laupäev, 22. juuli 2017

Kas Eesti jäi liiga kauaks USA külge rippuma?

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Tunnustatud Soome rahvusvahelise õiguse professor ennustab USA impeeriumi peatset lõppu, vahendab eestinen.fi.

Seda on juba pikemat aega märgata Soome välispoliitilises tegevuses, kus USA asemel on peatähelepanu nihkunud Hiina ja Venemaa peale. Kes vähegi mõtleb, see saab aru, et USA-ga on kööga.

Eesti aga on kõik panused teinud USA peale, on jäänud USA vasalliks lõpuni ning see tähendab, et Eesti läheb põhja koos USAga. Mida see lühemas või pikemas perspektiivis eesti rahva jaoks tähendab, selle peale ei julge isegi mõelda. Aga on selge, et Eesti jaoks on muus osas rong läinud ning mida aega edasi, seda vähem tahab USA Eestist ja tema soovidest kuulda. Eesti on jälle võitlusväljal üksi nagu 1939. aastal ning peab valima, nagu öeldakse sita ja veel sitema variandi vahel. Kas Soome tuleb Eestile appi pärast reetmist 1939. aastal? Seda saab näha.

Millegipärast pole Eestis näha-kuulda põhjalikumaid analüüse USA poliitilise olukorra kohta. USA pole ju NSV Liit, kes kõik ära keelab. Arutleda ju võib ikka?

Kui kodus on vägivald


Vaatasin üht Kodutunde saadet ja seal oli juttu koduvägivallast. Ma olen ise lapsena koduse vägivallaga kokku puutunud. Varem oli vägivald norm. Väga vähesed olid sellised pered, kus vägivalda ei olnud. Paljudes peredes oli vähem või rohkem vägivalda. Vanemad elasid oma stressi välja teineteise ja laste peal.

Hiljem oma esimeses suhtes otsisin suhtest vägivalla eest varjupaika, aga seda paraku ei leidnud. Sattusin taas koduse vägivalla keskele, nüüd juba täiskasvanuna. Mind on süüdistatud, et ma üldse vägivaldse naisega suhte lõin ja lapsed sain. Tõesti, nii see läks. Hiljem olen mõelnud, et võibolla lapsepõlves üle elatuga olin muutunud vägivalla suhtes immuunseks. Ma ei saanud aru, et midagi on valesti, ei osanud seda ära tunda, kui oli juba hilja. Ei saanud sellest aru enne kui mul olid lapsed. Ei märganud seda enne, kui surm oli nö silme ees. Siis järsku tuli selgus, aga siis, nagu öeldud, oli juba hilja. Laste juurest oli väga raske lahkuda. Paraku on sageli nii, et kui suhtes on vägivald, siis on sunnitud lahkuma see, kelle peal vägivalda rakendatakse. Ja lapsed maha jätma. Jätma lapsed vägivaldse inimese juurde. Ma mõistan nüüd oma ema, kes jäi vägivaldsesse suhtesse edasi, seda eelkõige laste pärast. Muud võimalust lihtsalt ei olnud.

Mina käitusin teisiti, lahkusin vägivaldsest suhtest ja jätsin lapsed maha. Mind on selle eest süüdistatud, et ma jätsin lapsed vägivaldse inimese juurde, aga see oli minu otsus. Ma olin näinud kõrvalt, kuidas mu enda ema vägivaldses suhtes ära kustus ja ma ei soovinud seda korrata. Nii imelikult kui see ka ei kõla, aga laste pärast. Ma ise kannatasin sellepärast, et mu ema noorelt kustus ja ma ei tahtnud oma lastele sellist saatust. Ma küll lahkusin pere juurest, aga ma olen olemas.

Kõik maha jätta oli emotsionaalselt väga raske, aga ma ei näinud kahjuks muud võimalust. Ma tundsin, et ma pean vägivallaga lõpparve tegema. Seda ei saanud teha jupphaaval, sest ma sain aru, et vägivallatseja ei andnud endale oma tegudest aru ja jätkas vägivallatsemist. Vägivaldsus on nagu haigus, millest pole võimalik vabaneda. Ma kartsin, et kui jätkan, siis ei suuda ise rahulikuks jääda, sest teine pool provotseeris edasi. Kui ma lahkusin, siis jätsin kõik maha ja ei tahtnud omale midagi. Ma otsustasin, et selle eest, et vabanesin vägivallast, olen valmis kõigest materiaalsest loobuma.

Kuivõrd loobusin kõigist oma säästudest ja alustasin nullist, siis oli algul raske. Aga ma ei kahetse. Sellest on raske aru saada neil, kes pole ise füüsilist vägivalda kogenud. Aga kui oled elanud aastakümneid põrgus, siis oled nõus kõik ära andma, et kasvõi mõne päeva väljaspool veeta. Mina olen seda saanud ja olen saatusele selle eest tänulik.

Praegu on küll raske, pean kanda vana suhte koormat edasi, aga ma olen nõus seda koormat kandma, kuna olen pääsenud vägivallast. Ma olen seisukohal, et vägivallas on samavõrd süüdi agressor kui see, kes laseb enda peal vägivallatseda. Vägivald ei ole ja ei muutu normiks, kui vägivallatsejal pole, kelle peal vägivalda tarvitada. Mul küll kadus võimalus oma eelmises suhtes täita oma unistust ja pakkuda lastele ilma vägivallata kodu, aga mul on uus pere ja uued lapsed, kes saavad üles kasvada ilma vägivallata. Täpselt nii, nagu ma olen unistanud.

Ma olin varem arvamusel, et unistused ei saa teoks, aga seda ma võib küll öelda, et kui elad oma südame hääle järgi, siis varem või hiljem saavad kõik unistused teoks.

Ma toon siin mõned oma varasemad unistused, mis on täide läinud:

- Eesti saab vabaks ja ma saan välismaale reisida (see unistus oli mul 1970ndatel, kui olin väike laps)
- ma abiellun ja mul on lapsed, nii pojad kui tütred
- ma saan lastele pakkuda ilma vägivallata kodu
- ma reisin maailma lõppu :) (teostus 1992. aastal, kui käisin oma Soome sõpradega Kuriili saartel maailma lõpus)
- ma sõidan autoga läbi Ameerika (teostus 2008. aastal)
- ma teen oma ettevõtte (teostus juba 1992. aastal, pärast seda olen loonud mitmeid ettevõtteid)
- ma kirjutan raamatu (teostus juba 2000. aastal, kui töötasin Äripäevas, pärast seda olen kirjutanud mitmeid raamatuid)

Nüüd on mul ka veel mitmed unistused, mida ma ei avalikusta, mis tunduvad uskumatud, aga mis, ma loodan, täituvad :)

reede, 21. juuli 2017

Juulike turnib kui väle orav



Alles sai kirjutatud, et väike Juulike (5) õppis ära uue sõna. Nüüd tuleb rääkida sellest, kui väledalt ta meil igale poole turnima on hakanud. Voodi peale ronimine on tema jaoks nüüd käkitegu. Üks hetk on ta põrandal ja vehib seal entusiastlikult kätega, sekundi pärast aga juba keset voodit ja kargleb seal üles-alla. Nagu väike jänku :) Tal tuleb nüüd hoolsalt silma peal hoida, et ta suures mänguhoos voodi pealt alla ei kukuks. Vanusega on õnneks ka natuke mõistust lisandunud - ääre peal ta enam ei hüppa, vaid kalpsab kohe voodi keskele, kus kõige turvalisem.

