reede, 24. november 2017

Miks Ekspress ja Äripäev ei tegele Paradiisi paberitega?

Väljavõte Postimehe veebist.

Sel ajal kui enamiku riikide, näiteks Soome suuremad väljaanded kaevavad äsja avalikustatud maksupettuste andmebaasis ehk nn Paradiisi paberites, on Eestis selle koha pealt vaikus. Kuigi Eestiga seotud isikuid ja ettevõtteid on seal küllaga.

Kas tõesti Eestis meediat sellised asjad ei huvita? Näiteks Ekspress ja Äripäev on vait kui kuldid rukkis. Kuigi andmebaasis on küllaga Eestiga seotud ettevõtteid ja eraisikuid. Ainult Postimees avaldab infot, aga sedagi pinnapealselt. Mis on vaikimise põhjus? Meedia ülesanne on ju olulisi asju valgustada, nende hulgas on ka maksupettused. Ekspress ja Äripäev on muidu nii usinad kõiksugu asjade uurimisel-puurimisel.

Ekspressi puhul võib põhjust aimata - omanik Hans H. Luik oli isegi kunagi Diveci kuldklient, kes offshore-firmade abil maksude maksmisest kõrvale hiilis - sellest ajast on, muide pärit Luige „hea” läbisaamine prokuröridega. Ent nüüdseks peaks olema tema asjad aegunud. Või on seal veel midagi, mida Luik kardab, mis võib välja tulla?! Näiteks figureerib paberites siiani Tõnis Paltsu nimi, kes Luigega samal ajal miljoneid läbi offshore-firmade keerutas ja isegi poliitikasse läks ning maksuameti juhi selleks välja vahetas, et enda asjade uurimisele pidurit tõmmata. Noh, Palts pole ka nii osav suhtleja ja prokuröride ümber sõrme keerutaja kui Luik. Lisaks oli Paltsu puhul oht reaalselt trellide taha sattuda. Ju siis oli odavam omale osta koht valitsuses kui maksud ära maksta - erinevalt Soomest pole Eestis ettevõtjate hulgas maksude maksmine au sees.

Ekspress Ekspressiks, Luik on teada-tundud aferist ja maksudega nihverdaja. Aga Äripäeva puhul on raske põhjust öelda. Raske uskuda, et Äripäeva omanikud, perekond Bonnierid on ise Rootsis suuremad maksudest kõrvalehiilijad. Kuigi Rootsis on maksud kõrged ja kiusatus suur. Muidu peaks olema just majandusleht see, mis sellistel maksupettustel silma peal hoiab.

teisipäev, 21. november 2017

Linnamäe - kas tõesti mõjukaim mees Eestis?

Väljavõte Delfi veebist.

Ekspress tituleerib Eesti mõjukaimaks meheks Margus Linnamäe, ravimite hulgifirma ja Postimehe omaniku. Kes (Ekspressi väitel) käib küll mööda seinaääri, kellegagi ei suhtle ja kellest keegi midagi ei tea, ent kes on sellele vaatamata väga mõjukas, sest on mõned seadused enda soovi järgi lasknud teha.

Ekspressi valik on üldse kuidagi kummaline. Mõjukate edetabelis on eesotsas eputrilla, narkokuningas ja Ekspressi omanik Hans Hašš Luik, Lätis altkäemaksuga vahele jäänud Putini maaletooja ja sotside suursponsor Oleg Ossinovski, nõuka-aegse valitsuse autobaasi juhist end mersude müüjaks skeemitanud Väino Kaldoja ning siis Linnamäe.

Kas nad on tõesti mõjukad? Khmm. Või kui need tegelased on Eestis mõjukad, kui nende vendade järgi korraldatakse elu Eestis, nagu Ekspress kirjutab, siis tahaks küll oksendada, või siis emigreeruda.

Kui Linnamäe on mõjukas, kuna lasi omale mingid seadused teha, siis peaks seal edetabelis olema ka need autoärikad-või-kes-nad-olid, kes Reformierakonnale kilekotis kontorisse raha tõid. Või siis ka vana Pentus, kes oma transpordifirma raha laiaks lõi ja sellega tütrekese erakonna sita seest välja aitas.

Või on Ekspress lihtsalt lühinägelik ja ajab kärbseid pähe. Vägisi tundub, et on koostatud mingi suva nimekiri, kus muidu keskpärane ja viimasel ajal üha kahvatum Luik paistab veidi kabedam välja.

Aga mis Linnamäesse puutub, siis selliseid ärimehi-veidrikke on ennegi olnud. Näiteks Tallinki juht ja omanik Enn Pant, kes samuti varju hoiab. Hansapanga üks asutajatest Andres Saame ei paistnud ka üldse välja ja käis mööda seinaääri. Salapära tekitab kahtlemata kõiksugu vandenõuteooriaid, stiilis, et äkki on pärit hoopis mõnelt teiselt planeedilt, aga tegelikkuses on asjad palju lihtsamad.

Linnamäest loo kirjutamine tuleb Luigel pigem kadedusest, sest Postimees on pärast mitu aastat kestnud vindumist tööle saadud ja see on hakanud otsast söömas Ekspress Grupi kasumit. Luik on närvis, sest raha sulab näppude vahel. Pealegi on Linnamäe firma Magnum Ekspressist kümme korda suurem. Ja see, et üks internetis kaudu kaupa müüv mees ajalehe ostab, pole midagi eriskummalist - Amazoni veebikaubamaja asutaja Jeff Bezos ostis USA ühe suurima väljaande Washington Posti.

