esmaspäev, 11. detsember 2017

Soome lastevolinik on aktiivne, aga Eesti oma?

Soome lasteombudsman Tuomas Kurttila võtab regulaarselt avalikult sõna lapsi puudutavates küsimustes. Kus on Eesti lasteombudsman? Miks temast pole midagi kuulda? Kas Eestis on laste huvid tõesti esindatud, lapsed saavad kõik regulaarselt kohtuda oma isa ja emaga?

Eesti riik kasutab elatisevõlgnevust argumendina isade võõrutamiseks


Järgnev jutt on pühendatud neile kümnetele tuhandetele isadele, kes on oma lastest võõrutatud, ning lastele, kes on pidanud riikliku võõrutuspoliitika tulemusel üles kasvama ilma isata ja saanud sellest eluaegse trauma.

Eesti riigis käib kõige kõrgemal tasemel isade massiline võõrutamine lastest, mille tagajärjeks on laste vaimne vägistamine ja vigastamine, mis on uuringute järgi samaväärne laste seksuaalse väärkohtlemisega. Seejuures kasutatakse argumendina isade elatisevõlgnevust.

Kuidas see käib? Aga väga lihtsalt. Kui isal tekib võlgnevus, aga see tekib üsna tõenäoliselt, sest elatise suurus on seotud Eestis miinimumpalgaga, see on pool miinimumpalka, olenemata isa elukohast ja sissetulekust, mis tähendab, et kahe lapse pealt peab miinimumpalka saav isa maksma ära kogu oma palga. Kagu-Eestis on meestel miinimumpalk üsna tavaline ja juba kolme lapse puhul tekib igal juhul võlgnevus.

Täpsustuseks olgu lisatud, et elatise summat on võimalik lasta kohtul vähendada, aga see on üsna pikk kadalipp, kus tuleb palgata advokaat, maksta kohtukulud, mis läheb üsna kulukaks. Selleks, et Eestis kohtus käia, peab olema rahakott puuga seljas. Kui isal on võlgnevus, siis arvatavalt tal seda raha pole.

Edasi algab riiklikul tasemel ajupesu, milles elatisevõlglased võrdsustatakse rahvavaenlastega, kellele hakkavad keskaja parimate traditsioonide kombel pidama nõiajahti meediaväljaanded ehk kaasaja nn klikitööstus. Mis elatub nõiaprotsessidest, parimas keskaja stiilis. Kus võetakse keegi ette ja hekseldatakse sõelapõhjaks. Loobitakse kividega surnuks. Riik vaatab seda vaikides pealt ja kõik tehakse selleks, et isad moraalselt maa sisse tampida. Et neil ei tekiks mõtetki lapsi näha, veel vähem enda juurde taotleda. Kõik selleks, et isad lastest ära võõrutada.

Laste kuuldes räägitakse isast ainult halba ning tuuakse argumendiks taas võlgnevus, et lapsel ei tekiks küsimustki, „miks issi meid ei külasta”. Lisaks isadele võõrutatakse kogu isa suguvõsa, vanaemad ja vanaisad, onud ja tädid.

„Enne maksa elatis ära, siis näed last!” - on tüüpiline väljend mitte ainult vanemate omavahelises suhtluses, vaid ka kohtusaalides ja lastekaitses. Seda juttu enamasti ei protokollita, aga see käib nö kõige muuga kaasas, kuluaarides, istungi vaheajal. Isadele tehakse selgeks, et kui raha õigeks ajaks vajalikul määral ei laeku, siis last ei näe. Ja riik NB! osaleb aktiivselt selles protsessis, maksumaksja raha eest.

Olgu see siin välja öeldud: EESTIS TEGELETAKSE MAKSUMAKSJA RAHA EEST ISADE MASSILISE VANEMLIKU VÕÕRUTAMISEGA. See on, nagu öeldud, laste vaimne vigastamine, mis on samaväärne seksuaalse väärkohtlemise ehk pedofiiliaga. Ehk sisuliselt riik osaleb maksumaksja raha eest pedofiilsete toimingutega samaväärsetes toimingutes, mida pannakse toime laste peal. Ja NB! - see toimub massiliselt. Ja laste huvide eest ei seisa mitte keegi. MITTE KEEGI. Isade huvidest rääkimata.

Olgu lisatud veel, et lahutuse puhul mõistetakse lapsed 90 protsendil juhtudest ema juurde ning isalt mõistetakse välja elatis. Lahutatakse aga Eestis pooled abielud. Edasi algab vanemliku võõrutamise protsess, kus isad tehakse maatasa.

P.S. Ma ei kirjutaks seda, kui mul poleks endal vastavat kogemust viimase 10 aasta jooksul. Mind on süüdistatud selles, miks ma ei võtnud lapsi enda juurde, eriti veel arvestades koduvägivalda, mis oli seotud eksabikaasaga. Aga minu südametunnistus on puhas - mina taotlesin lapsi enda juurde, lausa kohtu kaudu, rääkisin koduvägivallast nii politseis kui kohtus, aga selle peale ainult irvitati. Nii oli: IRVITATI. Öeldi, et: saa üle, hangi omale elu, jne, seda kõige kõrgemal tasemel. Ja et perevägivald on pere siseasi.

Kohtus sõideti minust teerulliga üle. Mult võeti ära lausa vanemlikud õigused selle eest, et rääkisin, kuidas laste ema oli vägivaldne. Ja kõige selle taustal oli jutt, et lapsi ei näe enne, kui kõik raha on makstud. Ning niikaua, kuni raha pole makstud, pole mingit õigust lapsi näha. Mulle öeldi ka seda, et lapsed ei tahagi mind näha, kui raha pole makstud. Ja siis edasi, et miks sa siis lapsi enda juurde ei taotlenud. Täiesti Kafkalik olukord ja ise ka ei usuks, kui poleks seda kõike läbi teinud omal nahal.

Ja ma pole ainus. Selliseid isasid on Eestis kümneid tuhandeid. Selline tegevus on täiesti teadlik, süsteemne ja massiline. Eestis käib süsteemne, teadlik ja massiline isade võõrutamine, ja seda NB! maksumaksja raha eest. Ja nagu öeldud, laste huvide eest ei seisa mitte keegi. Sest kui keegi laste huvide eest seisaks, selliseid asju ei toimuks. Teadmiseks, lastel on seaduse järgi vääramatu õigus suhelda oma vanematega, mõlema vanemaga. Seda õigust aga lihtsalt ignoreeritakse, kuigi isad on olemas, nad pole kuhugi kadunud, Eestis pole mingit sõjaolukorda või midagi säärast, mille tõttu isadel pole võimalik oma lastega suhelda. Lihtsalt lambist võõrutatakse isasid, tehakse neid maha, alandatakse, kõige kõrgemal riiklikul tasemel.

Tulemuseks on vaimselt katkised inimesed. Eesti on Euroopas üks õnnetumaid maid ja üks peamisi õnnetuse põhjuseid on vaimsed probleemid. Kas ja kuidas jõuab selline ühiskond viie rikkama hulka või üldse kuhugi? Aus vastus: ei jõuagi. Mitte kunagi.

pühapäev, 10. detsember 2017

Roosi joonistab. Emme ja issi



Meie kolmeaastane on suur joonistaja. Joonistab kõigega, millega võimalik, ja kuhu aga võimalik. Meil ei ole kodus ühtegi mööblieset, mida Roosi ei oleks täis kritseldanud, seintest rääkimata :). Joonistamine on igasuguse kahtluseta tema lemmiktegevus, ainult lumehanges möllamine saab sellele ehk ligilähedale. Ja Entel-Tenteli lastelauludele kaasa laulmine ja tantsimine :).

Sel pildil, mida teile nüüd uhkelt presenteerin, on Roosi sõnul peal issi (vasakul) ja emme (paremal). Keskel siis ilmselt väike Roosi ise ja paremal ülal Juuli.

Täna katsetasime vesivärve. Roosi joonistas esmalt täis kõik paberid, seejärel radiaatori, oma mänguasjad ja minu jalad. Inno tooli oleks ka täis joonistanud, kui ma ei oleks teda takistanud :). Kui mõne aja pärast vannituppa peegli ette läksin, siis nägin, et mul oli otsa ees suur must laik. Ehmatasin päris ära, aga selgus, et tegu on samuti vesivärviga. Kuidas Roosi selle mulle sinna joonistas, on mulle siiamaani mõistatuseks!

Eestis on hea elada? Kus ta siis on!

Eesti on maailma õnnelikkuse edetabelis 66. kohal, tagapool KÕIGIST naabritest.

Eestis armastatakse edetabeleid. Ühtlasi armastatakse rääkida, et Eestis on hea elada. Ent hea elamise, see on õnnelikkuse edetabeli järgi on Eesti alles 66. kohal, tagapool KÕIGIST oma naabritest, nii Lätist, Leedust kui isegi Venemaast, rääkimata Soomest.

Eesti on Valgevene tasemel, Valgevene on aga täis-totalitaarne riik. Mis justkui viitab, et ka Eesti on totalitaarne, sest inimesed on reeglina õnnelikud vabades ühiskondades.

Näiteks edetabelis on eesotsas Norra, Taani, Island, Šveits ja Soome. Sama esiviisik on püsinud muutumatuna juba aastaid. Taani on saanud üle maailma kuulsaks oma õnnetundega, mida kutsutakse hygge-ks ja mida tullakse Taani nautima ja õppima üle terve maailma. Hygge tähendab eelkõige seda, et inimesel on palju aega, et veeta seda koos oma lähedaste ja sõpradega ning tegeleda hobidega.