Lisaks sellele upitab ta end kogu aeg püsti nii enda kui Roosi voodi najale, laua najale, kapi najale, igale poole, kuhu aga saab. Toe najal saab ka mõned sammukesed astutud. Füüsiliselt on ta väga tugev - tõeline atleet. Käima hakkamisega nüüd ilmselt enam kaua ei lähe :).

Ülal Juulike läinud aastal Portugalis, kui ta tegi oma esimesed arglikud sammud voodi najal.

Kas Savisaare uus FB konto on libakonto?

Väljavõte facebooki veebist.

Edgar Savisaare konto on olnud Facebookis pärast vahepealset sulgemist avatud mitu nädalat, aga seal pole ühtegi sissekannet.

Edgarit tundes on selline asi enam kui kahtlane. Sest ta on mees, kes on hea ütlemisega. Mis annab alust kahelda, kas see on ikka päris konto. Ta lihtsalt poleks seda kontot teinud, kui tal pole mitte kui midagi öelda.

Ma jääb endiselt enda juurde, et Savisaar tegi ratasega diili ja pani oma FB konto kinni. Kõik muu on puhas udu ja häma.

Olgu lisatud, et see pole FB-s kaugeltki ainus Edgar Savisaare konto. :)

Kas NATO-st on saanud oht Eesti julgeolekule?

Väljavõte The Bridge veebist.

USA armee kolonel Cody L. Zilhaver analüüsib USA kaitsepoliitilises väljaandes The Bridge Eesti staatust NATO-s ning Eesti julgeolekupoliitilist olukorda. Õigupoolest on tegemist esimese sellise objektiivse analüüsiga viimase 15 aasta jooksu, mis eelnesid ja järgnesid Eesti astumisele NATO-sse.

Analüüsis on välja toodud, et Eestil puudus vajadus NATO-sse astuda ning et Baltimaade võtmine NATO-sse on muutnud olukorra Ida-Euroopas väga ebastabiilseks. Artiklist jääb mulje, et Eesti vastuvõtmine NATO-sse toimus USA survel ning põhjusel, et USA-l oli vaja iga hinnaga saada maailmas liitlasi oma Iraagi-operatsioonide legitimeerimiseks. USA käitus Balti riike NATO-sse vastu võttes põhimõttel eesmärk pühendab abinõu ning seda tehti üle NATO partnerite peade. Autor leiab, et Eesti vastuvõtmine NATO-sse oli ennatlik, kuna Eestis on lahendamata vene vähemuse küsimus. NATO-ga liitumine on suurendanud lõhet kahe kogukonna vahel Eestis, millest võib saada oht tervele NATO-le. Artiklist jääb mulje, et NATO-liikmelisus on toonud Eestile pigem kahju kui kasu ning USA ega NATO ei jaksa lõpmatuseni Eestit Venemaa ohu eest kaitsta.

Eestis on olnud seni kehtiv seletus, et Venemaa ongi loomult agressiivne ning olukord oleks pingestunud olenemata sellest, kas Eesti oleks liitunud NATO-ga või mitte. Eestis ollakse arvamusel, et NATO tagab Eestile parema olukorra, selle tõestuseks tuuakse sündmused Gruusias ja Ukrainas. Samas on see kehv seletus, sest Gruusia ja Ukraina sündmused toimusid PÄRAST Eesti liitumist NATO-ga. Neist sündmustest võib välja lugeda Venemaa hirmu NATO laienemise ees. Võib spekuleerida, et ilma Venemaa hirmutamise ja Baltimaade vastuvõtmiseta oleks olukord Gruusias ja Ukrainas praegu hoopis teine. Hirmust NATO laienemise ees on Venemaa võtnud kõigi oma naabrite suhtes agressiivse kaitsepositsiooni, mis tähendab info- ja hübriidsõda ning olukorra destabiliseerimist. See on ka mõistetav, sest Venemaa näeb NATO-s endale ohtu. Ja see oht on reaalne, kui vaadata kasvõi Eesti sise- ja välispoliitilist tegevust viimaste aastate jooksul, kus mitte ainult Venemaad, vaid kõiki venelasi nähakse peamise ohu ja vaenlasena. Eesti esindajad peavad arvestama, et nende väljaütlemised esindavad paratamatult NATO-t ja see hirmutab nii Venemaad kui venelasi. Teiselt poolt - kui venelased näevad küsitluste põhjal oma vaenlasena USA-d, siis nähakse vanelasi ka USA liitlastes, kaasa arvatud Eestis. Mis on paradoks, sest Eesti tegelikult Venemaale mingit ohtu ei kujuta. Aga Eesti oht seisneb tihedates sõjalistes liitlassuhetes USA-ga ja Venemaa kardab, et USA võib Venemaad, näiteks Peterburgi rünnata Eesti kaudu. Kõigil venelastel on silme ees teine ilmasõda ning Saksamaa sissetung. Pärast seda on Venemaa hoidnud oma vaenlastega puhvertsooni. NATO laienemise tõttu on Venemaast saanud mitte üles äratatud karu, vaid puuri nurka surutud tiiger, kes käitub täiesti ettearvamatult ja väga agressiivselt. Selle tiigri jaoks on risk oma naabrite okupeerimise tõttu põlu alla sattuda väiksem kui nende naabrite kaudu toime pandud rünnak. Tiiger kaitseb mitte ainult enda vahetut ümbrust, vaid laiemat territooriumi.

Kui nüüd võrrelda Eestit enne ja pärast NATO-t, siis võib öelda, et julgeolekupoliitiline olukord on läinud pärast liitumist NATO-ga palju keerulisemaks ja kehvemaks. Mis on paradoks, sest NATO-ga liitumine pidi Eesti julgeolekut suurendama. Ometi pole julgeolekuolukord paranenud. Põhjus on peamiselt selles, et Eesti on liiga väike ja Venemaa liiga suur, et NATO suudaks Eesti julgeolekut tagada. Sellest saab kaardile vaadates iga lapski aru, seda pole vaja eraldi seletada. Samuti võib arvata, et Venemaa poleks muutunud agressiivseks, kui NATO poleks nii kiiresti laienenud. Aga nagu juba märgitud, laienemist oli vaja eelkõige USA-le oma Iraagi avantüüri õigustamiseks. Selleks oli vaja USA-le iga hinna eest „liitlasi”, kelleks Balti riigid sobisid ideaalselt. Balti riikidele tehti selline pakkumine, millest ei saanud keelduda. Aga see oli nagu saatana suudlus, mis viis Balti riigid kui mitte hukatusse, siis väga keerulisse olukorda.

Kokkuvõttes tegi USA Balti riikidele ülepeakaela NATO-sse võtmisega karuteene, mis võib maksma minna nende riikide iseseisvuse ja kogu piirkonna ebastabiilsuse. Näiteks Eesti investeeringute vähesust on põhjendatud Venemaa ohuga. See tähendab, et ettevõtjad ei julge enam Eestisse investeerida või ei investeeri enne kui olukord on stabiliseerunud ja sõjaoht kadunud. Ent selline ei liha ega kala olukord võib kesta veel aastaid. Eesti-suguse väikse riigi jaoks on investeeringud elutähtsad, sest ilma nendeta kidub majandus, püsivad palgad väiksed ning ei teki juurde häid töökohti. Eesti inimesed on muutunud juba väga rahutuks, seda on tunda. Ja see on väga ohtlik. Olgu veel lisatud, et paljud 1990ndatel Eestisse tulnud investeeringud olid seotud Vene turuga. Eestit nähti kui turvalist platsdarmi Vene turule sisenemiseks. Pärast seda, kui see turg Eesti jaoks ära kukkus ja Venemaa uks sulgus, on Eestist vaikselt ära kadunud paljud ettevõtted.