Aga kes on Eestis siis mõjukaimad? Ettevõtjad kindlasti mitte, sest maailma või isegi Euroopa mõistes on nad kirbusitt, kuna Eesti turg ja majandus on kirbusitt. Tallinkil on viis laeva ja sellega on hoobilt ettevõte Eesti üks suuremaid - tere talv, eksole! Ja kui Helsingi-Tallinna vahele ehitatakse sild, on see ettevõte kadunud sama kiiresti nagu tekkis. Isegi Eesti rikkaimateks tituleeritud Transfewise'i loojad pole maailma mõistes mitte mingid tegijad. Richard Branson külastas firma kontorit - no ja mis siis? Branson külastab iga päev kümnete firmade kontoreid. Taustaks: Soome ettevõtjad, kes on Eesti omadest kordades mõjukamad ja Bransoniga palju rohkem koos saunas käivad, pole laiemas plaanis samuti mingid tegijad. Nokia oli, aga selle edu oskasid soomlased osavalt maha mängida. Rovio ja Supercell, mis varem Nokia telefonidele mänge tegid on Nokia kõrval hale vari. Olgu lisatud, et Supercelli turuväärtus on 10 miljardit eurot, Eestist alguse saanud edukaima IT-firma Transferwise'i väärtus on 1 miljard. Ekspress Grupi turuväärtus on 35 miljonit - täiesti marginaalne, eksole - ja selle juht peab end üheks mõjukaimaks. :)))) Kas see, kes kõva häälega karjub ja vastu rinda taob, on tingimata mõjukas? Võrdluseks, Nokia turuväärtus oli tipus, 2007. aasta lõpus 100 miljardit eurot.

Eestis on mõjukaimad poliitikud, kes löövad kaasa Euroopa Liidus otsuste tegemisel. Eesti parlament on teatavasti juba 10 aastat Brüsseli kummitempel. Kindlasti on mõjukas president Kersti Kaljulaid, kes valiti lausa maailmas 100 mõjukaima naise hulka (Luike ega Linnamäge pole välismaal isegi mainitud), siis tähtis ELi kärbes Hendrik Hololei, endine Siim Kallase kantseleiülem. Kindlasti ka Kallas, endine Euroopa Komisjoni asepresident. Siis loomulikult Andrus Ansip, praegune Euroopa Komisjoni asepresident. Ja Eestist valitud Europarlamendi liikmed, kes teevad 500 miljoni elaniku nimel otsuseid: Indrek Tarand, Yana Toom, Marju Lauristin (nüüd Ivari Padar), Tunne Kelam, Kaja Kallas ja Urmas Paet.

Kui Eesti ettevõtjatest mõjukaid otsida, siis on need pankade, Swedbanki ja SEB kohalikud juhid, samuti suurettevõtete nagu Eesti Energia, Ericsson Eesti ja Maxima Eesti juhid. Miks Ekspress neid ei tutvusta?

esmaspäev, 20. november 2017

Erivajadustega laste vanemad on läbi põlenud


Eestis on sellest vähe räägitud, aga see on fakt: erivajadustega laste vanemad on läbi põlenud. Mõned rohkem, teised vähem, aga läbipõlemine on kõigil.

Läbipõlenud vanematelt endilt pole mõtet seda loomulikult küsida, sest üks läbipõlemise tunnus on see, et läbipõlemist ei tunnistata. Rabeletakse nõrkemiseni ja seda rohkem, mida enam ollakse läbi põlenud. Tavaliselt jõuab läbipõlenud inimene haiglasse siis, kui on juba tõsisem tervisehäda, aga siis on tavaliselt juba hilja. Seetõttu on läbipõlemine väga ohtlik ja ühiskonnas tuleks seda osata märgata.

Tegemist pole muidugi ainult Eestile omase probleemiga, aga Eestis on seda rohkem, kuna Eestis on abi erivajadustega laste vanematele pea olematu. Ja isegi selle olematu abi peab vanem ise välja võitlema, keegi ei tule seda pakkuma. Mis on täiendav koormus niigi suure koormuse juures, mis erivajadustega lapsega kaasneb. Kehtib põhimõte nagu Eestis kõigis muudes valdkondades: ise oled kõigis oma hädades süüdi ja pead ise hakkama saama. Vanematel esineb krooniline magamatus, väsimus, depressioon.

Hea näide on Riigikogu liige Tiina Kangro, kes pahvatas, et Hardi Volmer on vaimne värdjas selle peale, kui Volmer tunnistas ausalt, et pole Riigikogus suure poliitikani veel jõudnudki. Loomulikult oli Kangro väljaütlemine selge liialdus, aga see on üks läbipõelmise tunnus: spontaansed vihapurtsatused. Kui aus olla, siis pole ka Kangro Riigikogus olles erivajadustega inimeste heaks millegagi hakkama saanud, mis pole ka ime, kuna ka tema on läbi põlenud ja töövõime on null. Ta ei suudagi midagi teha. Mis näitab, et erivajadustega laste vanemat pole mõtet oma huve esindama valida - nad lihtsalt ei suuda midagi ära teha. Kangro kasutas Riigikogu kohta lihtsalt selleks, et võtta välja hea palk ning osta selle eest kodu Portugali. Isiklikus plaanis on see loomulikult võit, paljudel teistel erivajadustega laste vanematel sellist võimalust pole, kuigi kuhugi Eestist ära tahaks nemadki.

Ma kordan veel: Eestis on erivajadustega laste vanemate olukord väga hull ja üha hullemaks läheb, sest elu läheb iga päevaga üha kallimaks, aga toetused on jäänud muutumatuks juba aastaid. See tähendab, et kõikvõimalikud teenused, isegi transport on üha kulukam. Kulud erivajadustega laste peale on aga kordades suuremad kui tavalapse puhul. Palju kulukam on näiteks ka puhkusele minek, või siis hoidja võtmine.

Eesti ühiskonnas erivajadustega inimeste peale ei mõelda, mistõttu on erivajadustega laste vanemad läbi põlenud ja neist saavad üsna ruttu samuti abivajajad. Erivajadustega inimeste hooletusse jätmisega toodab riik abivajajaid juurde, mis kokkuvõttes läheb väga kalliks. See on tegelikult väga kurb, sest paljud head spetsialistid lähevad kaotsi ajal, mil töötajaid on niigi vähe. Kaotatud tervist enam tagasi ei võida.

Lõppu veel lisan, et ka erivajadustega laste hooldusasutuste töötajad on läbi põlenud, seetõttu esineb hooldusasutustes palju vägivalda.