Inimesed on Taanis tõesti õnnelikud. Linnas tulevad inimesed vastu, naeratavad siiralt ja teretavad. Võhivõõraid inimesi tänaval teretatakse. Aga Eestis? Eestis vaatavad inimesed kas maha, justkui oleks häbi kogu aeg, või vahivad lihtsalt morni näoga, keegi ei naerata, et mitte paljastada oma hambutut suud. Inimesed, kui tahaksidki naeratada, siis häbenevad. Ja kes ütleb Eestis võhivõõrale tänaval tere? Seda vaadatakse nagu napakat!

Eestis võiks ausalt tunnistada, et elu on SITT, isegi väga SITT. Muutused algavad sellest, et tunnistatakse tõde. Sealt edasi on juba võimalik hakata vaatama, kuidas ja mida annab paremaks teha.

Aga kuni Eestis korrutatakse nagu mantrat, et elu on hea, ei muutu mitte midagi. Senikaua on Eesti nagu Valgevene. Ka Valgevenes räägitakse, et seal on elu kõige parem maailmas.

Ja mis veel: uuringud näitavad, et mida õnnelikumad on inimesed, seda enam on nad tootlikud. See tähendab leiutisi, avastusi ja uuendusi, mis tagab omakorda majandusliku õitsengu. Siin on lahendus ka Eesti vaesuse probleemile: kuni inimesed on õnnetud, ei kao vaesus kuhugi ja ei saabu mingit majanduslikku õitsengut.

Eestis tuleb luua inimestele võimalused olla koos oma pere ja lähedastega, sealt edasi võib oodata edusamme igal pool mujal.

Eesti riigi eesmärk on ju see, et inimesed oleksid õnnelikud, või mis?!

Kuidas Eesti riik ise toodab vaesust juurde


Eestis on viimasel ajal kujunenud üheks suuremaks probleemiks vaesus. Ehk see, et inimesed, suures osas lastega pered ei tule enam toime. See on põhjus, miks viimases hädas on hakatud vähendama madalapalgaliste maksukoormust - et seda kasvavat vaesust kuidagi ohjeldada.

Samas toodab Eesti riik seda vaesust ühtelugu juurde, ja seda tehakse maksumaksja raha eest.

Ma võin enda kogemuse põhjal näiteks välja tuua, kuidas riik on muutnud väga jõhkrate survemeetoditega minu täiesti maksujõuetuks. Ja ma arvan, et ma pole ainus, selliseid inimesi on Eestis tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid.

Algas kõik sellisest pealtnäha lihtsast asjast nagu abielu lahutus - Eestis lahutatakse ligemale pooled abielud. Siis oli vara jagamine, kus ma nagu õige mees kunagi, jätsin oma kõige suurema vara, maja Tallinnas Nõmmel oma naisele, koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga, et säästa peret närvesöövast vara jagamisest. Suhe purunes, kuna abikaasa oli vägivaldne, ja nagu tüüpiline vägivalla ohver, olin sunnitud lahkuma mina. Täpsustuseks, et tol ajal, ligi 10 aastat tagasi jäi perevägivalla puhul õigus vägivallatsejale. Ohver oli kõiges süüdi.

Siis otsustas kohus laste saatuse ja nagu tol ajal oli kombeks, jäeti lapsed naise juurde. Perevägivalda tol ajal laste hooldusõiguse puhul ei arvestatud. Ja nagu tol ajal kombeks, mõisteti minult kui mehelt välja elatis. Mul oli hea sissetulek ja elatise maksmisega probleeme polnud. Siis tuli kohe peale majanduskriis, mistõttu ma kaotasin sissetuleku ja mul arestiti kõik arved ja võeti ära kõik raha, mis seal oli.

Riik pressis mult kohtutäiturite kaudu igas kuus välja 500 eurot, kuna kahe lapse ülalpidamiseks oli arvestatud 1000 eurot kuus ja minult nõuti sellest poolt. Ma ei suutnud seda maksta.

Ühel hetkel olin paljas nagu püksinööp. Siis edasi mõistis kohus mind elatise võlgnevuse pärast vangi. Päris trellide taha ei pandud, karistus oli asendatud ÜKT-ga, kuna mul on uus suhe ja väiksed lapsed.

Nüüd ei leia ma kriminaalkaristuse tõttu enam erialast tasuvat tööd (mul on ülikooli magistrikraad - ka selleks on kulutatud kümneid tuhandeid maksumaksja raha) ja ma olen töötu ning riigi ülalpidamisel. Riik katab perega seotud kulusid kokku umbes 1000 euro eest kuus, sellest laste peale on arvestatud ligi 200 eurot. Seda on vähe, aga kui kokku hoida, saab hakkama.

Siin ma nüüd olen - puruvaene. Samas olen talitanud nagu kord ja kohus täpselt nii, nagu mulle on riigi poolt ette öeldud ja näidatud.

Inimesed, kellega olen rääkinud, ei näe muud lahendust praeguses olukorras kui koos perega välismaale ära minna. Seda soovitati isegi toidupangast, kust perele toitu tõin, sest ka toidupangad kiratsevad - abivajajaid tuleb kogu aeg juurde. Eestis antakse toiduabi kaks korda kuus, aga näiteks Soomes iga päev.

Mis on iseenesest huvitav, et enne pressis riik kahele vanemale lapsele välja 1000 eurot kuus, kulutades selleks menetluste peale kümneid tuhandeid eurosid, nüüd aga ei leia riik kahele nooremale lapsele rohkem kui 200 eurot kuus.

Kui nüüd küsida, kust tuleb vaesus Eestis, siis on ühe juhtumi varal on nüüd asi nö puust ja punaseks selgeks tehtud.

laupäev, 9. detsember 2017

Inno jõuluköök: ahven



Ükski detsember ei ole täiuslik Inno jõuluköögita, selle peale võite mürki võtta! :) Mida siis minu fantastiline mees mulle jõuluajal süüa teeb?

Alustuseks tuleb öelda seda, et oleme nüüd jälle gluteeni- ja piimavabad. Või, okei, gluteenivaba olen mina, Inno väidab, et tema saab saia väikeses koguses süüa. Eks Katariina kohviku korpidest ja moonisaiadest ole muidugi raske loobuda, Juulike lööks ilmselt samuti kõva lärmi, kui ma ta tema igahommikusest moonisaiast ilma jätaksin :). Mina olen siiski südame kõvaks teinud ja täielikult gluteenivabale dieedile üle läinud. Mul polnud valikut - mul tekkisid lihtsalt gluteeni süües nahale valusad punased villid, mis ajasid hullupööra sügelema. Mul on nimelt ihokeliakia, tõlkige ise soome keelest. Söön saia asemel riisigaleteid ja gluteenivabu küpsiseid.

Piimatoodetest söön mina ainult juustu ja Inno lisaks juustule ka võid, mida saia peale määrib. Lihast loobusime meie ise täielikult ja anname seda ainult lastele.

Aga nüüd Inno jõuluköögi juurde! Täna tegi Inno meile õhtusöögiks ahvenat ja bataate, mida ta oli enne Maksimarketist (ahven) ja Maximast (bataat) soodushinnaga ostnud. Kui ringi vaadata, siis saab väga edukalt tervislikult ja soodsalt söönuks. Ühel varasemal nädalavahetusel ostis Inno Maximast samuti soodusega turska ehk bacalhao'd ja see oli ka ülinämm.

Aga kuidas Inno siis ahvenat tegi? Pani taldriku peale ja ahju, lisas pisut soola ning hoidis ahjus mingi pool tundi. Ja voilá! Valmis!

P.S. Kui te mõtlete, mis selle rohelise taldriku peal on, siis Metsavenna talu sõir. Ma ei ole elus paremat sõira söönud, ausõna!

Roosi raamatupakike



Selline pakike raamatuid tuli väikesele Roosile täna, kirjastuselt Petrone Print. Roosi oli suures vaimustuses, sest raamatutes on hästi palju väikeste laste pilte ja Roosi lemmikraamatud ongi praegu need, kus laste pildid sees. Eriti sellised, kus on väikeste beebide pildid :).

Paraku jäi väike tegelane aga enne magama, kui jõudsime koos raamatuid uurima hakata. Lehitsesin neid siis ise ja jäingi lehitsema. Lood on lihtsad ja südamlikud, lastele arusaadavad, aga ka täiskasvanutele huvitavad, ja ka pildid on väga ilusad. Hingega tehtud raamatud, mida julgen kindlasti ka teistele lastele jõulukingiks soovitada.

Kui palju Ronaldosid on Eestis ära aborteeritud?

Maailma edukaim sportlane Christiano Ronaldo (vasakul), Postimehe veebist.

Viimasel ajal on palju juttu olnud maailma ühest edukaimast sportlasest, jalgpallur Christiano Ronaldost. Ta on Portugalile palju au ja kuulsust toonud.

Eestis on sellest olnud vähe juttu, aga Portugalis kirjutatakse sageli, kuidas Ronaldo ema tahtis algul poja aborteerida. Neil oli suur pere, palju lapsi, kes kasvasid kehvades oludes. Pereisa võttis napsi. Viimasel hetkel aga mõtles ema ringi, otsustas lapse sünnitada ja otsus tõi kuhjaga tagasi. Nüüd on poeg võimaldanud emale ja teistele pere liikmetele luksusliku elu, ema sõiduvahend on Porsche. Olgu lisatud, et pere on pärit Madeiralt, saarelt, mis on Portugali mõistes vaene piirkond.

Paljuski tänu Ronaldole, aga mitte ainult, on Portugalis hakatud lastesse ja lapsevanematesse väga lugupidavalt suhtuma. Liftis, bussis, kassajärjekorras, igal pool on eelisjärjekorras rasedad ja lastega pered. Rääkimata kõikvõimalikest soodustustest just lastega peredele. Võiks isegi öelda, et lapsed ja lapsevanemad on Portugalis nagu kuninga kassid, neid kantakse kätel, kogu ühiskond on pühendunud nende teenindamisele. Seda on tunda igal sammul. Saadakse aru, et Portugal on väike riik ja iga laps, iga inimene on hinnas, sest igaüks võib olla tulevane Ronaldo.