Eesti jaoks on paha lugu see, et nii nagu Iraaki tungimisega, tegi USA NATO kiire laiendamisega vea, aga vigade parandusega peavad tegelema iraaklased ja eestlased. USA pühib oma käed puhtaks ja läheb minema, aga supp tuleb kohalikel inimestel ära süüa. Mida see lõpuks Eesti ja eestlaste jaoks tähendab, on raske ennustada. Üks on aga selge: kuni pinge püsib, läheb asi iga päevaga nii Eesti kui eestlaste jaoks üha ohtlikumaks. Venemaa on leidnud omale liitlase Hiina näol, kes toob oma sõjalaevad juba käesoleval nädalal Soome lahte. NATO on küll maailma võimsaim sõjaline ühendus, aga Eesti iseseisvus ripub sellele vaatamata juuksekarva otsas.

neljapäev, 20. juuli 2017

Kas USA ohvitseri üle on mõtet naerda?

USA ohvitser soovitab Eestil tegeleda venelastega, selle asemel, et NATO-le iga hinna eest meele järgi olla, väljavõte Small Wars Journali veebist.

Eesti endine kaitseminister Hannes Hanso irvitab USA ohvitseri üle, kes on analüüsinud Eesti kaitsepoliitilist olukorda.

Hanso isegi ei argumenteeri oma väiteid, vaid laseb nii-öelda puusalt, nagu president Toomas Hendrik Ilves kunagi irvitas majandusnobelist Paul Krugmani üle. Tegelikult oli Krugmanil õigus: see, et Eesti raskes olukorras majandusele appi ei tulnud ja alustas selle asemel massilist kärpimist, tegi Eestile korvamatut kahju, tuues kaasa massilise väljarände, mille tõttu ollakse sunnitud nüüd inimesi tont teab kust sisse vedama. Saatuse irooniana on Ilves ise nüüd Eestist kadunud, erinevalt näiteks Soome endistest presidentidest, kes ka peale ametiaega oma rahvaga ühte sammu käivad ja jõudumööda abistavad. Ilvesest jäid maha ainult võlad ja laastatud maa.

Aga see selleks. Isegi kui Hansol oleks olnud argumendid, poleks olnud ilus USA sõjaväelase Cody L. Zilhaveri üle ilkuda. Sest see kahjustab sõjaväelaste ja sõjaväe mainet tervikuna. Jätab neist mulje kui mingitest äpudest, kes millegagi hakkama ei saa. Tekib küsimus, kelle paadis Hanso on ja viitab jällegi Zilhaveri järeldusele, et Eestit ähvardav oht pole mitte sõjaline, vaid poliitiline. Eestis armastatakse tuua näiteid ajaloost ja see, poliitiline tegur oli 1939. aastal just see, mille tõttu Eesti oma iseseisvuse kaotas. Kus Konstantin Päts ja Johan Laidoner, läbi ja lõhki Eesti mehed, lihtsalt oma riigi omakasu nimel maha müüsid. Tegelikult on Ameerika sõjaväelasel õigus, kui ta ütleb, et 25% muulasi võib Eesti poliitilist olukorda oluliselt mõjutada. Ning nagu väidab USA sõjaväelane, on USA-l raske poliitikasse sekkuda, eriti demokraatia vastu. Kuivõrd Eesti julgeoleku garant on nii otse kui läbi NATO just USA, siis peaks ameeriklane oma maad ja seal valitsevaid tõekspidamisi paremini tundma kui Hannes Hanso.

Hanso ülevoolav enesekindlus on imekspandav. Eesti on praegu olukorras, kus peaks kõiki nõuandeid arutama ja vajadusel arvesse võtma. Jääb mulje, et Eesti elab poliitiliselt üle oma võimete. See tuleb asjaolust, millele juhib tähelepanu Zilhaver, et Eesti võeti NATO-sse puhtalt seepärast, et vastutasuks oli Eesti nõus osalema USA-juhitaval Iraagi sõjakäigul. Seal USA-l palju liitlasi polnud ning läbi Eesti vastuvõtmise osteti omale juurde üks liitlane. USA-l oli Eestit vaja, kui otse väljenduda. Kuivõrd USA on NATO-s A ja O, siis kukkus Eestile ja selle juhtidele NATO liikmesus nö sülle ja see andis võimaluse laia lehte mängida. Tuleb aga meeles pidada, et NATO liikmeks võeti Eesti projektipõhiselt, sellel otsusel polnud näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa toetust ning Iraagi operatsioon hakkab otsa saama. Juba praegu pole USA-l enam Eestit vaja, kui julmalt väljenduda.

Üle oma võimete mängimisest on hea näide Eesti luureagentuuri töötajate luuramine USA presidendikandidaadi Donald Trumpi järele möödunud, 2016. aastal. Ilmselt tehti seda USA toonase presidendi Barack Obama või siis demokraatide kandidaadi Hillary Clintoni palve peale. Aga jällegi, tagantjärele mõttetu tegevus, millel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Võib arvata, et Trumpi-Putini kõneluste üks teemasid on Eesti saatus. Nüüd on hea küsimus, kas Trump, kelle järele Eesti nuhkis on valmis innukalt Eesti huve kaitsma?

Jälle on siin USA sõjaväelasel Zilhaveril õigus, et selle asemel, et NATO-le ja teistele meele järgi olla, peaks Eesti keskenduma oma enda probleemidele, see on siis kohalikud venelased ja suhtlus nendega. Pärast Pronksiööd pole Eestis venelastega üldse tegeldud. Venelased on valimistel hääletanud Keskerakonna, see on Edgar Savisaare poolt. Savisaar küll võeti Keskerakonna juhi kohalt maha, aga tänu oma suurele toetajaskonnale tõmbab ta erakonnas jätkuvalt niite. Ja Keskerakond on praegu Eesti vabariigi juhtiv erakond, mille esimees on peaminister.

Haritud inimeste keskkonnas on vähesed asjad nö juhuslikud. Võib arvata, et USA sõjaväelase julgeolekupoliitiline analüüs ja selle ilmumine polnud juhuslik. Ja kuivõrd see ilmus USA sõjaväelaste poolt toimetatud väljaandes, siis võib arvata, et see pole ainult ühe ohvitseri arvamus. Kolonel Cody L. Zilhaver töötab USA armee peastaabis finantsdirektori asetäitjana. Ja tundes ameeriklasi, pole see artikkel kirjutatud kindlasti selleks, et eestlasi kuidagi rünnata, neid kahjustada või solvata. Artikli toon on Eesti suhtes sõbralik ja heatahtlik ning püüab leida pigem keerulises olukorras Eesti jaoks parimaid lahendusi.

See on artikkel, mis peaks algatama ühiskonnas laiapõhjalise diskussiooni. Kindlasti ei tohiks artiklis tõstatatud küsimusi lihtsalt naeruvääristada ja mutta tallata. Asi puudutab kõigi eestlaste tulevikku ja heaolu.

Alustada võiks küsimusest, kuidas on Eestis, näiteks Tallinnas korraldatud sõja korral tsiviilelanike kaitse? Kus on tunnelid ja varjendid, kuhu inimesed saavad varjuda? Või on kavas tsiviilelanikke kasutada elava kilbina, lasta inimesi massiliselt hävitada? Kui nii, võiks seda välja öelda ja põhjendada.

P.S. Cody Zilhaveri Eesti julgeoleku teemaline artikkel ilmus tegelikult juba kuu aega tagasi väljaandes The Bridge, aga seda ei pandud ilmselt tähele. Varasemas artiklis on käsitletud strukturaalset realismi, mis iseloomustab Venemaa kaitsepoliitikat, mis omakorda kujunes välja pärast operatsiooni Barbarossa, kus hukkus miljoneid venelasi. Päras seda on Venemaa püüelnud puhvertsooni loomise poole, et ennetada ootamatuid lööke.