Eestis on läbi põlenud ka lasteaia ja koolide õpetajad, see on suur probleem, aga sellest samuti ei räägita. Inimesed krabavad omale üha rohkem tööd, et toime tulla ja ära elada, aga tegelikult on see puhas jama ja kurjast pikemas perspektiivis.

pühapäev, 19. november 2017

Üle aasta Eestis töötuna - mõned tähelepanekud


Olen nüüd olnud Eestis üle aasta, ligi 13 kuud ametlikult töötu. Päris töötu pole ma siiski olnud - olen teinud ühiskondlikult kasulikku tööd (ÜKT), mis mõisteti karistuseks selle eest, et mul pole olnud piisavalt tasuvat tööd, et elatist maksta. Nüüd olen töötuna uuesti hirmul, sest järgmisel aastal saab karistus kantud ning kuivõrd ma pole saanud elatist maksta, siis määratakse ilmselt uus karistus ja ÜKT. Selles mõttes nagu surnud ring, kust väljapääsu näha pole.

Minu häda on selles, et sellist tasuvat tööd, millega saaks elatist maksta, saab Eestist ainult Tallinnas. Aga Tallinna ma minna ei taha, sest esiteks ei sobi mulle sealne külm ja niiske kliima, mistõttu jään kohe haigeks, mis omakorda tekitab soovi alkoholi tarvitada, ning teiseks ei taha ma kokku puutuda oma eksiga, kes on kõiki viimaseid kokkusaamisi kasutanud nii füüsiliseks kui moraalseks ahistamiseks. Ma lihtsalt ei soovi ahistamist taluda ja ahistajaga kohtuda.

Olgu veel lisatud, et seaduse järgi on inimesel õigus omale vabalt elukohta valida. See on üks väheseid õigusi, mis Eestis on inimesele jäänud.

Siis olengi elanud niimoodi, et olen Tallinna vältinud ja kandnud selle eest karistust. Mul on uues suhtes kaks väikest last, kellele jaoks on Lõuna-Eesti suurepärane elukeskkond, aga olen laste pärast olnud mures, kuna minu karistuse pärast kannatavad ka nemad. Õnneks suhtuvad teised pere liikmed asjasse optimistlikult ning tuletavad mulle meelde, et elatise kohustus pole igavene. See on õige - seda on jäänud veel mõneks aastaks, kuni noorim laps eelmisest suhtest saab täisealiseks, aga see aeg tuleb välja kannatada.

Nagu juba öeldud, siis väljaspool Tallinna on raske tasuvat tööd saada. See on võimalik ainult avalikus sektoris, mõnes valla- või linnavalitsuses. Aga nagu selgus, siis ma linnapeana töötada ei saakski, kuna mulle on määratud kriminaalkaristus elatisekohustuse täitmata jätmise eest. Karistuse kandmise ajal ei saa töötada ka muus avalikus ametis.

Mis seal salata, karistuse kandmine mõjutab töö saamist muudeski vastutusrikastes ametites, mis on näiteks ajakirjaniku amet. Ma olen kandideerinud loendamatutesse ajakirjaniku ametitesse väljaspool Tallinna ja kuigi ma olen lõpetanud Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanduse erialal, töötanud mitukümmend aastat ajakirjanikuna, olen saanud paljusid ajakirjandusauhindu, minu tööd varem kiideti Äripäevas taevani ja mulle meeldib see töö, siis nüüd ma enam sellesse ametisse ei kõlba. Isegi Äripäeva jaoks enam ei kõlba. Ma ei oska sellele muud seletust leida, kui mulle määratud karistus.

Tegelikult on minusuguse tegelase jaoks jäänud Eestis ainult üks võimalus - minna ära välismaale. Näiteks Soome, kus elatise asi pole esiteks üldse kriminaalkorras karistatav ja kus teiseks on piisavalt kõrged sissetulekud igas ametis, et oleks võimalik elatist maksta. Elatis pole Soomes elades üldse mingi probleem, sellest avalikult üldse ei räägita. Eestis on aga elatis üha suurem probleem ja elatisevõlglaste arv üha kasvab vaatamata võlgnikele kehtestatud üha karmimatele karistustele. Eestis on elatisevõlglasi juba 50 000 ringis, see on kolmandik alla 18-aastaste laste isadest (või emadest), neist osade nimed on pandud avalikku häbiposti.

Eestis on põhiline häda see, et elatisekohutus määratakse küllalt suur olenemata elukohast ja ametist, aga sissetulekud on teatud kohas ja ametis väga väiksed. Elatis muutub koormavaks, kui pead poole palgast elatiseks ära maksma, nagu see Eestis kipub olema.

Veel meeldib mulle Soome süsteem seepärast, et näiteks töötuna ei pea elatist maksma (Eestis on ka töötud elatisekohuslased). Samuti arvestatakse Soomes elatise puhul teise vanema sissetulekuid ja olukorda. Minu puhul, kus mu eks teenib Tallinna juhtivas ajalehes ligi 3000 eurot kuus ja saab veel lapsetoetust ja mina ise olen töötu, oleks ma Soomes vabastatud elatise kohustusest. Eestis aga pean igakuiselt isegi töötuna maksma 235 eurot. Seejuures on töötutoetus ainult 130 euro ringis, aga sedagi maksti vaid 7 kuud ja nüüd pole mul olnud pea pool aastat mingit sissetulekut. Samas elatise kohustus muudkui jookseb ja kui ma ei maksa, algatatakse minu vastu uus kriminaalasi. Ma olen kindel, et see tuleb, sest minu eksabikaasa kinnisidee ja suurim soov on see, et mind reaalselt trellide taha pandaks - ta palkas selleks minu vastu kriminaalasjas lausa eraldi esindaja - ja karta on, et see soov ka täitub - kui ei juhtu just mingit imet.