Ma mõtlen sellele alati, kui näen, kuidas Eestis, mis on veel mitu korda väiksem kui Portugal, suhtutakse lastesse ja lapsevanematesse täiesti ükskõikselt. Ja ma ei ole aru saanud, kust see tuleb. Eestis on niigi väike tõenäosus, et sünnib mõni andekas laps, aga sellele vaatamata aborteeriti veel kümme aastat tagasi iga teine laps ja praegu aborteeritakse iga neljas laps. Ei julge mõeldagi, kui palju Ronaldosid või teisi andekaid inimesi on Eestis aborteeritud. Ja põhjus on paljuski selles, et ühiskond on äärmiselt, ma kordan: äärmiselt lapsevaenulik. Eesti on üks lapsevaenulikumaid ühiskondi, mida ma olen näinud. Ja ma olen päris palju maailmas ringi käinud. Rasedatel naistel pole Eestis mingeid eeliseid, neid vintsutatakse ja väntsutatakse. Lapsetoetused on naeruväärsed üldist hinnataset arvestades. Emapalgast räägitakse kui mingist imeasjast, aga seda on vaid 1,5 aastaks.

Eestis on üleüldine arusaam ja suhtumine, et lapsi saavad omale lubada ainult väga rikkad. Kui raha pole, ära parem laste peale mõtlegi. Ma olen USA-s elanud, seal poputatakse rikkaid, aga sellist suhtumist lastesse kui on Eestis, sellist pole isegi USA-s mitte. Ja USA on suur riik, 320 miljonit inimest, rahvast muudkui voorib juurde, nii et laste peale mõelda pole vaja, aga ikka aidatakse ka seal lapsi ja lastega peresid. Isegi USA-s on lapsed au sees, neid ei jäeta hätta. USA-s on abordimäär palju väiksem kui Eestis. Pole ime, sest Eestis on abordimäär jätkuvalt üks maailma kõrgemaid.

Ja siis hädaldatakse, et Eestis pole andekaid programmeerijaid või muidu spetsialiste. No aga mis seal hädaldada: Eesti oma Jeff Bezosed ja Steve Jobsid on prügikastis. Lugesite õigesti: PRÜGIKASTIS. Nad on ära aborteeritud. Sest ühiskond ei hooli lastest ega lapsevanematest. Aga ärge siis hädaldage, et Eestis pole neid või teisi asjatundjaid. Neid ei saagi olla, kui suhtumine on selline, nagu on. Nii on, siin pole isegi midagi vaielda.

reede, 8. detsember 2017

Minu vanaema



Täna on minu vanema Selma sünnipäev või õigemini sünniaastapäev. Vanaema saaks täna 97-aastaseks, ta suri napid kuud enne Roosi sündi 2014. aastal. Napid kuud enne oma 94ndat sünnipäeva.

Minu vanaema on ainus inimene, kelle kohta ma olen kuulnud öeldavat, et ta on hea ämm. See ütleja oli minu isa, kes oli abielus tema tütre, minu ema Toiniga. Isa ütles, et isegi kui ta pingutab, ei suuda ta välja mõelda midagi, mis talle tema ämma juures ei meeldi.

Vanaema oli tõesti hea inimene. Ma ei kuulnud teda kunagi häält tõstmas ega kellegagi pahandamas. Ta oli alati lahke ja leebe, nagu ta poleks mitte inimene, vaid taevast alla laskunud ingel. Ma olen väga õnnelik inimene, sest kui ma väike olin, siis hoidis vanaema mind kas meie kodus või oma töö juures, Rakvere metsamajandis. Mu vanaema oli metsamajandi koristaja. Ta tegi oma tööd suure armastuse ja pühendumusega. Täpselt sama suure armastuse ja pühendumusega kasvatas ta ka oma Rakveres Aia tänaval asuva majakese aias maasikaid ja vaarikaid, mida turul müümas käis, ja pidas oma kanu. Mulle meeldis väga vanaemal külas käia ja temaga koos olla, sest vanaema oli alati rahulik. Mul kohe klappis temaga, nagu mul klapib kõikide rahulike inimestega. Vanaemaga aga kohe kuidagi eriti. Oma pensionipõlves elas vanaema Soomes, kus ta oli veetnud oma nooruse ja kuhu paluumuuttaja'na tagasi kolis, aga ta käis meil sagedasti Eestis külas ja me suhtlesime ka Skype'i teel. Vanaemale oli suureks rõõmuks Juuli sünd ja ta ootas väga Roosi sündi.

Kui vanaema kolm aastat tagasi, natuke aega enne Roosi sündi suri, oli mul kurb, et nad ei kohtunud. Kuid täpselt samamoodi ei ole mina kunagi näinud oma isapoolset vanaema Julie Evelinet. Tundub naljakas sellele mõelda, sest mul on tunne nagu ma oleks tundnud teda kogu oma elu. Isa jutustas temast nii elavalt, et mulle näis, nagu mu vanaema oleks elus ja ma tunneksin teda isiklikult. Täpselt nagu ka oma vanaisa Gustav Eduardi. Ja isa õde Ainot, kes sõja ajal tuberkuloosi suri.

Seega pole sellest, et nad ei kohtunud, midagi. Mina saan Roosile tema vanavanaemast lugusid rääkida, täpselt nagu mu isa rääkis mulle lugusid minu vanaema Juliest ja vanaisa Gustavist. Ja ühel päeval tunneb ka Roosi, et tema vanavanaema Selma on elus :). Nagu ka tema vanaisa Georg :).

Pildil vanaema noorena Soomes, Salos koos oma õe Lilja ja ühe salapärase noormehega. Vanaema on pildil paremal.

Ja kuidas ma üle hulga aja jälle esinesin



Kui juba heietamiseks läks, no siis võib rääkida ka sellest, et 28. novembril oli mul Võrus Stedingu majas Ivar Silla ja Karelusega ühine esinemine.

Ma ei mäletagi enam, millal viimati esinesin, vist Tallinna kirjanike majas koos teiste naisluuletajatega, ja seepärast see mõte mulle üldse ei meeldinud. Küsisin lihtsalt Ivarilt naljaviluks, et millal ta Võrru esinema tuleb, siis võttis sellest tuld Rainer Gapfauf, kes samuti Ivarit moosima asus, ja ühel hetkel olin ma, ei tea, kuidas, olukorras, kus ütlesin Ivari kutsele koos esineda vastuseks „jah.” Kuigi olin talle just hetk tagasi öelnud, et ma olen hetkel nii oma romaani sees, et ei taha luuletuste peale mõeldagi. Ma ei tea, kuidas ta mu alati ära räägib :)

No ja siis ei jäänud mul muidugi muud üle kui hakata oma viimaseid luuletusi revideerima. Ja kuna valdav osa neist on inglise keeles ja kirjutatud mu portugallastest sõprade lõbustuseks, siis ka neid eesti keelde tõlkima. Mul läks sellele terve nädal, aga lõpuks olin tulemusega täitsa rahul. Luuletusest „Blue” sai „Sinine” ja luuletusest „Grains of Sand” „Liivaterad.”

28. novembri õhtul kell seitse olin Stedingus kohal, nagu lubasin. Ivar ja Karel olid juba seal. Tegin veel viimase katse seletada, et äkki esinevad nemad kahekesi, mina lihtsalt kajastan seda õhtut Lõunaeestlase jaoks, aga Ivar ütles selle peale resoluutse „ei” ja kuidas ma ikka hakkasin temaga vaidlema. Veel rahva ees. Nii lugesingi oma luuletused vapralt ette ja... täitsa hea tunne oli. Ausalt öeldes oleks võinud juba selsamal õhtul uuesti esineda. Luuletaja on mus seega endiselt olemas, kuigi olin enda arvates juba täielikult proosale üle läinud. Ivar, tõsi, küsis, et kus see bravuurikas Irja on, keda tema kunagi ammu teadis. Jaa, see on õige, et mu Portugali luuletused on teistsugused kui mu Eesti luuletused. Portugali luuletused on fado, Eesti omad tango :). Ma olen seal lihtsalt teistsugune, Portugal avab mus teised tahud. Kui siin olen käre ja kärsitu, siis Portugalis romantiline ja sügav. Mu portugali sõbrad saaks šoki, kui teaks, mida ma siin Eestis korda olen saatnud - kõik meeleavaldused ja muu poliitika :D

Igal juhul mõjus see esinemine mulle hästi ja pani mõtlema. Et miks ei võiks Võrus olla rohkem kirjandusüritusi. Kus saaks üles astuda nii kogenud kui noored luuletajad. See mõte ei tekkinud aga ainult minul ja nii oli meil üleeile Stedingus sõprade keskis väike selleteemaline nõupidamine. Esimene üritus on juba plaani võetud ja eks paistab, mis sellest saab.

Mina isiklikult ootan pikisilmi seda, et saaksin oma romaani ühel päeval ka Võrus esitleda :).

Pildil mina Stedingus. Pildi tegi luuletaja Ivar Sild :). Minust vasakul Karelus.