Pildil paremal kõnealuse artikli autor, USA sõjaväe kolonel Zilhaver aumedali tseremoonial (väljavõte Facebookist):

Vene kodanike lapse ära võtmise asjus

Vene kodanike Anatoli Gazarjani ja Anna Mihhailova kaheksa-aastase tütre Izabella ära võtmine Tallinna lastekaitseametnike poolt läks mulle väga korda, sest põhjuseks oli toodud korteris tegemata remont ja vanemate suitsetamine. Ei elanud minagi väiksena rikastes oludes - isa oli pensionär ning ema kodune. Kindlasti oleks ka meie majas takseerival pilgul ringi käies võinud tõdeda, et remont on tegemata ja no mu isa suitsetas ka. Kaks pakki päevas. Köögis oli seetõttu sageli suitsulõhn. Kuid mu isa oli mulle kõige parem isa maailmas. Tal oli alati nii palju raha, et mind kohvikusse viia ja seal meile mõlemale üks saiake ning talle tass kohvi, mulle mahla osta. Ja alati oli tal minu jaoks ka aega - küll raamatute lugemiseks, küll jalutamiseks ja maailma asjade üle arutlemiseks. Kuna mu isa armastas küpsetada ja tegi minu ja mu sõbrannade arvates maailma parimaid saiakesi, siis oli nende järele alati suur nõudlus ja mu isa tegi meie rõõmuks mitu plaaditäit päevas. Rääkimata tema tehtud muudest isuäratavatest roogadest - sõbrannad tahtsid sageli meile ööseks jääda, sest siis sai minu isa tehtud sööke süüa :).

Seepärast läks väikese Izabella lugu mulle väga korda. Minu meelest ei ole lapse vanematest majanduslikel põhjustel eemaldamine mitte kunagi õige. See on ääretult küüniline teguviis, mis valmistab oma vanemaid armastavale lapsele suurt piina ning on igas mõttes inimõigustega vastuolus. Eesti, kus riiklikud toetused on imepisikesed, ei saa nõuda, et vanemad looksid oma lastele samasugused tingimused nagu Lääne-Euroopa arenenud riikides. Selleks, kulla inimesed, lihtsalt pole raha. Sente lugedes kaugele ei jõua - söögi jaoks jätkub, aga ei enamat! Sestap tuleb kas toetusi tõsta või vaesusega leppida. Leppida sellega, et väga paljud ongi vaesed ja lasta neil rahus oma vaesuses elada.

Izabella puhul tuli välja ka see, et mõlemad tema vanemad on invaliidid ning pereisa saab riigilt ainult 180 eurot kuus. Selle raha eest juba remonti ei tee. Seepärast olin ma väga mures ning jagasin oma muret Facebookis, leides, et asjasse peaks sekkuma ka Eesti õiguskantsler Ülle Madise.

Suur oli mu üllatus, kui täna saabuski Kohviku meilile õiguskantsleri nõuniku Vladimir Sveti vastus, kes kirjutas mulle nõnda:

„Lugupeetud Irja Tähismaa,

Olen õiguskantsleri laste ja noorte õiguste nõunik. Ülle Madise nägi Teie postitust Facebookis ja palus, et ma selgitaksin Tallinnas toimunud lapse perest eraldamise juhtumit. Esiteks, Teil on õigus, et lapse eraldamine perekonnast üksnes majanduslikel põhjustel ei ole kunagi põhjendatud. Seda enam, et kohalikul omavalitsusel, eriti Tallinna linnal on olemas teenused (koduteenus, eluasemeteenus jne), mida ta saab pakkuda igale perekonnale minimaalse elustandardi tagamiseks. Meie teada pakkus linnaosavalitus viimaste aastate jooksul kõnealusele perekonnale korduvalt abi.

Teiseks, meedias ja sotsiaalvõrgustikes leviv teave, et laps eraldati perekonnast üksnes suitsuhaisu, kehvade magamistingimuste või musta korteri tõttu ei vasta tõele. Olles tutvunud lastekaitsetöötajate avaldusega kohtule ning suhelnud perekonnaga vahetult kokku puutunud spetsialistiga on selgunud, et nimetatud tegurid olid üksnes osa probleemist, mis viisid lapse eraldamiseni perekonnast. Teate isegi, et ei meie, Sotsiaalministeerium ega lastekaitsetöötajad ei saa rääkida avalikult selle juhtumi kõikidest üksikasjadest. Võin aga kinnitada, et õiguskantsler ja tema ametkond jälgivad tähelepanelikult perekonna ja lapsega toimuvat ning on alati valmis vajadusel sekkuma.

Kolmandaks, mis puudutab lapse perekonnast eraldamise perioodi pikkust, siis selles oleme kõik ühele meelel - lastega seotud küsimused peavad saama lahendatud nii kiiresti, kui võimalik. Võin kinnitada, et selle probleemi olulisust teadvustatakse ning et see teema jääb õiguskantsleri tähelepanu keskmesse ka peale seda, kui avalikkus selle juhtumi vastu huvi kaotab.

Lugupidamisega

Vladimir Svet
Õiguskantsleri nõunik
Õiguskantsleri kantselei laste- ja noort
e õiguste osakond.

Mis ma oskan öelda? Väga tore, et õiguskantsler nõustub asja kiire lahendamise vajadusega. See on tõesti tähtis, sest Soomes lahenevad sellised asjad tavaliselt 30 päevaga, Izabella on aga oma perest eraldatud tervelt kolmeks kuuks. Samuti on hea, et õiguskantsler nüüd perekonnaga juhtunul silma peal hoiab. Loodame, et kõik laabub kõige paremini.

Mis saab sõja korral Eesti naistest ja lastest?

Helsingi linna alla on kaevatud naiste ja laste sõja eest päästmiseks sadu kilomeetreid tunneleid.

Soomes, kus sõjateema on palju vähem aktuaalne kui Eestis, käib ometi elav diskussioon, mis saab sõja korral naistest ja lastest. Soomel on kurb kogemus talvesõja ajast, kus tsiviilelanikud jäid pommirahe alla. Seetõttu on nüüd kaevatud Helsingi ja teiste linnade alla tunneleid ja muid varjendeid, kuhu naisi ja lapsi ohu korral paigutada.

Soome lastekaitsevolinik Tuomas Kurttila on tõstatanud teema, mis saab sõja korral naistest ja lastest. Kurttila on mures, sest võrreldes saja aasta taguse ajaga on palju muutunud. Kui varem oli kõigist sõjaohvritest tsiviilohvreid vaid 5%, siis nüüd on neid 90%. Sõjas ei hukku enam sõjaväelased, vaid naised ja lapsed. Kui varem sõdisid mehed naiste ja laste kaitseks, siis sõjatehnoloogia areng on viinud selleni, et lapsi ja naisi pole enam sõjas võimalik kaitsta. Rindele surema ei lähe mehed, vaid naised ja lapsed. Piltlikult öeldes lõppeb Eesti jaoks sõda sellega, kui hukkunud pole mitte sõdurid, vaid naised ja lapsed. Üha enam on juhtumeid, kus lapsi kasutatakse sõjategevuses ära, neist tehakse terroristid ja pommikandjad.

Kurttila toob välja, et sõjaväeparaadid on muutunud üha pikemaks ning sõjateemale pööratakse järjest rohkem tähelepanu. Roboteid ja muud tehnoloogiat arendatakse eesmärgiga tappa inimesi. Riikide tehnoloogilist arengut hinnatakse sõjatehnoloogia järgi.