Ma olen ise imestanud, kuidas Eesti riigil on raha elatisevõlglastega jahmerdamise peale. Näiteks minu eelmise elatiseasja uurimine kestis ligi 4 aastat ja selle aja jooksul kogunes terve lauatäis toimikuid, umbes nagu Savisaare korruptsiooniprotsessi puhul. Asjaga tegeles mitu uurijat ja prokuröri. Elatise uurimise peale kulus arvatavalt kümneid tuhandeid eurosid maksumaksja raha, kaugelt enam kui on võlgnevuse suurus. Ja tulemus on nüüd see, et olen juba teist aastat töötu ning täielikult riigi ülalpidamisel. Kui mind nüüd vangi pannakse, siis kulub veel ligi 1000 eurot kuus, mis maksab vangi ülalpidamine. Vanglast välja tulles on töölesaamise võimalused veel väiksemad. Iseenesest ongi kummaline, et vanglaid muudkui ehitatakse juurde ja vangide jaoks on raha küll, aga lapse peale, kes vajab nii toitu kui riideid arvestatakse toimetulekutoetust ainult sada eurot kuus.

Eesti puhul on paha asi see, et kui tekib mingi tõrge, satud hätta, jääd töötuks, murrad jalaluu või sünnib laps, siis suure tõenäosusega jääd üha suuremasse ja suuremasse hätta. Kõik pole Mart Laarid, kellele pakutakse töövõime kaotuse puhul kohta panga nõukogus. Ega ka Ingrid Veidenbergid, kellele abikaasa jätab peale lahkuminekut kogu vara.

Lihtsureliku jaoks on ainus väljapääs nõiaringist välja saada Eestist lahkuda. Hea näide on Eestisse toodud pagulased, kes peavad vastu kõige rohkem pool aastat. Karmid olud on ka põhjus, miks väga paljud inimesed Eestist lahkuvad. Äsja oli uudis sellest, kuidas Riigikogu liige Tiina Kangro ostis Portugali maja. Ta ütles, et kindlustab sellega oma tulevikku ja kavatseb Portugalis oma pensionipõlve veeta. Säh sulle siis lootust, et inimesed pöörduvad pensionipõlveks Eestisse tagasi! Pigem on vastupidi - nad lähevad just vanaduspõlve mujale veetma. Pole ka ime - Eestis on hinnad ühed kõrgamad Euroopas, aga pensionid, toetused ja muu säärane üks madalamaid.

Elatisevõlglaste vangipanek tähendab Eestis sisuliselt võlavanglat, kuigi sellised võlavanglad likvideeriti juba 19. sajandi lõpus. Praegu on käes 21. sajand. Eesti on mitmes mõttes tükike 19. sajandit kesk 21. sajandit.

Aga ei ole halba ilma heata. Kui Eestis olukord muudkui hullemaks läheb, siis koguneb näiteks Portugali suurem hulk eestlasi ja minusugustel on ehk võimalik tulevikus seal sulase või majateenijana tööd saada, näiteks proua Kangro juures. See on lootuskiir, mis aitab raske aja Eestis üle elada. Kui paari aasta pärast elatisekohustus läbi saab ja mind ei ähvarda Eestis enam vangla, siis tahaksin minna Portugali elama. Ma mõtlesin algul Soome peale, aga Soomes on minu jaoks liiga kõrged hinnad. Portugalis on palgatase sama mis Eestis, aga hinnad palju madalamad. Lisaks ei kulu seal talvel kütmise peale raha. Suvel on veidi palav, aga selle elab üle, kui elada mere või jõe ääres. Kuivõrd on soe, siis kulub toitu ja riideid palju vähem. Ning kaob vajadus sõita puhkuse ajal „soojale maale”.

Ma tunnistan, et olen nõus Eestis isegi võlavanglasse minema, kui tean, et saan pärast seda elada ja töötada Portugalis.

Eesti karm reaalsus: ahistamise ohver peab ära kolima


Eestis on tavaks ahistamiste üle nalja heita ja süüdistada ohverid selles, et nad kas a) olid ise kõiges süüdi või b) oleks pidanud end rohkem kehtestama. Stiilis, et lööjat vastu lööma, olema ise tugevam vms. Umbes nagu Eesti riik andis teada meie perele, kui olime Portugalis hädas ja palusime abi: õppige end ise aitama (NB! Samal ajal pakkus Portugali riik abi sinna jäämiseks, kui oleksime seda vaid soovinud). Sama soovitus: õpi end ise aitama on Eestis ka ahistamise ohvritele. Ole ise tugevam, targem, parem jne. Ja siis veel, et kui ei meeldi Eestis, siis mine ära, maailm on suur ja lai.

Ahistamise ohvrid ongi põhiliselt need, kes lähevad, omast kodust või lausa riigist. Ja siis allesjäänud ahistajad hakkavad omale uusi ohvreid otsima ja neil jääb õigust ülegi, sest kõik, kogu riigimasin on ahistajate teenistuses. Maksumaksja miljonite eest on Eestis loodud ahistajatele inkubatsioonitingimused, kus tekitatakse juurde uusi ahistajaid.

Kui vaadata, kuidas Eestis suhtutakse nõrgematesse, see on erivajadustega inimesed, lastega pered, ääremaa elanikud ja vanurid, siis käitub riik ise samuti nagu ahistaja. Enamus Kodutunde saate „kangelasi”, lastega eesti peresid on riikliku ahistamise ohvrid. Erivajadustega inimesi hoitakse koonduslaagrites nagu vange. Ääremaa inimeste probleem lahendati „reformiga”, mille käigus kaotati enamus omavalitsustest lihtsalt ära. Stiilis, et pole omavalitsust, pole probleemi. Vanurid jäävad hambutuks ja surevad maha, kuna ei saa enam süüa. Kellelegi ju Eestis peale ei maksta - kui hätta jääd või elad vale koha peal - oled ise süüdi. Kodutunne on vaid jäämäe veepealne osa - need, kes ei pea paljuks avalikult kätt väristada. Kümned tuhanded lapsed Eestis nälgivad, aga see-eest on riigi rahandus korras!

