATUD kõik võimalused, mis tavalastele. Ja NB! See ei tähenda, et erivajadustega laste niigi kurnatud vanemaid sunnitakse kõiki neid võimalusi tagama, nagu Eestis on olnud kombeks. See tähendab eelkõige riigi poolseid hooldajatoetusi vanematele, abivahendite soetamist, tugiisikute palkamist. Selleks, et lapsel oleks võimalus kasvada koos vanematega, nii nagu kõigil teistel lastel. Laps peab saama võimaluse elada oma pere keskel nii nagu iga teine laps ja viisil, et see ei koormaks vanemaid. Näiteks Soomes ehitatakse sellistele peredele eraldi korterid, kus on kaldteed ja liftid ning rohkem ruumi erivahendite, nagu kärude jaoks. NB! See on elementaarne! Lisaks makstakse kinni laste eritoit. Eesti on endale võtnud samasuguse kohustuse. Mida lihtsalt ei täideta, põhjusel, et erivajadustega laste vanemad on kurnatud ja ei suuda enda ja oma laste õiguste eest seista. Omamoodi nali on see, et Eesti trügib juba ÜRO julgeolekunõukokku - endal püksiperse sitane ja paljas ning tahab hakata teisi õpetama.

On loomulik, et vanemad ei pea end erivajadustega last hooldades rihmaks pingutama - selleks tuleb luua võimalused, nii nagu iga kodanik ei hakka hommikul ise maanteid oma labidaga lahti lükkama või otsast ühiskondlikke hooneid ehitama - selleks on loodud vastavad rutiinid ja institutsioonid. Eestis aga sunnitakse erivajadustega laste vanemaid, piltlikult öeldes, iga päev ise maanteid puhastama ja ministeeriumihooneid ehitama - sellega vilistatakse kõigi nende lepete ja konventsioonide peale, millega Eesti liitunud on. Tegelikult on neile lepetele vilistatud muidugi juba aastaid, ja erivajadustega laste vanemad ning eriti erivajadustega lapsed ise on jäetud täiesti saatuse hooleks - lihtsalt nüüd on hakanud vanemad rohkem häält tegema, kuna neilt on hakatud niigi nappe toetusi kärpima.

Üks asi on veel imelik - kui Eestil pole raha, et oma kohustusi täita, siis tuleks abi küsida. Sõjalist abi kõlbab Eestil küsida, aga erivajadustega laste jaoks ei kõlba. Millest see tuleb? Soome riik küsib Euroopa Liidult abi iga väiksemagi asja puhul, näiteks koondatud töötajate ümberõppeks, küsitakse iga asja jaoks miljoneid eurosid, ja seda antakse. NB! Abi küsib Soome, üks Euroopa jõumaiad maid. Ja neile antakse. Lõuna-Euroopa riigid küsivad kogu aeg abi oma inimeste jaoks ja neid aidatakse. Miks, jumala pärast ei küsi Eesti abi Euroopa Liidult erivajadustega laste toetuseks? Mis viga on? Häbi on või?

Ma panen siia Eesti ilmselgelt pimeduses kobavatele ametnikele ühe lingi Soome terviseameti veebist, kus on selge sõnaga seletatud ära, et erivajadustega lastele tuleb tagada kõik samad võimalused, mis tavalastele. Ja kui Eestil neid võimalusi pole, siis TULEB NÕUDA EUROOPA LIIDULT VÄLJA NEED VÕIMALUSED. Eesti lapsed pole millegipoolest kehvemad Soome lastest.

TAGUGE SEE OMALE PEALUU SISSE, AMETNIKUD, SEE ON TEIE TÖÖ JA PÜHA KOHUS AIDATA EESTI LAPSI JA NENDE VANEMAID!!!

Kaja Kallas kui üks täitsa tavaline turumutt

Kui enne arvasin Kaja Kallasest palju, pidades teda isegi keskmisest targemaks naisterahvaks, siis pärast möödundnädalase Ekspressi läbi lugemist, kus ta süüdistab Hanno Pevkurit tema „ära kabetamises” ja kirjeldab, kuidas Pevkur talle hilisõhtul sms-i saatis, võib igasuguse kahtluseta nentida, et tegemist on täitsa tavalise turumutiga. Ekslik mulje sellest, et tegu on targa naisega, tekib ilmselt seetõttu, et selle konkreetse turumuti isa oli kunagi tähtsa koha peal, aga kui lähedalt vaadata, siis on ikka turumutt mis turumutt. Kes plätrab välja asju, mida talle on usaldatud isiklikes vestlustes, ja käitub nii, nagu tal jääks sealjuures veel õigust ülegi.

Nüüd on siis see turumutt teatanud, et tahab Reformierakonna esimeheks saada. No ja Eesti esimeseks naispeaministriks vist ka. Eks ta ole. Turumuttidel on ikka suured ambitsioonid olnud - enesehinnang on hirmus kõrge, isegi kui muud isikuomadused järele ei tule. Kallasel jääb kõige enam puudu taktitundest ja lihtsast inimlikust tagasihoidlikkusest. Väärikusest ka. Kuid just neid omadusi on lausa hädasti vaja ühe erakonna esimehel, vahet pole, mis soost ta on. Pevkur paistab temaga võrreldes selles loos sada korda sümpaatsem ja sobib seetõttu ka Reformierakonna esimeheks palju paremini.

Õieti on Reformil palju paremaid esimehekandidaate kui Siim Kallase tütar. Jürgen Ligi näiteks - terav, aga samas alati taktitundeline. Mitte kunagi labane nagu Kaja Kallas nüüd Hanno Pevkuri kallal hambaid teritades. Isegi Keit Pentus-Rosimannus oleks parem kandidaat, kui tingimata naisesimeest tahta. Yoko Alender oleks superkandidaat - tark, tagasihoidlik, väärikas. Isegi vana hea Gräzin ajaks asja ära. Liina Kersna, Maris Lauri - jälle väga targad ja samas väärikad naised. Nimekirja võiks jätkata.

Kallas tegi aga end selle Ekspressile antud looga täiega täis. Kahjuks. Aga paraku on see nii. Midagi ei ole teha, vaata siit otsast või sealt otsast.

USA-Vene koalitsioon murdis ISISe selgroo ja Eestis ollakse vait?

Venemaa ja USA leppisid Süürias kokku koostöös, väljavõte CNNi veebist.

Veel paar aastat tagasi peeti Iraagis ja Süürias võimu laiendavat islamiorganisatsiooni ISIS-t paratamatuseks ning terve maailm, kaasa arvatud väike Eesti elas Süüria ja Iraagi põgenike hirmus. Kuni sekkus sõtta Venemaa ja tänaseks on ISIS praktiliselt ajalugu.

ISIS-e selgroo murdmine toimus Venemaa ja USA koostöös. See oli suur asi, miljonid iraaklased ja süürlased said võimaluse tagasi kodumaale pöörduda, migrantide voog on vaibunud. Eestis ollakse millegipärast vait, kuigi veel aasta tagasi peeti Eestis massilist migratsiooni ja sellega seotud terrorismi peamiseks ohuks.

Miks Eesti ei kiida Vene-USA koalitsiooni edu Süürias ja Iraagis? See on viimaste aastakümnete kõige suurem saavutus. Võrdväärne Natsi-Saksamaa purustamisega teise maailmasõja ajal.