Eestis naiste ja laste turvalisuse teemat üldse ei käsitleta. Ma saan aru, et Eestis pole eraldi lastekaitsevolinikku, aga võib arvata, et sõja korral hukkuvad Eestis samuti põhiliselt naised ja lapsed. Miks seda teemat siis ei käsitleta - kas see on liiga valus teema? Teada ju on, et Eestis pole inimestel mitte kuhugi varjuda.

Digiallkirjast on saanud Eesti pidur

Eesti digiallkiri on varsti 20 aastat vana. Eesti küll armastab seda kiita, aga tegelikkuses on sellest saanud Eesti arengu suur pidur. Jah, ma julgen seda välja öelda. Digiallkiri on üks suur pidur.

Paljud küsivad, et kuidas nii, see on ju nii vajalik asi?! Just, selles ongi asja iva - kas see on vajalik? Kui palju on reaalselt seda allkirja vaja. Ok, kõrgemad riigiametnikud ja firmajuhid, nemad peavad seoses oma tööga andma palju allkirju, kinnitama dokumente. Aga ülejäänud? Tavaline inimene, nö tädi Maali annab allkirja dokumendi kinnitamiseks altari ees ja siis kui kinnisvara ostab või müüb. Ja ongi kõik. Mõned korrad elu jooksul.

Ometi uhkustatakse Eestis, et antakse iga päev tuhandeid allkirju. Ja nüüd ma jõuangi selleni, et sellest allkirjast on saanud pidur. Veebi eelis ja olemus seisneb selles, et asju saab ajada kiiresti ja lihtsalt. Et inimesel jääks aega muude asjade, näiteks lastega tegelemiseks. Aga nüüd, kui ma tahtsin oma lapsele tellida uut passi, sest laps sai 5-aastaseks ja vana aegus, siis selgus, et seda niisama lihtsalt veebis teha ei saagi. Tuleb täita avaldus ja see digiallkirjastada. Samas ID-kaardi sai tellida niisama, paari hiireklõpsuga.

Teine juhtum. Kui tahtsin muuta lapse sotsiaaltoetuse saamiseks panga arvelduskonto numbrit, pidin selleks taas kirjutama avalduse ja selle digiallkirjastama.

Ehk siis, jääb mulje, et valitsusasutused on saanud ette mingi kvoodi, kui palju peavad nad digiallkirju „koguma”, et olla heas kirjas. Millegi muuga ei saa selliseid jaburusi põhjendada. Ja need on vaid kaks jaburust, millega olen isiklikult paari nädala jooksul kokku puutunud. Seega võib arvata, et see on vaid jäämäe tipp, nagu öeldakse. Et probleem on tegelikult tõsine ja sellest on saanud suur pidur. Digiallkiri on muutunud karikatuuriks ja kisub Eesti arengut tagasi.

Ma toon võrdluseks Soome, kus pole mingit üleüldist digiallkirja ning inimesed saavad riigiportaalis kõik oma asjad aetud. Isiku tuvastamiseks kasutatakse pankade poolt välja töötatud süsteemi. Soomes on tehtud riigiportaali äpp ka mobiiltelefoni jaoks ja muide, soomlased saavad uue passi tellida mobiiltelefoni kaudu. Võtke eeskuju!

P.S. Ma ei taha inimesi rohkem närvi ajada, aga ma ei saa samas mainimata jätta, et Saksamaal saab isegi pangakontot avada mobiiltelefoni kaudu. E-Eesti my ass!

Selline on seis idarindel



Mis ühtlasi näitab, kes on Eesti liitlased ja kui palju neid on.

kolmapäev, 19. juuli 2017

Lahedaid pilte eelmisest suvest :)



Mina oma uue kleidiga :).



Roosi, palavus ja jäätis. Kui siin on praegu napilt 20 kraadi, siis enne meie äratulekut oli Oliveira do Hospitalis Serra da Estrela lähistel 38 kraadi :).



Oliveira do Hospitali turul. Olin siis palju pruunim kui nüüd, oijah...



Viimast õhtut Lissabonis. Väike õhtusöök meie hotelli ees.



Juulike naudib. Tema Portugali särk on ostetud pärast Portugali ajaloolist jalgpallivõitu, millele koos kohalikega Nogueira do Cravo külakeses kaasa elasime.



Lõpuks ometi lennujaamas!!!



Lennukis.



Juulike nautis lennusõitu väga.



Helsingi lennujaamas, kust sõitsime bussiga minu onu juurde.



Meie auto oli pea aastasest parklas seismisest nati tolmuseks saanud :).



Teel Võrru tegime visiidi Edgari poole. Lapsed sõid Edgari aias marju ja Juulike näksas Edgari kätt :)



Tartus hüppasime Lõunakeskusest läbi.



Lõpuks ometi Võrus. Ja Katariinas :)



Ja Tamula ääres. Üks reisiline väsis ära.

Ühesõnaga - oli tore reis. Ja kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis polnud see palavus teab mis hull, kui nüüd selle külma suvega võrrelda. Luban, et kui Portugali tagasi lähen, siis ei kaeble enam kunagi ilma üle. Aga konditsioneeri ostan endale sel korral küll, see on täiesti kindel :).

Juulike õppis uue sõna selgeks



Nüüd rõõmustav uudis kõikidele Juulikese fännidele! Meie väike armas viieaastane angelmani sündroomiga tütreke, kes on seni öelnud kaht sõna, „emme” ja „ei”, ütles täna selges eesti keeles uue sõna. Kaka! Just nimelt kaka. Nimelt oli Juulike hommikul natuke ärevil ja ma mõtlesin, mis tal viga on. Varem ei ole ta ju osanud öelda, mis talle muret teeb. Nii oleme sageli pidanud mõistatama, kas on tal kurk valus või kõht kinni või on lihtsalt paha tuju - on ta ju oma erilisusele vaatamata üks täiesti tavaline viieaastane tüdruk. Kel võib vahel lihtsalt ka paha tuju olla.

Aga täna oskas Juulike mulle oma ärevuse põhjust selgitada. „Kaka,” kaebas ta. Õigemini kõlas see rohkem nagu „Ka-ka”, aga sellegipoolest oli üsna selge, mida Juulike silmas pidas. Tuli välja, et Juulikesel oli kõht pisut kinni ning ta vajas, et ma teda natuke selja pealt masseeriksin. Seda siis tehtud saigi ja mõne aja pärast oli mure lahendatud. Juulike hakkas punnitama ning ma jooksin koos temaga potile, kus häda ka kohe ära õiendatud sai.

Selline lõbus lugu. Kahest sõnast sai kolm sõna. Juulike saab meile nüüd öelda, kui tal kaka tulemas on. Tavaliste laste vanemate jaoks ei tähenda selline asi küll mitte midagi (Roosike ütleb seda juba ma-ei-tea-mis-ajast), aga meie jaoks väga palju. On tunne, nagu laps oleks mulle sammukese lähemale astunud. Ilmselt õppis Juulike selle sõna selgeks Roosilt, kes praegu sagedasti korrutab. Ja küllap võib loota, et ta temalt veel mõned sõnad juurde õpib.

Kuid iga asi omal ajal. Praegu oleme õnnelikud „kaka” üle :).

Kui kellelgi on soovi Juulile häid soove saata või sel teemal kaasa rääkida, siis võite mulle kirjutada meiliaadressil irja.tahismaa(ät)gmail.com :).