Ahistamise juhtumitest rääkida avalikult ei tohi. Ajakirjandus vaikib ja käsitleb teemasid valikuliselt ja pole ime, sest ühe suure väljaande peatoimetaja on ise ahistaja. Kui vähegi midagi räägid, siis antakse sind Eestis kohtusse ja pannakse kohtu abil suu kinni. Ja kehtestatakse lähenemiskeeld - selle eest, et oled ohver ja julgesid oma suud paotada. Ohver ei tohi ahistajale läheneda, küll aga võib ahistaja teha mida ta iganes soovib.

Selline riik on Eesti. Ahistamise ohver on sunnitud ära kolima. Tegelikult ka.

laupäev, 18. november 2017

Rahvaarvu vähenemise põhjus Eestis - naiste „liiga” hea olukord

Naiste osakaal mitte-põllumajanduslike töötajate hulgas, väljavõte World Population Data veebist.

Eestis armastatakse hädaldada naiste kehva olukorra üle, aga tegelikult pole Eestis hädaldada midagi - naiste olukord on väga hea, üks paremaid maailmas. Oluline naiste võrdsuse näitaja - naiste osakaal mittepõllumajanduslikes ametites on lausa 52 protsenti, üks kõrgemaid terves maailmas, samal pulgal Soomega. Selle eest tuleb tänada nõuka aega, mis kõik naised tööle ajas ja sellega naiste olukorda märgatavalt parandas.

Kurdetakse küll palgalõhe üle, aga võrreldes teiste riikidega on see Eestis rohkem kunstlik, sest enamik kõrgharidusega töötajatest ja ametnikest on naised, samas kui mehed töötavad ohtlike ja tervistkahjustavate ametite peal. Palgalõhe üks põhjuseid on asjaolu, et Eesti mehed on nõus töötama ametites, ja seda ka Soomes, kus soomlased ise töötada ei taha. See on ajanud meeste palgad Eestis kunstlikult üles. Sama fenomen ja palgalõhe on ka naiste endi ametites: koristajad teenivad samapalju kui õpetajad, sest paljud Eesti naised on läinud Soome tööle koristajaks, kus palk on 2000 euro ringis, mitu korda kõrgem kui Eestis õpetajal. Nii imelik kui see ka pole, lähevad paljud ülikoolis õpetajaks õppinud ja õpetajana töötanud eesti naised Soome tööle koristajaks.

Samuti valivad naised omale sellise kergema ja vähem vastutusrikka töö, mille kõrvalt on võimalik lastega koju jääda, neil mugavamatel töökohtadel on aga palgad reeglina väiksemad. Laste tõttu kannatavad naised sissetulekutes, ehk palgalõhe teine põhjus on lapsed.

Mitte palga-, vaid pigem haridusliku ja sellega seotud ametilõhe tõttu on eesti meeste eluiga ligi 10 aastat lühem eluiga kui naistel - mehed põlevad kiiresti läbi. Samas ametis samal ametikohal on Eestis meeste ja naiste palk võrdne.

Sündimuse statistika näitab, et seal, kus naiste olukord parem, on ka madalam sündimus - pole ka ime, sest sünnitajateks on naised ning kui sul on hea töökoht, siis sa ei kipu seda sünnituse pärast käest andma. Eestis on naised isegi tublid - sündimus on 1,5 ehk märksa kõrgem kui 1,2-1,3 teistes riikides, kus naistel hästi läheb - siin sündimuse statistika, Maailmapanga veebist:

reede, 17. november 2017

Minu lemmikkoht kogu maailmas!



Praca do Comércio Lissabonis. Päikeseloojangu ajal!

Portugal ahvatleb eestlasi. Väga tore! :)



Lugesin, et Riigikogu liige Tiina Kangro ostis Portugali maja. Coimbra kanti, kus loodab tööst vabal ajal puhata ja pensionipõlve pidada.

Väga tore, et eestlased on lõpuks ometi aru saanud, et Portugal on palju lahedam kui Itaalia ja Hispaania! Esiteks on seal inimesed palju toredamad (olen reisinud ka Itaalias ja Hispaanias, tean) ja teiseks on seal kõik (toit, riided, kõik, kõik, kõik) palju odavam. Kuna Coimbra kanti kimbutasid sel suvel hirmsad, ohvriterohked metsatulekahjud, siis võis Kangro tolle maja kätte saada väga odavalt. Mina ise olen näinud Portugali väikelinnades maju ka tuhande euroga müügis.

Tõsi, ise Coimbra kanti ei ostaks. Coimbrasse, jah, võib-olla küll, aga kindlasti mitte selle lähedal olevatesse metsaga ümbritsetud väikelinnadesse. Nagu näiteks toosama Oliveira do Hospital, mille lähedal olevas külakeses me ise 2016. aasta suvel redutasime. Seal on suvel lihtsalt nii palav, et ära võib surra, ja teiseks on selle ümber metsad, mis võivad palavate ilmadega põlema minna. Teine ohtlik piirkond on Alentejo sisemaa. Minu sõbral Fredil on seal maamaja ning kui ma veel Joao'ga koos elasin, siis põgenes Fred kord ühel eriti palaval suvel sealt Lissaboni. Me õhtustasime Joaoga parajasti ühes ookeaniäärses restoranis, kui nõgise näoga Fred meie juurde astus ja ütles, et sõitis just läbi metsa, tuli kahel pool teed lõõmamas, ning oli selline tunne, nagu sõidaks läbi põrgu. Vot sellist tunnet ei tahaks küll kogeda. Loodan, et Tiina Kangro on sellisteks põlenguteks valmistunud.

Mina soovitaks neil, kes Portugali elamist soetada kaaluvad, pigem Lissaboni lähedasi väikelinnu kaaluda. Näiteks Setubali, Sintrat või Cascaisi. Kõik nad asuvad ookeani ääres ning seal on suviti päris mõnus. Kõik minu sõbrad, kes elavad aastaringselt Lissabonis, „põgenevad” suviti Cascaisi. Väga ilus koht on ka Alentejo piirkonnas asuv ookeaniäärne Vila Nova de Milfontes, kus me kord Joao'ga suvitasime. Võtmesõna ongi ookeani lähedus. Ilmselt on seal majad tiba kallimad kui Coimbra ümbruses, aga no turvalisus maksab ka midagi lõppude lõpuks.