Kuidas ma pool aastat kurt olin



Kui te olete vahepeal endamisi arutlenud, et ei tea, miks see Irja nii vähe blogib, siis vastus sellele on lihtne - ma olin viimased pool aastat praktiliselt kurt. Kui Inno midagi küsis, siis pidin talt alati üle küsima, et mida ta ütles. Televiisorit oli väga halb vaadata, eriti neid saateid, kus subtiitreid polnud. Hääle keerasin poole kõvemaks kui tavaliselt ja ma täitsa imestan, et keegi selle peale ei protesteerinud. Kuna kõrvakuulmine läks järjest halvemaks, siis hakkasin juba vaikselt kuuldeaparaatide reklaame uurima. Et kes teab, äkitselt läheb vaja. Inno siis lohutas, et ole normaalne, pole sul mingit kuuldeaparaati vaja, küll see kõrvakuulmine taastub. Ma ei olnud selles eriti kindel ja mul oli ka plaan B: kui mul lapsepõlves ägedad keskkõrvapõletikud olid, siis käisin polikliinikus kõrva soojendamas. Vastiku torbiku all istumas, mis on peale jõululuuletuste päheõppimist minu kõige vastikumate lapsepõlvemälestuste topis nr 2. Olin üsna kindel, et sama saatus ootab mind ka nüüd.

Õnneks õnnestus mul seda torbikut siiski vältida (kui neid ülepea üldse enam eksisteerib, ma ei ole kõrvahaiguste raviga kursis). Detsembri alguses läks mu parem kõrv korraga lukust lahti ja puhh, jäigi lahti. Ma ei teadnud, mida suurest rõõmust teha. Te ei kujuta ette, kui vastik see on, kui ühest kõrvast kuulmine ära läheb! See mõjutab ka ajutegevust, kui kogu aeg nii lihtsa asja nagu kuulmine nimel pingutama pead. Ka sõnade rittaseadmine muutus vaevalisemaks ja sellest see mu vähene kirjutamine tuli.

Nüüd võiks küsida, et kuidas see kõrv mul ikkagi pool aastat tagasi lukku läks. Khmm. Tuleb tunnistada, et omaenese lollusest. Ma nimelt käisin kevadel palja peaga ringi ja see oli väga külm kevad. Mäletan hästi, kuidas meie maja tädid mul mütsi pähe panna soovitasid, aga ma olen teadagi põikpäine. Nii see külm tuul mul ühel hetkel läbi pea puhus ja ükspäev oligi nii, et kõrv oli lukus. Ja jäi lukku lausa pooleks aastaks. Suvel, ühel eriti palaval juulipäeval (neid oli sel suvel ainult üks) läks korraks lahti, aga kui külm ilm peale tuli, siis oli hopsti lukus tagasi. Te ei kujuta ette, kui vihane ma siis olin.

Nüüd käin piinliku hoolega, müts peas. Isegi siis, kui võib-olla võiks ka ilma mütsita käia. Sest sellist kogemust ma enam endale ei taha. Brrrr. Enne olen nõus kümme jõululuuletust pähe õppima. Ausõna.

Pildil 17. aprill, Inno sünnipäev, kui hakkas lund sadama ja puhus vile tuul. Umbes sel ajal ma palja peaga käisingi. Nii nägid samal päeval välja lilled Võru linnavalitsuse ees:



P.S. Ma ei saa jätta mainimata, et vihkan selliseid ilmamuutusi. Kus ühel hetkel on kevad justkui käes ja teisel hetkel on hopsti talv tagasi. Seepärast läheb iga normaalne inimene kevadel lõunamaale ja tuleb tagasi alles mai lõpus. Parem, kui juuni lõpus :). Siin mina samal ajal - 17. aprillil! - Lissabonis Expo linnaosas. Paradiis!

Eesti käitub oma inimestega kah nagu vägivaldne elukaaslane

Kui vaadata, kuidas Eestis kõige nõrgemaid, need on lapsed, vanurid ja erivajadustega inimesed, kuidas Eestis neid kõige nõrgemaid kotitakse, siis võib öelda, et Eesti käitub oma inimestega samuti nagu vägivaldne elukaaslane.

Ning siis pole ime, et inimesed vägivalla eest põgenevad - mujale elama lähevad. Nii nagu vägivaldses suhtes, peavad ka Eestis lahkuma vägivalla ohvrid. Ning vägivallatsejad peremehetsevad edasi. See minek puudutab põhiliselt lapsevanemaid, sest vanuritel on väga raske minna - nad on vanad ja väetid ning ei valda keeli. Nad löövad käega ja ootavad vaikselt surma.

Parandage mind, aga Eestis on käegalöömise meeleolu üldine ja valdav. Inimesed on kaotanud usu, et midagi võib veel muutuda või paremaks minna kunagi. Lihtsalt tiksutakse ja oodatakse surma.

Nõukogude aja lõpust mäletan samasugust meeleolu. Kus paljud inimesed olid igasuguse lootuse kaotanud.

Loomulikult on erandeid, aga ma räägin siin valdavast suhtumisest, mida olen märganud. Seejuures löövad käega järjest nooremad inimesed.

Sellest on väga kahju. Ja ma ei oskagi öelda, millest see tuleb või kust see alguse sai. See on olnud pikaajalise protsessi tagajärg, kus oma inimestest süstemaatiliselt ei hoolita.
Loomulikult pole Eesti ainus selline, sellisid kohti on maailmas veel, kus oma inimestest ei hoolita, põhiliselt Euroopas ja Aafrikas, aga ka Aasias ja Lähis-Idas.

Eesti puhul on kahju sellest, et kunagi sai NLiidust lahku löödud just seepärast, et inimestest ei hoolitud, aga nüüd jätkub sama asi ilma NLiiduta. Mitte midagi pole justkui muutunud. Ilmselt tuleb see sellest, et inimesed ei oskagi muudmoodi elada.

Kohati jääb mulje, et Eesti poliitikud teevad vaid seda, mille eest saab välismaal plusspunkte teenida. Oma rahva eest hoolitsemise eest välismaalt plusspunkte ei saa ja nõnda on see täiesti tähelepanu alt väljas. Kuigi just see - oma rahva eest hoolitsemine peaks olema poliitika keskpunkt.

Soovitame gluteenivabu piparkooke!



Täna tuli meile jälle pakk - sedapuhku gluteenivabade piparkookidega. Inno nimelt otsustas oma gluteenitalumatule soome naisele üllatuse teha, tellis öösel salaja Loodusväe internetipoest gluteenivabu piparkooke ja täna tulid nad kohale.

Olin alguses natuke skeptiline, sest ma mäletan veel pärispiparkookide maitset, aga... Nad on tõesti väga head. Suussulavad! Eriti kui neid veel kohvi sisse kasta. Mmmm. Kindlasti soovitan.

Roosi proovis ka ja kiitis samuti.

Pildil täna saabunud piparkoogid.

neljapäev, 7. detsember 2017

Ettevaatust: Tele2 võib teenuse ette teatamata sulgeda!

Ma olen olnud aasta algusest Tele2 klient, kuna nad tegid umbes aasta tagasi nii hea pakkumise, millest polnud võimalik keelduda. Lisaks anti kaasa tasuta telefon. Enne liitumist meelitati ikka päris kõvasti ja jäi mulje, et klient on nö kuningas.

Täna aga tekkis nö esimene mõra suhtesse selle firmaga. Nimelt pandi teenus ilma ette hoiatamata nö lambist kinni. Tavaliselt on ikka ette teatatud, kui arve maksmata, et teatud kuupäevaks tuleb ära maksta, muidu läheb kinni.

Nüüd oli taas arve maksmata - ikka juhtub töötul inimesel, ja ma lootsin lähipäevil ära maksta, aga enne seda pandi teenus kinni. Nii et isegi mobiil-ID-d enam kasutada ei saa. Ma helistasin firmasse - infotelefonile sai helistada, aga sealt öeldi, et neil pole võimalik isegi mitte ÜHEKS AINSAKS päevaks, isegi mitte MÕNEKS TUNNIKS teenust taastada, et saaks mobiil-ID-ga teha pangaülekande ja arve ära maksta. Öeldi, et Tele2 midagi teha ei saa, maksmiseks tuleb siis minna pangakontorisse.

Mul tõusid selle jutu peale ihukarvad püsti. Et mis mõttes ei saa. Firmast aga öeldi, et neil on nii suur firma, et mingeid erandeid ei tehta. Teenindaja jutust jäi mulje, et Tele2-l enam kliente juurde vaja pole ja nüüd väänatakse olemasolevatele klientidele nii et tolmab. Stiilis, et kui ei meeldi, mine ära. Ma siis ütlesingi, et valin mõne teise firma. Selle peale öeldi, et mis siis ikka, head teed minna, midagi teha pole.

Ma ei teagi, mis firma teenust nüüd valida. EMT (nüüd Telia) oli hea partner mulle ligi 20 aastat, aga siis vahetus omanik, tulid rootslased ja varastasid mu numbri ära, mistõttu ma katkestasin selle firmaga suhte. Tele2 on samuti Rootsi firma. Jääb vaid soomlaste Elisa, kes tahtiski suvel head pakkumist teha, aga kuivõrd mul on Tele 2-ga kahe aasta pikkune leping, millest üks aasta on veel jäänud, siis pidin ma kahjuks ära ütlema. Nüüd mõtlen, et peaks vist operaatorit vahetama, sest Tele2-l on konkurentsitult kõige sitem levi, eriti Eesti äärealadel. See oli varem ka juba nii, aga asi ei ole 15 aasta jooksul paranenud. Pigem on hullem, sest peale on tulnud 4G ja see vajab väga head levi, muidu pole sellest midagi kasu.