Üleval meie imeilus maasikane inglike läinud aasta suvel Lissabonis, siin aga fotomeenutus sellest, kuidas me aasta tagasi, juuli keskel Võrru tagasi jõudsime. Üks meie esimesi peatusi oli loomulikult meie lemmikkohvikus Katariinas :).

Küsimus Junckerile ja teistele ka: Miks Eesti ei küsi EL-ilt abi?

Kas ministrite puudulik keeleoskus on põhjus, miks Eesti ei küsi EL-ilt abi, näiteks erivajadustega lastele inimväärsete elutingimuste tagamiseks?

Isegi Soome, mis on elatustasemelt Eestist mitu korda rikkam küsib pidevalt EL-ilt abi, viimati näiteks oma töötute ümberõppeks ning ettevõtlusega alustamise toetuseks. Millal Eesti viimati EL-i abiga töötuid koolitas? Ma mõtlen koolitust, mis on tulemuslik nagu Soomes, kus 97% töö kaotanutest sai uuesti tööle. Arvesse ei lähe see, kui inimene lootuse kaotanuna Soome tööle läheb.

Vägisi jääb mulje, et Eesti ei küsi toetusi pelgalt seepärast, et ametnikud lihtsalt ei valda keelt. Nad ei julge näida rumalana, mistõttu on lihtsalt vait. Või mis?!

Mulje on küll selline, et vastu võetakse ainult need toetused, mida pakutakse, nagu see raudtee asi, aga toetusi, mida tegelikult vaja oleks, ei ole ega tule.

teisipäev, 18. juuli 2017

Kuidas sellised inimesed ministriteks saavad?



Ma saan aru, et keeleoskus pole peamine, aga inimene peab olema kursis maailmas toimuvaga. Kui sa keelt ei oska, kuidas sa saad olla kursis toimuvaga, näiteks lugeda Economisti või Financial Times'i, mis peaks olema majandus- ja rahandusministri igapäevane kohustuslik lugemisvara?

Kuidas Urve Palo või Toomas Tõniste üldse aru saavad, mis ümberringi toimub, kui nad keelt ei oska? Kuidas nad saavad Eesti huve esindada, kui nad aru ei saa, mis toimub?

Või ongi see põhjus, miks Eesti alati kõigega nõus on, et ametnikud lihtsalt ei saa mitte millestki aru?

Brrrr.... Päris jube, kui nii mõelda.

P.S. Eesti ministrite ingliskeelset juttu võrreldakse soomlastega. Soomlastel on tõesti omapärane aktsent, aga nende puhul on aru saada, et nad saavad aru, mida nad räägivad ja mida teised räägivad. Eesti ametnike puhul aga tekib kahtlus, kas nad üldse saavad milleski aru.

NB! Juncker ja teised: Erivajadustega laste koha pealt elab Eesti jätkuvalt Stalini ajas

Erivajadustega lapsega piknikul.

Nõukogude Eestis anti erivajadustega lapsed kõik pärast sündi ära ja neid hoiti eraldi koonduslaagrites nö silma alt ära. Riik tegeles nendega elu lõpuni kinnistes asutustes, peredel koormust polnud. Tänavapildis erivajadusega inimesi ei olnud. Erivajadustega inimeste puhul kehtis stalinistlik põhimõte - pole inimest, pole probleemi.

Nüüd on aga olukord teine. Nõukogude korra kadumise ja Euroopasse minekuga seoses jäävad kõik lapsed Eestis peredesse, ka erivajadustega lapsed. Sest Euroopas on olnud erivajadustega laste puhul hoopis teised standardid. Eestis tähendab Euroopa standardile üleminek seda, et peredele langeb mitmekordne koormus. Ent erinevalt muust Euroopast pole Eestis ette nähtud selle täiendava panuse eest kompensatsioonimehhanisme - suhtumine on jätkuvalt nagu stalini ajal - pole inimest, pole probleemi. Erivajadustega lapsi lihtsalt ei tunnistata, ei tunnistata seda, et erivajadustega lastega tegelemine on 24/7 töö. Riik mängib Stalinit ja paneb tuima. Need pered aga, kus kasvavad erivajadustega lapsed, Stalinit mängida ei saa - nemad on sunnitud lastega tegelema. Erivajadustega lastega tegelemine, näiteks sügava vaimse puudega lapsega tegelemine on ööpäevaringne töö, mille eest on Eestis ette nähtud riiklik hüvitis 80 eurot kuus. See on naeruväärne, kui arvestada, et nii raske puudega lapse puhul üks vanematest täiskohaga tööl käia ei saa. Mistõttu on erivajadustega lastega pered Eestis väga raskes olukorras ja pole ime, et nad järjest rohkem viimases hädas avalikkuselt abi kerjavad.

Samal ajal NB! on Eesti liitunud rahvusvahelise erivajadustega inimeste konventsiooniga, mille järgi erivajadustega inimesed abi kerjama ei pea - neile tuleb tagada samasugune elustandard nagu kõigile teistele. Peredele peavad olema tagatud tingimused, läbi mille nad ei saa arugi, et neil on erivajadustega laps. Eestis midagi sellist ei ole tehtud ja pole näha, et ka tehakse. Rahvusvahelise leppe peale Eestis lihtsalt vilistatakse - nii nagu Stalin vilistas kõiksugu lepete peale. Eesti on erivajadustega inimeste koha pealt jätkuvalt stalinistlik riik.

Samas näiteks Põhjamaades, Soomes, millega Eesti end võrrelda armastab, on olukord sootuks teine. Seal hinnatakse erivajadustega lapsega tegelemist kui tööd, mille eest makstakse sügava puudega lapsega perele toetust suurusjärgus 1000 eurot kuus. Vanematel on võimalik valida, kas jäävad ise koju või palkavad hoidja. Erivajadustega lastega peredele võimaldatakse Soomes korterid, kus on kõik vajalikud juurdepääsuvõimalused nagu kaldteed ja liftid. Pluss lisaks on Soomes laste abivahendid kõik tasuta, mitte nagu Eestis, kus pere peab ka nende eest oma osa maksma. Eestis on riik lausa loobunud erivajadustega laste taastusravi teenustest ning erivahendite võimaldamisest, kuna väidetavalt pole riigil selleks raha.

Kuigi Eesti on ühinenud erivajadustega inimeste konventsiooniga, mis näeb ette kompensatsioonimehhanisme nagu Soomes, seda konventsiooni lihtsalt ei täideta. Selle asemel, et oma kohustusi täita, trügib Eesti stalinistlikul kombel kõikvõimalikesse uutesse organisatsioonidesse ja avantüüridesse nagu ÜRO julgeolekunõukogu. Mis pagana pärast on seda vaja, kui rahvas on paljas ja näljas?! Kui pole raha kõige elementaarsema taasturavi ja erivahendite jaoks? See on nagu kunagi NSV Liit, kus ehitati kosmoselaevu, samal ajal käisid inimesed ringi lõhkiste püksitagumikega. Erivajadustega inimeste seisukohalt on Eesti jätkuvalt pesueht stalinistlik riik.

P.S. Eestis on olnud suhtumine, et kui ei meeldi, mine ära Soome või kuhugi mujale, kus eestlasi inimeste kombel koheldakse. Ma ise lasin end sellest mõjutada ja plaanisin minna Soome. Aga vat ei lähe, kurat võtaks! Ei lähe Soome! Eestlasel on õigus Eesti vabariigis inimese kombel elada ja koheldud saada! See on iga eestlase põhiõigus, olenemata sellest, kas ta on laps, vanur või erivajadusega inimene!