Kui ükskord ise Portugali midagi ostan, siis kindlasti ookeani lähedale ja kindlasti mitte kaugele mu armsast Tejo jõest :). Aga Portugal on parim maa, kuhu omale talvekodu vaadata, see on kindlamast kindlam :).

Pildil mina 2004. aasta suvel Vila Nova de Milfonteses puhkamas.

neljapäev, 16. november 2017

Jõuame tõele lähemale: Jürgen Ligi teab, kes tegelik ahistatu oli

Nagu väidab Facebooki kommentaaris Jürgen Ligi, siis tegelik ahistatu oli Taavi Rõivasega seotud loos „filmilavastaja, harrastusnäitleja ja loo autori sõbranna”.

Kes on see filmilavastaja ja harrastusnäitleja? Loo autor oli Liisa Tagel. Niisiisi, kes on see Liisa Tageli salapärane sõbranna, keda Taavi Rõivas väidetavalt ahistas?

Asi läheb huvitavaks: Kadi Metsmaa andis teada, et tema polnud skandaaliga seotud isik. Kes siis oli?

Kadi Metsmaa võttis Kohvikuga ühendust ja andis teada, et tema polnud Malaisias Eesti delegatsiooni koosseisus see isik, keda endine peaminister ja Riigikogu aseesimees Taavi Rõivas peol käperdas?

Metsmaa teatas, et teda üldse peol ei olnud.

Kes siis oli see isik, kui Kadi Metsmaa ei olnud.

Selgitame välja ja Kohvik hoiab lugejaid asjaga kursis!

Selgus majas: miks venelased, ja ka paljud eestlased nutavad taga nõukogude aega?

Eestis on viimasel ajal läinud vaidluseks, kas nõukogude okupatsiooni ajal oli parem elu kui nüüd. Ühed ütlevad, et oli, teised ütlevad, et ei olnud. Vaieldakse isegi selle üle, kas nõuka ajal oli õnnelik lapsepõlv või mitte.

Eestlased pole selles vaidluses üksi. Sama vaidlus käib praegu Venemaal, kus ühed nutavad taga nõuka aega ja teised ütlevad, et uus kord on parem. Selle seletuseks kasutavad venelased üht 19. sajandist pärit nalja.

Nimelt küsiti vene talupojalt, millal oli parem: kas orjanduse ajal või hiljem. Talupoeg vastas, et orjanduse ajal. Miks? Talupoeg seletas: ma olin küll ori, aga vähemalt läks mul siis kõvaks.

Nii on see ka praegu: mõned inimesed igatsevad taga oma noorust, aga samas jäetakse märkamata võimalused, mida uus aeg annab noortele inimestele.

Lisaks meeldib mõnetele inimestele elada „suures ja vägevas” riigis.

Paljud inimesed jäid 1990ndatel muutuste hammasrataste vahele.

teisipäev, 14. november 2017

Kes oli tšikk, keda Taavi Rõivas ahistas?

Siiani pole eriti räägitud sellest, kes oli see naine, keda poliitik ja ekspeaminister Taavi Rõivas Malaisia reisil ahistas ja kelle pärast ta pidi Riigikogu aseesimehe ametikoha maha panema.

Ajakirjanduses on vihjatud, et see tšikk oli Kadi Metsmaa, kes oli äridelegatsiooni koosseisus kui ettevõtte BrightSpark esindaja.

Kadi Metsmaa andis aga teada, et tema polnud see isik, keda endine peaminister ja Riigikogu aseesimees Taavi Rõivas Eesti delegatsiooni Malaisia visiidi ajal peol käperdas.

Kadi märkis, et tahaks ise ka väga teada, kes see isik oli. „Aga kuna mind ei olnud sellel üritusel ja pärast ei tulnud see ametlikel üritustel jutuks, siis ma kahjuks ei oska rohkem oletada,” ütles Kadi Metsmaa. Tema väitel ei osalenud meedias kirjeldatud isik muudel delegatsiooni üritustel, ainult sellel kurikuulsal basseinipeol.

Kohtuniku (ja prokuröri!) elu ei ole meelakkumine



Nüüd vähe teisel teemal. Savisaare kohtunik jäi haigeks. Vajab arstlikke uuringuid ning seetõttu lükkus Eesti hetke kuumim protsess edasi 12. detsembrisse.

See ei ole tegelikult mingi ime, sest kohtuniku amet on stressirohke. Väga stressirohke. Need kaks aastat, mis ma Tallinna prokuratuuris töötasin, andsid mulle nii kohtuniku kui prokuröri elukutsest väga hea - ja hirmutava - pildi. Näiteks viskasid prokurörid kord nalja ühe kohtuniku üle, kelle nimi oli Katrin Puhkason. Ta oli ükskord sedavõrd suures segaduses, et jättis endale istungi ajaks pähe paksu karvamütsi, ja sai sellest aru alles siis, kui tol istungil riiklikku süüdistust esindanud prokurör kuidagi muhelust alla suruda ei suutnud. Tundub naljakas, aga kui sa pead viis päeva nädalas tund tunni järel intensiivselt õigust mõistma, endal kogu aeg kuklas kloppimas tunne, et sa ka vastutad oma otsuste eest (vähemasti oma südametunnistuse ees), siis on selge, et see avaldab sulle mõju. Ükski inimene ei ole ju ometi rauast ning ühel hetkel hakkab pidev negatiivsete emotsioonide jada tervisele.