Minu Soome



Soomlasena peaksin ju ka midagi Soome 100nda aastapäeva puhul ütlema :). Kõigepealt seda, et enne seda, kui ma õppisin ära eesti keele, õppisin ma ära soome keele. Ehk minu esimesed sõnad olid soomekeelsed. Seda lihtsal põhjusel - minu ema Toini, vanaema Selma ja Ingerimaal Muratta külas sündinud vanavanaema Ida-Katariina, keda hüüti Iidiks või Vanamammaks, rääkisid omavahel soome keeles. Nii jäid need sõnad ka minule külge. Eesti Televisiooni minu lapsepõlvekodus praktiliselt üldse ei vaadatud. Kogu aeg oli lahti kas Soome Yle1 või Yle2, kust isa vaatas uudiseid, filme ja sarju (näiteks hilisõhtust „Alfred Hitchcock presents”, mida ka minul vaadata lubati), ema Dünastiat ja mina Pikku Kakkost. Lisaks sellele vaatas isa ka ETVst uudiseid ja Kesktelevisioonist Vremjat ning kuulas raadiost Ameerika häält, aga põhiline oli meie kodus ikkagi Yle. Seepärast teeb mul siiamaani hinge eriliselt soojaks, kui selle saate tunnusmuusikat kuulen ja ma näen rõõmuga, et meie kodus kasvava väikese kolmeaastase soomlase lemmiksaade on samuti Pikku Kakkonen. Olen üritanud talle ka eesti lastesaateid tutvustada, aga midagi pole teha - soomlane nõuab ikka Pikku Kakkost. Ilmselt on see rahvus tal veres, mis on naljakas, sest ta on ainult veerandi võrra soomlane. Aga ju on siis see soome sisu nii tugev, et ulatub üle põlvkondade. Selle sisu tõttu panid soomlased ka Talvesõjas venelastele vastu ja eestlased, kel seda sisu ei ole, andsid neile alla.

Minul endal, kes ma olen poole võrra soomlane, on olnud juba varasest lapsepõlvest tugev teadmine, et ma olen soomlane. Varem üritasin seda tunnet alla suruda, et mängu- ja koolikaaslastega samastuda, aga kuskil viis aastat tagasi või nii tekkis mul oma ema rahvuse üle uhkus. Nüüd olen neljakümneaastane ja tunnen, et mida aeg edasi, seda soomlasemaks ma muutun. Okei, mulle ei meeldi saunas käia, see on ainus asi, mis mind ühest õigest soomlasest eristab, aga muus osas olen soomlane, mis soomlane. Mind häirib, kui vestluskaaslane mulle liiga ligidal seisab - eestlased teevad seda sageli ega näe ses midagi imelikku. Mina pean neist aga siis alati väheke eemale nihkuma. Soomlased seisavad ka poejärjekorras teineteisest kaugemal kui eestlased.

Mulle meeldib ausus. Või mis, ausus on mulle püha asi. Kui ma kellelegi oma sõna annan, siis seda naljalt ei murra. Eestlaste puhul olen pannud tähele, et sõna antakse ja sõna võetakse ning suulisi kokkuleppeid ei peeta millekski. Soomlaste üks lemmikütlusi on, et rehellisyys maan perii. Eestlastel sarnast ütlust pole või ei tea ma seda. Siin armastatakse nihverdada ja teisel nahka üle karvade tõmmata. Juba minu eestlasest vanaisa Gustav Eduard ütles, et sõber sõbral p... koorib :) Ma ei tea, et soomlastel sellist ütlust oleks.

Ühel hetkel, ma ei teagi, kui vana ma siis olin, kolisid mu onud Soome elama. Üks võitles ingerlaste õiguste eest ja võitis, teine võttis soomlannast naise ja lõi temaga perekonna. Üsna varsti kolis sinna kogu mu emapoolne suguvõsa - Soome riik kutsus nimelt kunagi Venemaale välja antud ingerlased ja nende järeltulijad paluumuuttajatena Soome tagasi ja kuna sellega kaasnesid mitmed hüved (korter, abirahad), siis ei mõelnud keegi muidugi pikalt. Ainult minu ema jäi Eestisse, sest mu isale Soome kolimise mõte ei meeldinud. Tema oli ikka Eesti eest võidelnud ja lõpuks ka võitnud, kui Eesti iseseisvaks sai :). Ja ta tahtis surra omaenda ehitatud majas.

Nii me jäime, aga käisime tihti Soomes sugulastel külas ja mina muudkui ahmisin onu Soomest toodud ajakirju lugeda. Ta tõi neid sealt ikka kastide kaupa, sest ta naise vanemad tegelesid ajakirjade müügiga. Nii oli mul hunnikute viisi Anna'sid, Seura'sid ja Apu'sid, aga ka Aku Ankka'sid ja Roope Setä'sid, lisaks hulka muid ajakirju. Minu isagi võttis vahel onu toodud Suomen Kuvalehti kätte ja sirvis huviga. Kui midagi aru ei saanud, siis küsis minu käest, et mida see või too sõna tähendab. Nagu ka Ylest filme ja sarju vaadates - pidin talle tihtipeale seletama, et mis seal nüüd juhtus.

Praegu, mitukümmend aastat hiljem, on minu jaoks ülimalt loomulik, et meie telekapaketis on ka Yle 1 ja Yle2. Nende eest tuleb lisa maksta, aga ilma nendeta ma elada ei saa. Mis ma siis vaataksin, Terevisiooni või? Ärge tehke nalja. Mulle meeldib isegi Soome huumor rohkem kui Eesti oma. Te vaadake Jope Ruonansuud, te ei kahetse! :). Soome ajakirjadele puudub mul praegu ligipääs, sest Võrus neid ei müüda. See ajab mind vahest väga närvi ja me oleme Innoga vahel seepärast ekstra Tallinnasse sõitnud, et Stockmanni ajakirjaletist Anna või Seura osta.

Aga miks see soomlane siis juba Soomes ei ela, küsite te muidugi nüüd. No vot. Ma ise ka ei tea. Ilmselt kättevõtmise asi. Teate seda anekdooti soomlasest isast ja pojast, kes läksid metsa, tegid seal terve päeva tööd ja vahetasid selle aja jooksul ainult kaks lauset: „Vaata, jänes!” ja „Jänes, neh!”? Soomlased on häääästi pikaldased. Aga kui paras aeg kätte jõuab, siis tegutsevad kiiresti. Nii kiiresti, et eestlane ei jõua selle aja jooksul isegi mitte suud lahti teha.

Nii et küll see aeg veel kätte jõuab. Oodake ja te näete :). Hyvää itsenäisyysjuhlaa, rakas Suomi!!!

Pildil minu soomluse ilmasammas, kallis-kallis Vanamamma Ida, kelle räägitud lood on mul siiamaani kaustikus kirjas. Vanamamma kolis koos perega (kolm tütart ja üks poeg) sõja ajal Soome elama ja töötas Salos taluteenijana, kuni Soome teiste seas ka nende pere Venemaale välja andis. Vanamamma ainus poeg Eino-Ernest mobiliseeriti punaväkke ja Eestisse sattuski Vanamamma seeläbi, et kuulis oma poja siia saatmisest. Paraku jäigi Eino-Ernest sõjas teadmata kadunuks. Vanamamma elas 96-aastaseks. Pildil oleme tema väikeses majakeses Rakvere lähedal Piiral tema sünnipäeval.

P.S. Küsisin ka Innolt, kuidas on soome naisega koos elada. Ta ütles, et ei kommenteeri, ja lisas, et temale Jope Ruonansuu ei meeldi ning ta ei saa üldse aru, miks ma teda vaadates kõva häälega naeran :) Teine asi, millest ta üldse aru ei saa, on miks ma igal aastal telekat ette naelutatult Soome tangokuninga ja -kuninganna valimisi vaatan. Tema arvates ei ole soome tango üldse mingi tango. Minu arvates on aga soome tango ainus tango!



Ja siin veel üks pilt hästi kallist inimesest. Vanamamma õest tädi Elsast, kes mind lapsena hästi palju hoidis. Tädi Elsal oma lapsi ei olnud ja ta käis oma sugulastel lapsi hoidmas. Natuke enne oma surma kinkis tädi Elsa mulle oma armsaima nuku, kelle nimi oli Galja, ja ma olin selle üle üliõnnelik, sest enne seda käisin tädi Elsa ja Vanamamma pool (nad elasid koos) Galjaga mängimas ja minu suur unistus oli see nukk omale saada. Ta on mul siiani alles. Vast kunagi näitan teda siin blogiski, kui ta Roosile üle annan :) Ehk jõuludeks :).

kolmapäev, 6. detsember 2017

Soomlased päästsid terve maailma

Tänase Soome vabariigi 100. aastapäeva puhul, mille soomlased on auga välja teeninud, tahaks edastada ühe mõtte, mille järgi päästsid soomlased terve maailma.

Eestis on tavakas soomlasi maha teha, aga see on täiesti lühinägelik. Ilmselt tahetakse Eestis sellega varjata reetmist, mille Eesti valitsus 1939. aastal korraldas, kui venelastega soomlaste selja taga käed löödi, Vene väed Eestisse sisse lasti ja Eesti lennuväljad ning sadamad Soome-vastases sõjas venelaste kasutada anti. Sellest pole palju räägitud, aga Eesti oli Soome-vastases Talvesõjas Venemaa, see on Nõukogude Liidu liitlane. Milline häbi, eksole! Võib arvata, et Eestis korjati meestelt relvad paljuski seetõttu ära, et kellelgi ei tekiks tahtmist Soomele appi minna või Soomele relvi saata. Soomlased sellist alatust Eestile nina alla ei hõõru, sest Eesti sai oma vitsad hiljem kätte, kui iseseisvuse kaotas.

Aga see selleks. Eks Eesti peseb aegamööda maha seda tuhandeaastast häbi vennasrahva reetmise pärast. Ent nüüd tuleme kõige tähtsama ehk pointi juurde: NB! Isegi kõige selle reetmise, sadamate ja lennuväljade juures ei suudetud Soomet vallutada. Kujutate ette, eksole! Soome pidas kõigele vaatamata vastu. Loomulikult ei jäänud see maailmas märkamata.