Ei ole nii, et kui oled kõrgepalgaline IT-guru, siis oled Eestis oodatud olenemata nahavärvist, aga kui oled laps, vanur või erivajadusega, siis pea lõuad ja võta mehu! Erivajadustega inimesed ei suuda küll enda eest seista, aga nemad on ka inimesed. Mitte vähem inimesed kui ministrid või presidendid.

Donald Trump on nagu J.R. Ewing

J.R. Ewing ja Donald Trump.

Kui mõelda, kellega USA varasematest karakteritest praegune USA president kõige rohkem sarnaneb, siis on see Dallase seriaali kangelane J.R. Ewing. Kes on ameerika kangelase võrdkuju - selline libe ärimees, kogu aeg wheeling and dealing.

Kui mõelda praeguse aja peale, siis oleks J.R. Ewing kindlasti Putiniga diilitanud ning vajadusel ka Putinilt raha vastu võtnud, lõpuks aga teisel naha üle kõrvade tõmmanud. Vähemalt pole olnud aru saada, et Trump oleks Ameerika jaoks kahjudega kaubelnud.

Selles peitub ka saladus, miks ameeriklased oma presidenti ühelt poolt vihkavad, teiselt poolt aga temast lugu peavad. Teda ei sallitud, ometi valiti ta presidendiks. Sest Ameerika - see pole mingi Obama, vaid Donald Trump! Ehk siis J.R. Ewing.

Obamast loodeti palju, aga kahjuks oli ta error, millist pikka aega enam ei korrata.

Südamevalu rahva saatuse pärast

Mind on kritiseeritud, et ma olen negatiivne ja see blogi kubiseb negatiivsusest.

Ma pean tunnistama, et ma pole negatiivne inimene. Olen suur optimist ja rõõmsameelne inimene. Need, kes mind lähemalt teavad, võivad seda kinnitada.

Mind kannustab kirjutama see, mida ma enda ümber näen. Kokkuvõttes on see südamevalu oma rahva saatuse pärast. See paneb mind kirjutama asju, mis tunduvad negatiivsed.

Ma olen tundlik inimene ja ma ei saa olla seda tundmata. Mul on soovitatud vait olla, ma olen ise püüdnud oma tundeid enda sees hoida, aga ma pean tunnistama, et ma ei suuda seda. Ma olen oma vanemate laps. Mu juured Eestis ulatuvad sugupuu järgi 15. sajandisse, aga ilmselt veel varasemasse aega. Ma ei saa vait olla, kui näen, kui mu rahvas kannatab.

esmaspäev, 17. juuli 2017

Praegu on käimas eesti rahva kustumise aeg

Ärkamisajal Viljandis asutatud ajaleht Sakala.

Nii paradoksaalne kui see ka pole, aga iseseisvas Eesti Vabariigis, paljukiidetud Euroopa Liidu koosseisus on saanud eesti rahva jaoks kustumise aeg, kus eestlaste iive on negatiivne, väljaränne suur ja rahvaarv kiires languses.

Ning mis veel paradoksaalne, orjastatuna, Vene impeeriumi koosseisus 150 aastat tagasi oli eestlaste iive positiivne, rahvaarv kasvas ja algas eesti rahva ärkamise aeg. Eesti iseseisvumisele pandi just siis alus, 150 aastat tagasi.

Armastatakse öelda, et eestlased elasid siis kehvasti. Aga samas kui ajaloos tagasi vaadata, siis ehitasid eestlased omale suured majad. Siiamaani elatakse neis 150 aastat tagasi ehitatud majades, nii maapiirkonnad kui linnad on neid maju täis! Suured koolimajad on alles sellest ajast, kõik puha eestlaste endi ehitatud! Paljud on neist ära lagunenud, sest enam ei jõuta neid korras hoida. Kas te kujutate ette, eksole - siis jõuti ehitata, täna ei jõuta korras hoida.

Eestlastel oli maad, mida harida ja piisavalt toitu laste jaoks. Mida täna enam paljudel ei ole. Pered olid suured vaatamata sellele, et arstiabi tänases mõistes täielikult puudus.

Eestlased asutasid 150 aastat tagasi seltse ja organisatsioone, ehitati suured seltsimajad. Asutati üksteise järel uusi ajalehti ja ajakirju. Hakati laulu- ja tantsupidusid korraldama. Eesti rahvas ja eestlus kasvas ja õitses, ja seda kõike okupatsiooni karmides tingimustes.

Ja nüüd, vabana, täielik allakäik! Mis toimub?!

Kokkuvõttes, nii jabur kui see ka pole, elasid eestlased 150 aastat tagasi paremini kui nüüd.

Ja vaielge palun vastu!

Poola saab tähelepanu, sest saatis Brüsseli bürokraadid pikalt

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Brüsseli bürokraatide geniaalne idee oli Euroopa Liit migrantidega üle ujutada. Kuivõrd see bürokraatide armee juhib juhtumisi tervet Euroopa Liitu, siis pidid liikmesriigid ja rahvas selle mõru pilli alla neelama. Algul lubasid need bürokraadid suure suuga migrandid omale koju võtta, aga kui külalised kohal olid, siis need lubadused millegipärast unustati. Sest nende tulijatega oli palju jama.

Eesti ja veel mõned liikmesriigid käitusid nagu paipoisid ja tegid kõik nagu ette öeldi. Võeti tulijad vastu, kuigi hambad ristis ja vastu tahtmist. Millegipärast aga Eestit keegi selle eest ei kiida, kuigi eestlased püüavad alati olla usklikumad kui paavst. Seevastu mõned liikmesriigid eesotsas Poolaga saatsid Brüsseli bürokraadid pikalt ja nüüd saavad nad kiita. Tõsi, mitte Brüsselilt, aga näiteks külastas Poolat äsja USA president Donald Trump ja nüüd siis Briti troonipärija prints William oma perega. Poolale positiivset promo kui palju.

Muide, Briti kuninganna oli migrantide vastu ja see oli üks põhjusi, miks Suurbritannia ELi-ist välja astus. Brüsseli bürokraadid küll tõstsid selle peale seakisa, mis kostis igale poole, aga midagi polnud teha, kuninganna tahtmine jäi peale. Britid ei talunud seda, kui neile midagi peale surutakse.

Eesti ja eestlased aga lasevad end trukkida igast asendist igasse auku, nii oli see NLiidus ja nii jätkub ELiidus. Mitte midagi pole muutunud. Kuigi laulusalm väidab vastupidist, ollakse Eestis jätkuvalt matsid, kes küürutavad saksa ees.

On õnn, et eestlaste-sugused küürutaja-rahvad ei moodusta Euroopas enamust. Muidu oleks ikka väga kole Euroopas elada.

Väike Juku sai kätte pliiatsid ja Eesti kaardi ....

Väljavõte Delfi veebist.

Väiksel Jukul läks lasteaias uni ära, ta võttis pliiatsid ja läks Eesti kaardi kallale. Välja kukkus selline asi nagu ülal näha.

pühapäev, 16. juuli 2017

Suurem iive ON võimalik!



Eestis on kogu aeg taotud nagu mantrat, et suurem iive pole võimalik ja et rikastes riikides ongi väiksem iive. Vihjates, et Eesti on rikas riik ja seetõttu iivet pole. BULLSHIT! Loll jutt suhu tagasi!

Nagu näete graafikust, on Euroopa Liidus just rikkad riigid nagu Luksemburg, Rootsi ja Iirimaa suurema iibega ja vaesed nagu Eesti, Kreeka, Portugal, Rumeenia ja Bulgaaria väikse iibega. Ehk siis Eesti väike iive tuleb vaesusest, mitte rikkusest. Ja vaesus tuleb omakorda sellest, et iive on väike. Surnud ring, kus väljapääsu leidmine pole olnud viimase 20 aasta jooksul veel kordagi prioriteet. Lihtsalt lastakse väikerahval ära kustuda.