Kohtuniku- ja prokuröriametis postiivseid emotsioone praktiliselt ei olegi, sest mitte keegi ei lähe ju kohtusse suurest rõõmust. Minnakse ikka mingit kana kitkuma või mõne pahateo eest vastust andma. Ja sina pead siis olema see jumala asemik, kes ütleb, kes on pätt ja kes süüta kannataja. Andes ühele õiguse, teed teisele halba. Kriminaalasjades teed alati halba - paratamatult, sest täiuslikku õigust ei suuda sa iialgi mõista, ka parima tahtmise korral. Ikka paned milleski puusse, teed kellelegi ülekohut. Mõistad siis omaenda parima äranägemise järgi, aga on see piisav? Äkki oleksid pidanud ikkagi teisiti otsustama? Anglo-Ameerika kohtusüsteemis on vastutus jagatud vandemeeste vahel, kes langetavad ühise otsuse, võttes selle eest ka ühise vastutuse. Meie süsteemis langeb kogu taak üheainsa kohtuniku õlgadele või õigemini südamele. Nüüd on küsimus, kas see süda peab selle taaga all vastu. Ma nägin Liivalaia tänava kohtumajas piisavalt siniste silmaalustega kohtunikke, et selles vastupidavuses kahelda.

Savisaare protsessi kohtunik ei pidanud. Oli sunnitud protsessi katkestama, sest tervis ütles üles. Kas selle üle saab imestada? Protsess on mahukas, toimikud paksud, kohtusaal paksult rahvast täis. Kogu aeg pead midagi määrama, tegema lugematuid miniotsuseid. Kõigi pilgud on pööratud üheleainsale kohtunikule. Advokaadid üritavad protsessi venitada, süüalune teeb trikke, ajakirjandus hingab kuklasse. Enamikul inimestest tekiks sellises olukorras paanikahoog. Kohtunik on muidugi karastunud, aga lõputult ei jaksa temagi. Kui väikeseid märguandeid ignoreerid, siis käib ühel hetkel nii kõva kärgatus, et kukud pikali. Oma keha ei ole võimalik petta.

Me ei tea, mis kohtunikul täpselt viga on, aga kui on vaja arstlikke uuringuid, siis võib arvata, et tegemist ei ole nohu või köha, vaid millegi tõsisemaga. See tõstatab küsimuse, kas meie kohtunikud ikka hoolitsevad oma tervise eest piisavalt või, veel enam - kas riik ikka hoolitseb meie kohtunike tervise eest? Äkki oleks mõistlik kohtunike töökoormust vähendada? Mõned väiksemad kuriteod dekriminaliseerida, et kohtunikud ei peaks koormama end jaburustega ning saaksid keskenduda olulistele protsessidele?

Minu meelest on tegemist küsimusega, millega tuleks tegeleda kohe, sest, nagu üks inimene Facebookis tabavalt märkis - ei saa lasta tekkida olukorral, kus süüalused sõidutatakse vähimagi puperduse korral otse kohtusaalist kiirabiga haiglasse, aga kohtuniku tervisele pööratakse tähelepanu alles siis, kui teine on juba ühe jalaga hauas. Kas tahame, et meie kohtunikest saaksid inimvared? Ei taha? Noh, siis on aeg nende töökoormust vähendada. Prokuröride oma otse loomulikult ka!

Pildil mina Tallinna prokuratuuri noore abiprokurörina Tallinna Liivalaia kohtumajas.

Väga õige: kodust peab lahkuma vägivallatseja, mitte ohver

Väljavõte Päevalehe veebist.

Väga õige algatus on Eestis see, et kodust ei sunnita lahkuma mitte ohvrit, vaid minema viiakse vägivallatseja. Seni on Eestis kodust pidanud lahkuma ohvrid ja vägivallatsejatel on jätkunud veel õigust takkajärgi. Süüdi on ju avalikkuse silmis see, kes minema läheb!

Ma tean omast kogemusest, kui raske on vägivaldsest suhtest vabaneda. Tavaliselt on vägivalla ohver see, kel on väiksem sissetulek, väiksemad võimalused, kes hoolitseb kodu eest ja kellele kodu on väga kallis. See ongi koduvägivalla üks põhjus - ohvril pole kuhugi minna, vägivallatseja teab seda ja see muudab vägivallatseja julgemaks.

Lisaks on koduvägivalla puhul tavaliselt tegemist lastega, mis on hell ja delikaatne teema. Ohvril on raske vägivallast rääkida, kuna see on nö peresisene asi ja seeläbi võivad kannatada ka lapsed. Paljudes suhetes jääbki vägivalla teema seetõttu saladuseks ning üks pool kannatab kõik vaikides ära. Lisaks kannatavad loomulikult lapsed. Koduvägivalla ohvrid ongi lapsed, kes saavad eluaegse psühhotrauma.

Mina leian, et vägivalla avalikustamine kaalub üles võimaliku avalikustamisest tuleneva ebameeldivuse, sest esiteks on ebameeldivus ajutine, teiseks ei õigusta miski laste puhul vägivalla talumist, vägivaldses kodus elamist. Lastel on vääramatu õigus elada vägivallast vabas kodus. Ning tagatipuks tulevad vägivallajuhtumid lõpuks nagunii välja - kui seda ei avalikusta vanemad, siis teevad seda lapsed või lapselapsed.

Isa on ohver

Ma lugesin just uudist, kuidas Eesti ja Soome vahel pendeldab 15 000 inimest, Eesti mõistes terve linna jagu inimesi ja valdav enamus neist on isad, nn pendelisad.

Lihtsas keeles öeldes ongi need need nn Kalevipojad, kes käivad Soomes, tööl, et peret ära toita. Ja kui panete tähele, olukorras, kus ühelt poolt aetakse taga soolist võrdõiguslikkust, on just isad ehk mehed need, kes peavad võõral maal, lähedastest ja lastest eemal tööd rügama ja raha teenima. Teate ju küll, kuidas need isad seal elavad, mitmekesi koos kitsukeses korteris, toiduks makaronid, et kulusid kokku hoida ja võimalikult palju raha koju Eestisse saata. Teevad ületunde ja pikki tööpäevi, on rakkes nädalavahetustel. Peavad selle eest taluma soomlaste vihaseid ja alandavaid pilke - nende autodel lõigatakse seetõttu kumme katki ning lüüakse aknaid sisse. Nad töötavad seal nagu orjad selleks, et kodulaen saaks makstud ning lapsed saaks söönuks ja oleks raha riideid ja koolitarbeid osta.