Teadaolevalt oli just see - soomlaste vaprus ja teiselt poolt venelaste saamatus põhjuseks, miks Hitler otsustas edasi lükata sissetungi Inglismaale ning teha kiire lõpp Venemaale - sest kui Venemaa juba Soomestki jagu ei saanud, siis Saksamaa jaoks oleks Venemaa vallutamine olnud käkitegu. Barbarossa plaan ehk Venemaa vallutamine oli mõeldud kui blitzkrieg, välksõda, 1941. aasta suve ja sügise jooksul oli kavas Moskva ja muud tähtsad keskused ära võtta. Keegi polnud plaaninud Venemaal mingit talvesõda pidada. Plaan sündis 1940. aasta suvel, pärast venelaste ebaõnnestunud, 105 päeva kestnud Soome sõjakäiku.

Võib ainult ette kujutada, mis oleks Euroopast ja pärast seda kogu maailmast saanud, kui Hitler oleks otsustanud 1941. aastal hoopis Inglismaale tungida, nagu see oli algselt plaanis. Selleks ajaks oli kogu ülejäänud Euroopa ja sellega seoses ka pool maailma juba Saksamaa käpa all. Inglismaa võtmine oleks olnud dessert, kirss tordil. See oli ainult vormistamise küsimus, inglased on seda ise hiljem tunnistanud ja tänanud õnne, et Hitler otsustas Venemaa kallale minna. Talvesõda ja soomlaste vaprus ei andnud Hitlerile asu, tal tekkis suur kiusatus venelastega rinda pista, venelaste nõrkust ära kasutada ja see sai Saksamaale lõpuks saatuslikuks.

Hitleri takerdumine Venemaale andis inglastele võimaluse kosuda saadud kaotustest ning hakata ette valmistama maailma tagasi vallutamist sakslastelt.

Ehk siis kokkuvõttes - ilma soomlaste vapruseta poleks olnud Saksamaa kiiret sissetungi Venemaale ja sellega seotud hävingut. Maailm oleks täna hoopis teistsugune ilma soomlaste ja nende sangarliku võitluseta vabaduse eest.

Kogu maailm on Soome ja soomlaste ees tänu võlgu. Au ja kiitust soomlastele!

Roosi jõuluootus



Roosi sai täna paki. Ta oli seda nii väga oodanud. Küsinud mitu nädalat jutti, et kas see asi juba tuli, ja pettunult käsi laiutanud, kui selgus, et ikka veel ei tulnud. Teadagi, enne jõule tulevad pakid aeglaselt. Eelmiste jõulude ajal jäime jõulupakkide tellimisega hilja peale ja nii tulid laste kingid kohale alles uueks aastaks. Õnneks oli Roosi sel ajal veel nii väike, et ei osanud paki järele küsida. Ta oli jõuluõhtul kingiks saadud väikese pehme Peppa üle üliõnnelik.

Nüüd tegi 18. novembril kolmeaastaseks saanud Roosi meile aga väga varakult selgeks, et tema tahab endale saada doktori komplekti ehk täpsemalt Peppa arstiriistade kotikest. „Peppa toke,” nagu ta ise tähtsalt teatas (Roosi vaatab Peppa multifilme inglise keeles ja teab päris palju inglisekeelseid sõnu). Roosi lemmikmultikas on nimelt jätkuvalt Põrsas Peppa ning ta on vaimustuses kõikidest Peppaga seotud asjadest.

Mis saab veel olla toredam väikese lapse rõõmustamisest? Valisime siis novembri lõpus koos Roosiga selle kõige ägedama „Peppa toke” internetipoest välja ja tellisime ära. Sestpeale hakkaski väike Roosi iga päev küsima, et kas „Peppa toke” on juba tulnud.

Täna siis, nii umbes kaks nädalat pärast tellimist, lõpuks ometi tuli. Ja Roosi oli seda oma kätte saades nii erutatud, et lausa värises :) Arstikotike tuli lahti teha ning „doktor Roosi” võttis selle ka kohe kasutusse, katsetades kõiki riistu „patsient Juuli” peal. Õnneks polnud Juulil patsiendiks olemise vastu mitte kui midagi, ta ainult kihistas lõbusasti naerda, kui Roosi teda kraadis ja kuuldeaparaadiga kuulas. Võib-olla ainult kõrvade läbivaatamine ei olnud talle nii väga meelt mööda :). Pärast seda olin patsiendiks mina ning nüüd on järg jõudnud Inno kätte. Noor doktor on väsimatu :).

Aga mis ma selle meie pere jõuluootuse looga tegelikult öelda tahtsin? Tahtsin öelda, et minu meelest on kõige mõnusam see kingiralli terve detsembrikuu peale laiali hajutada. Mitte uputada laps jõuluõhtul kingikuhila alla ja nad viia nad sellega nii suurde segadusse, et nad ei suuda otsustada, millega mängida. Nägin sellist uputamist Portugalis, kus mu eksi Joao väikesed vennatütred said sugulastelt kokku üle kahekümne kingituse ega jaksanud nendega muud teha, kui kingipaberid katki rebida ja iga asjaga hajameelselt minutike-kaks mängida. Pärast seda olid rampväsinud ning nende nägudelt peegeldus tüdimus, mitte jõulurõõm. Jätsin selle hetke meelde ja otsustasin, et kui ise lapsed saan, siis doseerin neile jõulumeeleolu just parajas koguses.

Mäletan üht imelist jõuluõhtut, kui sain kingiks nukuserviisi. Me elasime siis veel Rakveres, Tõru tänaval, ja ma olin umbes kolmeaastane. Vanem kui Roosi praegu, sest mina olen sündinud 11. mail, Roosi aga 18. novembril ehk alles sai kolmeseks. Mäletan, kuidas me emaga Nõukogude Naises ilmunud jõululuuletusi pähe õppisime. Meile pidi tulema jõuluvana. Olin jõuluvana varem näinud, Metsamajandi jõulupeol, kus töötajate lastele kommipakke jagati, ja mind valdas tohutu hirm. Juba Metsamajandi jõulupeol ei julenud ma üksinda jõuluvana juurde minna, ema pidi kaasa tulema. Mis siis veel, kui jõuluvana meile koju tuleb? Justnimelt jõuluvana - kui Metsamajandi peol oli näärivana, siis minu Eesti Wabariigi ajal sündinud isa kinnitas mulle vastuvaidlemist mittesallival toonil, et meie koju ei tule mitte mingi näärivana, vaid JÕULUVANA. See mu hirmu muidugi ei vähendanud. See jõuluvana tundus mulle sama hirmus kui näärivana, võib-olla et hirmsamgi, sest ma ei olnud teda ju varem näinud.

Kusagil kella seitsme paiku õhtul said emal ja isal (nad tegid alati koos süüa) jõulutoidud valmis ja me istusime lauda. Ma ei mäleta, mis seal laua peal täpselt oli, aga kindlasti verivorstid ja sealiha ning krõbedamast krõbedamad ahjukartulid. Hapukapsas. Kindlasti tarretis. Piparkoogid ilmtingimata - neid kutsus isa mind appi tegema. Kõik oli hästi, kuni isa teatas salapärase häälega, et peab korra keldris ära käima. Selles ei olnud iseenesest midagi imelikku, sest isa käis sagedasti keldris - meil oli seal sahver mooside ja mahladega, saun ja kaminaruum. Aga mind valdas halb eelaimdus.

Ja siis kõlas koputus aknale. Kartsin nii koledasti, et oleksin tahtnud voodi alla pugeda. Mitte ükski salm ei tulnud enam meelde, kuigi need, mida emaga õppisime, olid väga lihtsad ja lühikesed. Ja siis astus TA tuppa. Tema, kes nägi välja sootuks teistsugune kui näärivana. Tal oli seljas sinine villasest riidest mantel, ees hall habe ning jalas mustad saapad. Ja ta rääkis sellise hästi hirmsa ja jämeda häälega. Vitsa ei olnud, erinevalt Metsamajandi näärivanast.

Ma ei mäleta, mida see jõuluvana mulle täpselt rääkis, olin nii hirmul, et eri suutnud liigutada, aga ühel hetkel lükkas ema mind sammukese ettepoole ja ma seisin ta ees. Sel hetkel ei pidanud ma enam vastu. Hirm oli kohutav. Putkasin oma tuppa ja pugesin voodi alla. Ja keeldusin kategooriliselt sealt välja tulemast, kuigi ema käis mind mitu korda palumas.

Olukord lahenes nõnda, et jõuluvana läks ära ja jättis minu kingi ema kätte. Oli veel öelnud, et olen väga tubli laps, mis sest, et salmi ei lugenud. Ema andis kingituse minu kätte ja kui ma selle lahti tegin, ei olnud mu õnnel piire. See oli nukuserviis, minu kõige suurem jõulusoov. Üksainus kink ja rohkem ei olnudki vaja. Sellest sai üks mu armsamaid mänguasju. Tõsi, enne seda olin magamistoa riidekapist avastanud ka ühe Potsataja, ja ema-isa lubasid mul selle asjakese, mida ilmselt samuti mulle jõulukingiks plaanisid, endale võtta.

Roosi sai täna kätte oma esimese pakikese, aga see ei jäi viimaseks. Meil on olnud juba juttu sellest, et ta tahaks omale Peppa kõige paremat sõbrannat, lammas Suzy't. Ma arvan, et sa saab selle :). Ja siis on teda ootamas üks raamatupakike. Ja võib-olla üks nukumaja :). Aga üks kink korraga, ka jõuluõhtul, ning ikka nõnda, et jõulurõõmu jaguks detsembri kõikidesse päevadesse.