Häbi peaks olema Eestis võimul olevatel ja oma perset laiaks istuvatel poliitikutel üldse rahva ette ilmuda! IRL kui rahvuslik erakond peaks hoidma moka maas ja nurgas häbenema! 20 aastat võimul ja MUHVIGI pole tehtud. Ütlen otse, mitte MUHVIGI! Ja seda juttu pole ka mõtet rääkida, et vaesus tuleb nõukogude ajast. See aeg on ammu möödas! Eestil on olnud sadu võimalusi trendi murda, aga need on jäetud kasutamata, kuna poliitikutele on omakasu olnud tähtsam kui rahva saatus. Nii on!

Väike Roosi õpib purgikaantega arvutamist


Vanaisa on saatnud lastele purgiga omatehtud moose ja kompotte. Pärast söömist meeldib väiksele Roosile purgikaantega arvutamist õppida. Ta on 2,5-aastane ja kümne piires arvutamine peaaegu selge!

Kas ÜKT-d tegevate vanemate lapsi on ka kavas toetada?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Ma loen üllatusega, et valitsus on otsustanud hakata toetama vanglas viibivate vanemate lapsi. Põhjuseks on toodud asjaolu, et „lapse jaoks on vanema vanglasse sattumine kriis, kuna lapsed tunnevad end vanemate tegude pärast tihti kaasvastutajana, millele lisandub häbi- ja süütunne”.

Minule on mõistetud vanglakaristus selle eest, et ma ei suutnud täies mahus maksta elatist oma vanematele, eelmisest suhtest lastele. Mul ei olnud võimalik elatist maksta, kuna mul sündisid teisest suhtest väiksed lapsed, neist üks sügava puudega ning kogu raha ja tähelepanu kulus ära väiksemate laste peale.

Sellele vaatamata mõisteti mulle elatisevõla pärast 1,5-aastane vanglakaristus, mis asendati ühiskondlikult kasuliku tööga. Õnneks on väiksematest lastest vanem, 5-aastane laps sügava vaimse puudega, kes ei saa paljudest asjadest aru. Noorem laps on 2,5-aastane ja terve ning hakkab juba asjadest aru saama. Arvatavasti tunneb ta end kaasvastutajana, millele lisandub häbi- ja süütunne.

Nüüd on küsimus: kas neile lastele, kelle vanematele on mõistetud vangla asemel ÜKT, on ka ette nähtud mingisugune toetus ja abi?!

Mis kuradi pärast on Eestis laste asjad kõik nii kallid?

Ma olin ligemale aasta Portugalis ja mis mulle kui väikeste laste isale seal väga meeldis, et kõik laste asjad olid hästi odavad.

Portugaliga on ses mõttes hea võrrelda, et seal on palgad-toetused enam-vähem samad mis Eestis, Portugal on samuti suht väike riik. Aga näiteks Portugalis maksid kõvade kaantega lasteraamatud 1-2 eurot ja suured raamatud 5 eurot. Eestis maksab tavaline väike lasteraamat 5-10 eurot ja suured raamatud 20 eurot. Täiesti üle mõistuse!

Siis laste riided. Portugalis täiesti uued laste (NB! naturaalsest nahast!) talvesaapad 10 eurot, joped 15-20 eurot. Eestis ei saa selle hinnaga isegi korralikke kasutatud asju. Uued laste saapad on Eestis 50 eurot. Mis toimub, ma küsin?! Miks on laste asjad Eestis nii kallid?

Samuti toit, mida laste puhul kulub palju. Laias laastus on Portugalis toit poole odavam kui Eestis, sest Portugalis on palju allahindlusi, kus kaup 50% odavam, Eestis juhtub seda väga harva ja ainult sellise toidukaubaga, mille parim enne on möödas. Koguseliselt sai meie pere Portugalis 10 euro eest kaks kilekotitäit toidukaupa, Eestis maksab sama asi 20 eurot. Ja kui veel võtta arvesse sama kaup, see on värske puu-juurvili (tomat, kurk, salat, virsikud, viinamarjad) ja kala, siis maksab Eestis sama kogus 50 eurot või isegi rohkem. Eestis on värske maasika kilo 5 eurot ja mingit soodust pole, Portugalis maksis 5 kg kast värskeid maasikaid soodushinnaga 4,99 eurot.

Samuti mähkmed. Portugalis saab suure paki mähkmeid 5-6 euroga, Eestis maksab sama asi 15-17 eurot.

Ma olen aasta otsa Eestis elanud ja ma olen hullumas. Ma ei suuda harjuda nii kõrge hinnatasemega, see tekitab mul tervisehäireid juba. Ma ei suuda ise juba pikemat aega poes käia, vaid saadan sinna oma abikaasa. Mis kuradi pärast on Eestis laste asjad nii kallid? Kas keegi oskab seletada?

P.S. Ma mõtlesin, et ma sellest ei kirjuta, kuna see teema ajab mind närvi, aga siis otsustasin ümber. Mulle meeldib süüa kala, kuna ma tunne, et kala mõjub tervisele hästi. Mulle meeldib ise teha värsket kala. Nii Eesti kui Portugal on mereriigid. Portugalis on isegi säästumarketi tüüpi poes värske kala lett, kus on ligi 50 eri sorti mereande ja odavama värske kala, näiteks meriahvena kilo on 3-4 eurot. Ma tundsin end Portugalis nagu paradiisis. Eestis pole isegi kõige kallimas Rimi kaubaketis värsket kala, vaid on külmutatud ja üles sulatatud kalakasvanduse lõhe, mille kilohind on 11 eurot. Kas te kujutate ette?! Täelik mõrv! Eesti on mereriik, sisuliselt saar, aga värsket kala poes saada pole ja üles sulatatud kala müüakse kirvehinnaga. Kuidas selline asi on võimalik? Isegi Portugalis pole Norrast toodud lõhe nii kallis, kuigi Eestile on Norra mitu korda lähemal.

Üks asjalik kommentaar Delfist seoses eestlaste iibega

Delfis käib elav diskussioon seoses eestlaste iibega, mis on aastaid püsinud ohtlikult negatiivne. Üks asjalik kommentaar sealt:

Selleks, et protsesside seaduspärasusi, sidemeid ja siirdeid analüüsida on vaja tunduvalt suuremat meediaruumi.

Inimene on bioloogiline organism ja allub teatud loodusseadustele aga lisaks ka sellisele nuhtlusele nagu "mõistus". Iga täisväärtusliku bioloogilise organismi eesmärk on sigida ja levida.
Selgituseks tooks ühe näite loodusest, mis pole kül täpne aga piisavalt lähedane.

On liik tiigikonni, kelle sigimisaktiivsust reguleerib ühe kehaeritise kontsentratsioon vees. Võeti kaks akvaariumi. Ühte pandi mõned konnad, teise "niipalju kui mahtus" Esimesse pandi vesi teisest akvaariumist ja teise pandi puhas vesi. Tulemus: need mõned konnad esimeses akvaariumis lõpetasid sigimise, sest nad said signaali "rohkem ei mahu, ressurss on otsas" Teises aga hakkasid konnad ohjeldamatult sigima, sest nemad said signaali "meid on püsimiseks ohtlikult vähe" kuigi vaevu mahtusid akvaariumi.

Eestis on signaal "meid on liiga palju, kõigile ei jätku" kuigi kestmiseks on meid ohtlikult vähe.

Arusaamiseks on vaja natuke mõtlmisvõimet.