Kolmeaastasele me jõuluvana ei kutsu. Roosi armastab praegu väga päkapikke, tema lemmikfilm on Walt Disney 1937. aasta Snow White, mida ta võib päevas kasvõi kümme korda vaadata, ja ma arvan, et kolmest ei ole veel hea jämehäälse jõuluvanaga hirmutada. Mul tuleb siiamaani kananahk ihule, kui ma oma esimest jõuluvanakogemust mäletan. Hirm tema ees jäi veel mitmeks aastaks püsima ega ole siiamaani täiesti ära läinud (kuigi sain pärast teada, et see jõuluvana sinise mantli ja mustade saabastega oli mu oma isa).

Kes teab, võib-olla võtame hoopis omaks Ameerika traditsiooni, kus jõuluvana toob lastele kingid jõululaupäeva öösel ja jätab nad kuuse alla, et lapsed nad sealt 25. detsembri hommikul leida võiksid? Mulle meeldib see rohkem kui kinkide salmide eest lunastamine. Ma pole elus kunagi midagi nii väga vihanud kui seda totrat salmide pähe õppimist. Miks ei võiks lastele kinke jagada lihtsalt seepärast, et nad on head, armsad ja toredad? Mulle tundub, et teemegi edaspidi nii. Jõuluvanadega suhtleme kodust väljas ja kinke saame lihtsalt seepärast, et oleme nii armsad ja toredad!

Juba mõte sellest tekitab hinge sooja, mõnusa jõulurahu. Mõnusat jõuluootust! :)

teisipäev, 5. detsember 2017

Kuidas üks võõras mees ükskord omavoliliselt meie korterisse sisenes (Katrin Lusti ainetel)

„Ma astusin sisse avatud uksest, ma ei tunginud kuhugi sisse,” ütles kuu-uurija Katrin Lust pärast tänast politseiskäiku. Lusti kahtlustatakse, nagu te teate, sissetungis kassiäri ajava perekond Zuiko korterisse.

Ma jäin seda rida lugedes kohe mõtlema. Et kui kellegi korteri uks on lahti, kas see tähendab siis seda, et sinna võib rahulikult sisse astuda ja perekonna elust-olust saate teha?

Meil oli ükskord selline juhus, et unustasime ööseks korteri ukse lahti ja öösel kuuleme, et keegi teeb selle ettevaatlikult lahti. Seisatab lävel, kohmitseb, pomiseb midagi omaette. Inno kargas muidugi kohe püsti, et kes see öösel meie korterisse tungida üritab. Seletas midagi selle inimesega seal ja lükkas ta nina ees ukse kinni. Kui tagasi voodisse tuli, siis ütles, et see oli üks napsutanud mees, kes arvas, et see on hoopis tema korter :D Ettevaatlikult sisenes ta ilmselt seepärast, et kartis oma naise pahameelt :D

Pärast seda hakkasin ust ööseks korralikult lukku panema ja mõni aeg kontrollisin veel pärast järele ka, kas ikka on lukus või mitte. See oli päris hirmutav kogemus. Hea, et me selle ukse avamise peale üles ärkasime. Oleks ju võinud ka nii minna, et mees oleks meie juurde voodisse roninud ja Innoga kaklema hakanud, arvates, et tema naine on võõra mehega :D 

Nüüd mis Lusti puutub, siis mina igatahes arvan sedasi, et see kellegi kodus filmima hakkamine on üks kahtlane värk. Vahet pole, kas omanik kutsub sind sisse või mitte. Kas uks on kinni või lahti. Sisenemine iseenesest on okei, aga kui lahkuda kästakse, siis tuleb seda teha kohe, sekundi pealt. Sama lugu filmimisega - seda tohib teha ainult pererahva loal ning kui pererahvas selle lõpetada käsib, siis tulebki kohe lõpetada. 

Siis veel see pettuse aspekt. Lust jättis Zuikodele mulje, et tahab kassi osta, aga pärast tuli välja, et hoopis ajakirjanik, kes tahab inimestest nende enda kodus ebameeldiva loo teha. Okei, mees-Zuiko on kuriteo toime pannud, aga see ei tähenda, et ekskurjategijad oleks lindpriid, kellega võib mida iganes peale hakata. Ei ole vist enam keskaeg? Muidu on Lusti saadete teemad head, aga teostus on sitt. Eriti see teiste inimeste kodudesse ronimine ja seal enda peremehena tundmine. Rahvas muidugi juubeldab kaasa, aga keskajal juubeldas rahvas ka tapalavade ääres. Mida verisem hukkamine, seda rohkem rahvale meeldis. Tänapäeval kehtivad õnneks siiski inimõigused kõigile ning rahvale tsirkusenaudingu pakkumisel on piirid. Üks selline piir ongi inimese kodu puutumatus. 

esmaspäev, 4. detsember 2017

Euroopas tähistatakse erivajadustega inimeste päevi, aga Eestis?



Täna ja homme tähistatakse Euroopas erivajadustega inimeste päevi. Aga Eestis? Eestis, nagu näha, pole erivajadustega inimesi. Kõik kordub. Ajaloost paralleele tõmmates võiks isegi raporteerida, et: Estland ist behindert-frei. Heil! Jawohl! Natürlich!

Efektiivus eelkõige. Või nagu Võru endine rahvasaadik ja pudukaubitseja Silja Suija sedastas: Neid, kes kõndida ei suuda, pole Eesti riigile vaja.

Millised riigid kasvavad?

Maailma kõige kiiremini kasvavad riigid, väljavõte Vikipeedia veebist.

Majanduskasv on kaasajal riigi rahalise olukorra näitaja. Mida suurem majandus, seda rohkem raha, seda rohkem jõudu ja võimu ning võimekust.

Nagu juba märkisime, on Eesti viimased 10 aastat sisuliselt paigal tammunud ja vindumine jätkub. Samas Island, mida 10 aastat tagasi maa põhja kiruti, kuna võimaldas oma kodanikele laenuamnestia ja saatis välismaised võlausaldajad pikalt, on üks kiiremini kasvav majandus maailmas. Eestis viimasel ajal eriti Islandist rääkida ei taheta, aga tegemist on edulooga.

Kui Eesti tahab mineviku vigadest õppida, siis tasuks õppust võtta just Islandist: selle asemel, et oma kodanikke kottida ja neile nuga selga lüüa, oleks võinud inimesi aidata.

Muide, Islandi rahvaarv on viimase 10 aastaga ligi 10 protsenti kasvanud, Eesti oma aga samapalju kukkunud.

See on Eesti rumalate otsusete tulemus. Eesti kohta käib hästi väljend: loll saab kirikus ka peksa. Nii on kahjuks.

Mis on lahti Euroopa Liiduga?

Euroopa Liidu (vasakul) ja USA majandused, miljardites USA dollarites, tradingeconomics.com veebist.

Kunagi paarkümmend aastat tagasi võeti Euroopa Liidus vastu Lissaboni strateegia, mille järgi pidi Euroopa Liidust saama 2010. aastaks maailmas kõige konkurentsivõimelisem majandus. Ja USA-le ennustati peale Lehmani pankrotti 2008. aastal täielikku fiaskot.

Nüüd on sellest 10 aastat möödas, see on siis ajast, mil EList pidi saama maailma parim majandus ning Lehmanist, millest pidi saama USA allakäik. Ent heitkem pilt reaalsusele, see on faktidele: USA majandus on sellest ajast kasvanud püstloodis, samas kui Euroopa Liidu majandus täiesti alla käinud, seda eriti viimastel aastatel.

Mis siis juhtus? ELis polnud ju hullu Trumpi ega midagi muud, mis pidi hävingut tooma. Merkel juhtis Euroopat võidult võidule. Kõik oli kõige paremas korras. USA maadles samal ajal sajandi suurima kriisiga. Ent ometi tuli USA sellest välja võitjana, ja Euroopa Liit kaotajana.

Mis on lahti Euroopa Liiduga? Kas keegi oskab seletada, palun!

Taustaks veel niipalju, et enne Lehmani kriisi jäi USA Euroopale majanduse suuruselt alla, ent nüüd edestab USA Euroopa Liitu pika puuga. Kuidas selline asi on võimalik, palun?!

Kõige suurem võitja on Hiina, mille majandus on kriisi ajast lausa kolmekordistunud. Kommunistlik Hiina, ja kolmekordne kasv kümne aastaga - KUIDAS ON SELLINE ASI VÕIMALIK????

Kõrval on all paremal vaba Eesti, mis teinud kõik õigesti, nö by the book, aga ikka viimased 10 aastat paigal tammunud. KUIDAS ON SELLINE ASI VÕIMALIK???


Helmel on õigus: Eestis tuleks kehtestada abordikeeld

Väljavõte Delfi veebist.

Eestis tuleks kehtestada abordikeeld. See on siis lõpetada selline konveieril abortide tegemine, nagu see praegu toimub.

Ok, Eestis on abortide tegemine küll langenud, aga peamiselt seetõttu, et langenud on üldse rasestumine ja sündivus, sest ühiskond vananeb ja noori, viljakas eas naisi jääb üha vähemaks. Aga aborteeritakse endiselt kolmandik lastest, mida on lubamatult palju.

Eestis võiks kehtida sama süsteem, mis Poolas, et lubatud on abordid tervise näidustustel, mis moodustab Poolas 1-2 protsenti rasedustest. Umbes sama oleks see ka Eestis, ehk siis katkestatakse 3 protsenti, mitte 30 protsenti rasedustest.

Parandage mind, aga Eestis tehakse aborte liiga kergekäeliselt ja seda kasutatakse sisuliselt kui rasedusvastast vahendit. Väga julma rasedusvastast vahendit. Mida naised teevad oma meeste seljataga, nö „käivad ära koolitusel”. Mis aga jätab naistele hingehaavad kogu eluks - sellest paraku ühiskonnas ei räägita. Abort mõjub naisele samamoodi nagu missioonil käimine meestele. Helmel on õigus - tegemist on loote hukkamisega ja seda tuleks teha väga läbimõeldult ja ettevaatlikult, mitte konveieri meetodil nagu see praegu toimub.

Kui ema last ei soovi, näiteks majanduslikel põhjustel, siis saab lapse ära anda. Lapsendamist soovivaid peresid on Eestis väga palju. Suhtumine peaks olema selline, et lapse sünd pole maailma lõpp.

Rasestumine ja laps on ju lõpuks looduse kingitus, mitte mingi rämps, mille võib igaüks soovi korral prügikasti visata. Eriti, kui me räägime eestlaste demograafilisest katastroofist.

Ja last but not least - need, kes iga hinna eest tahavad aborti teha, saavad seda teha oma raha eest kusagil mujal, selleks on võimalused olemas ja selleks ei pea Eesti ühiskonda ja haigekassat kurnama.

Miks on nii, et Eesti on majanduslikus mõttes kõik õigesti teinud, aga ikka on üks suur vindumine?

Eestis on kombeks viimasel ajal rääkida, kuidas Rootsi ja Soome on majanduslikus mõttes täielikud ämbrid, kuhu Eesti ei tohi mingil juhul sisse astuda. Aga kas ikka on? Kõrvalt vaadates on näha, kuidas Rootsi ja Soome õitsevad, aga Eesti vindub. Miks küll?

Põhjus on lihtne: needsamad Rootsi ja Soome heaoluühiskonnad, mida Eestis kirutakse, toetuvad kaasajal paljuski Eesti-sugustele majanduslikele kolooniatele, kus kasutatakse sisuliselt orjatööjõudu ja pumbatakse kapitali välja. Kus kehtivad hoopis teised standardid kui kodus - Rakvere lihakombinaat on hea näide. Elujõud imetakse välja ja alles jääb tühi kest. 

Kogu majanduslik vertikaal alates ettevõtetest ja lõpetades pankadega on Eestis läinud välismaalaste kätte. Kuigi räägitakse, et kapitalil pole kodumaad, näitas hiljutine suur majanduskriis ilmekalt, et kapitalil on kodumaa olemas ja kuidas veel. Eestlased aga ei kontrolli omal maal sisuliselt enam mitte midagi. Rootsis oleks selline asi mõeldamatu.

Üks näide nö elust enesest: Eestis olevates Rootsi pankades on pensionäride nõudmiseni hoiused sisuliselt 0-protsendi peal. Varem maksti intressi, nüüd enam mitte. Inimestele ei pakutagi mingeid tooteid, sest nii on pankadele mugav. See on miljardid eurod - täpsemalt 16 miljardit. See on pankade slängis loll raha, mis laenatakse Rootsis noortele peredele välja 40-50-aastase tähtaja ja paariprotsendilise intressiga. Sisuliselt antakse noortele rootslastele kamaluga lihtsalt niisama raha, mis eestlased on vere ja higiga välja teeninud. Rootsi eluasemeturg ja sellega kogu majandus kasvab mühinal vaatamata kõrgetele maksudele - see on võimalik, sest lolli raha tuleb lademes peale. Rootslased naeravad vaikselt pihku ja maksavad Peeter Koppelile, et ta kirjutaks, et eestlased mingil juhul ise head elu tahtma ei hakkaks. Rootsi skeemi kopeeritakse Soomes. Eestist käivad inimesed massiliselt rootslastele ja soomlastele maju ehitamas, sest nemad ise ei viitsi enam ehitadagi. Neil pole vajagi, sest raha voolab sisse ojadena. 

Eestis aga on laenutingimused nii karmid, et sisuliselt on võimatu laenu saada. Eesti inimesed on sunnitud minema selleks elama ja/või tööle välismaale, et oma elamistingimusi parandada.

pühapäev, 3. detsember 2017

Kuidas siis Eestil hästi läheb, kui inimesed on sunnitud majanduslikel põhjustel lahkuma ja lapsed jäävad majanduslikel põhjustel sündimata?

Eestis on pidevalt juttu sellest, kui hästi läheb ja kui hea kõik on, nii et paremini ei saagi minna. Selle üheks tõestuseks on asjaolu, et Eesti kelleltki kusagilt abi ei palu. Küll aga jagatakse abi kamaluga nii Lõuna-Euroopasse, Aafrikasse, Ukrainasse ja mujale. Võetakse vastu tuhandeid pagulasi, jagatakse neile toetusi jne.

Ühesõnaga, Eesti mängib pururikast riiki. Mis on kummaline, sest tegelikkus on aga hoopis teistsugune. Eesti on AIDSi ja HIVi poolest esirinnas terves Euroopas, teistest pikalt ees, Aafrika riikide tasemel. AIDS ja HIV on aga tänapäeval sotsiaalne haigus, see on omane madala arengutasemega riikidele, kus valitseb vaesus ja ebavõrdsus. Kus pole raha ega võimalusi, et AIDSiga tegeleda.

Teine näitaja - väljaränne - samuti omane vaestele riikidele. Eestist lahkub jätkuvalt igal aastal tuhandeid inimesi, ja seda majanduslikel põhjustel. Eesti rahvastik on küll kasvanud, aga seda Ukrainast ja mujalt sisse veetud odava tööjõu arvel. Sellega uhkustatakse, et Eesti rahvaarv on pööranud kasvule, aga tegelikkuses on sellega uhkustada lausa piinlik, eriti kui arvestada, et paljud sisserännanud lahkuvad Eestis mõne aasta või lausa mõne kuu möödudes. Eestist on saanud lihtsalt läbisõiduhoov.

Kolmas näitaja - madal sündivus, mis on Eesti-sugustes riikides samuti madala arengutaseme ja vaesuse näitaja. Kui näiteks Soomes ja mitmetes teistes arenenud riikides jäävad lapsed sündimata seetõttu, et naised lihtsalt ei taha sünnitada, siis Eestis jäävad lapsed sündimata majanduslikel põhjustel. Lapsetoetused on lihtsalt sedavõrd armetud, lastega seotud kaubad ja teenused aga Euroopas kõige kallimad. Eestis tõsteti küll 3-lapseliste perede toetust, aga valdavalt on Eestis peres vaid 1 laps. See on kahjuks fakt. Kurb ja traagiline, aga nii see kahjuks on.

Ja jällegi meeldetuletus, selle kõrval mängib Eesti pururikast, kes kelleltki abi ei palu. Inimesed, lastega pered elavad samas näljapajukil ning täiesti amortiseerunud elamistes. Milleks või kellele on selline enesepettus vajalik?!

Ning sellega pole mõtet end samuti petta, et lahkujad tulevad tagasi. Tegelikkuses tulevad tagasi üksikud, näiteid võib tuua Soomest ja mujalt. Ka seal loodeti kunagi, et küll tulevad tagasi, aga ei tulnud. Miks peaks keegi oma parema elu pealt, kus on loodud kodu ja kus elavad lapsed, hiljem tagasi tulema?

Eestil pole mõtet luua illusioone - nii nagu Venemaal ja Ukrainas, on Eestis suurim probleem vaesus. Vaesuse vastu aitab abi julge küsimine ja selle kasutamine. Sellest pole midagi kasu, kui vaene inimene uhkusega nälgib - ta lihtsalt sureb maha, kaob ära, mis on eesti rahvaga ka juhtumas praegu.

Ja seda pole mõtet ka vabanduseks tuua, et Eestis on head palgad. Eestis on mediaanpalk küll 900 eurot, aga hinnad on Soome tasemel, kus mediaan on 2500 eurot ehk ligi 3 korda kõrgem. Eesti palgad on küll tõusnud, aga hinnad veel rohkem, mistõttu pole Eestis jätkuvalt võimalik palgast ära elada. RAIUGE SEE ÜKSKORD OMALE PEA SISSE, OTSUSTAJAD!!!!

Ja marss abi paluma, kui eesti riik ja rahvas teile midagi tähendavad!

laupäev, 2. detsember 2017

Mida oli tarvis tõestada: geenid mõjutavad, kuidas organism toidule reageerib

Väljavõte Eestineni veebist.

Soome info portaal Eestinen vahendab USA teadlaste uuringut selle kohta, et geenidest ehk pärilikest iseärasustest sõltub, kuidas üks või teine toit sobib. Katsed tehti hiirte peal ning selleks valiti geneetiliselt erinevad hiired.

Selgus, et toit, mis tegi ühed hiired paksuks, ei teinud teistele midagi. Osad hiired läksid paksuks isegi süsivesikutevaba Atkinsi dieediga, samas kui teised hiired ei võtnud juurde isegi ameerika dieedi ehk burkside ja koolaga.

Ma olen ise seda juba aastaid täheldanud, et tervis sõltub toidust ja et see, mis ühele sobib, ei pruugi teisele üldse sobida. Pole olemas universaalselt häid ja sobivaid dieete.

Näiteks Irja ei saa süüa kartulit, see ajab ta näost paiste, minule ei tee kartul midagi, mina aga ei saa süüa piimatoodeid. Irjale ei sobi gluteen, mina lähen paiste tatart süües. Liha meile ei sobi, küll aga kala. Riisi saame õnneks süüa mõlemad.

Pole olemas toite, mis kõigile sobivad ja igaüks peab omale sobiva dieedi ise välja selgitama, sest vale dieet muudab inimese haigeks.

Uuring näitab sedagi, et ei saa öelda, et näiteks suhkur on halb: ühele ei tee see midagi ja on lausa vajalik, teisele on hukatuslik. Samamoodi on lugu teiste toiduainetega nagu liha, kartul, piimatooted jne. Ilmselt on see ka põhjus, miks seni pole suudetud välja mõelda nn õigeid dieete ja toite - sest toidud mõjuvad inimestele erinevalt. Mis ühele sobib ideaalselt, see teisele üldse mitte. Mis teeb ühe haigeks, teeb teise terveks.