Milleni ma tahan jõuda, et just isad või mehed on need, kes peavad end pere nimel ohvriks tooma. Ja see ohver on eelkõige perest ja lastest eemal veedetud aeg. Kannatavad isad, aga veel rohkem lapsed. Paljud lapsed sisuliselt ei näegi Eestis oma isa. Ja need isad pole mingid üksikud karjääri-isad, kes riike või firmasid juhivad ja kellel on selle kõrvalt pere jaoks vähe aega - need on täiesti tavalised isad, kes tahavad, et pere saaks söönuks ja riided selga. Lapsed aga kasvavad isata, kuigi mingit lahutust pole peres olnud. Nad kasvavad isata lihtsalt sellepärast, et muidu ei tuleks pere Eestis ots-otsaga kokku. See on kahjuks reaalsus, millele Eesti otsustajad ei mõtle, kui tõstavad oma sissetulekuid, selle asemel, et tõsta perede sissetulekuid, nii et terve linnatäis isasid ei peaks perest ja lapsed oma isadest eemal olema.

Sellised mõtted seoses isadepäevaga.

esmaspäev, 13. november 2017

Vägivallatseja Ingrid Veidenberg vehkis kodus ka lauanoaga

Inno ja Ingridi vägivaldset pereelu on kajastanud ka portaal Ohmygossip, millele Inno selle aasta 2. augustil intervjuu andis, öeldes muuhulgas järgmist:

„Minu puhul muutus naine lõpuks lisaks muule veel väga vägivaldseks ja tuli mitmel korral kallale ning vehkis lauanoaga. Ma kannatasin seda mitu aastat, aga kui nägin, et see ei muutu, vaid läheb üha hullemaks, siis ma otsustasin suhte lõpetada.”

Päris õõvastav tegelikult. Ja selline „noakangelane” juhib praegu Eesti Päevalehe laupäevalisa LPd. Ma üldse ei imesta, et kui Ingrid Postimehest ära läks, siis peeti seal juba samal päeval rõõmupidu.

Nüüd soovivad Ingrid ja teda esindav advokaat Karmen Turk selle perevägivalla salastada, nõudes, et kohus nii Innole kui minule sellest rääkimise keelu peale paneks. Loodame, et seda siiski ei juhtu, sest ükski vägivalla ohver ei tohiks tunda, et ta endale osaks saanud ülekohtust rääkida ei tohi, või mis veel hullem - et teda sellest rääkimise eest karistus ähvardab.

Seda, et vägivallatsemine enam ka rikastele ja mõjukatele lubatud ei ole, nagu see varem oli, näitab hästi see, kuidas üha enamad vägivalla ohvrid julgevad välja tulla ja oma kogemusest kõneleda. Peksa saamine ei ole enam häbiasi. Peksmine on. Vahet pole, kas ohver on naine või mees, noor inimene või vanaätt, homo või hetero. Kes iganes vägivalla ohvriks langeb, väärib kaastunnet ja lugupidamist. Ja vastupidi - kes iganes vägivallatseb, tuleb hukka mõista. Olgu nad siis ministrid või peatoimetajad nagu Ingrid.

Loomulikult on rikastel ja mõjukatel vägivallatsejatel lihtne end süüst puhtaks pesta, palgata mainekas advokaadibüroo ning üritada selle abil oma ohvri suu sulgeda. Kohtul on nüüd võimalik näidata, et see ei ole niisama lihtsalt võimalik.

Inno kommentaar: tegelikkuses on mind juba rääkimise eest karistatud, kui kohus minult just rääkimise argumendiga vanemlikud õigused ära võttis. See omakorda võimaldas saada Ingridil täielik laste hooldusõigus, nende nimed ära vahetada ja lapsed oma isast võõrutada. Minu kogemus näitab, et Eestis on kohus kahjuks kuritegevusele kaasa aitaja ja läbi kohtu kaitseb riik kurjategijat. Minu jaoks oli see kõige suurem üllatus olukorras, kus ma olen seda riiki aidanud üles ehitada ja seda austanud - et see riik raskel hetkel lööb sulle noa selga. Kui raskel hetkel pole riigilt mingit abi loota. Ma pole kindlasti ainus, selliseid inimesi on Eestis järjest enam ja see on põhjus, miks väga paljud Eestist lahkuvad. See on väga valus. See on umbes sama tunne, kui kallim sind reedab.

Ingridi puhul on Eesti riik tegelenud üle kümne aasta kurjategija tegude õigustamisega, kasutades selleks kümneid tuhandeid eurosid maksumaksja raha. Minu jaoks on see suur müsteerium, miks seda tehakse. Kõige suuremad kannatajad on lapsed, kes on oma isast ära võõrutatud ja kes on sellega saanud eluaegse trauma. Samas on Ingrid Eesti riiki petnud ja riigi tagant varastanud ning kasutab lihtsalt riiki julmalt ära, et oma eksmehel suud kinni panna ja kuritegusid kinni mätsida. Ja riik laseb sel kõigel sündida.

Kohtust ja vanemlikust võõrutamisest

Irja siin kirjutas, kuidas minu eksabikaasa, LP praegune peatoimetaja Ingrid Veidenberg üritab mul kohtu abil suud kinni panna, et ma ei saaks enam kirjutada näiteks sellest, kuidas ta lapsed minust ära võõrutas.

Võõrutamine iseenesest on fakt. See on eriti jõhker arvestades asjaolu, et enne minu lahkumist pere juurest hoolitsesin laste eest põhiliselt mina. Ingrid oli varahommikust hilisõhtuni ära, vahetevahel ka „öötööl”. Mul polnud tema töötamise ega käimiste vastu midagi, aga ma ei suutnud enam välja kannatada Ingridi poolt tekitatud peresisest vägivalda, nii füüsilist kui moraalset, mis muutus üha jõhkramaks. Inimene tegeles süsteemse ahistamise ja ärritamisega, et mind endast välja viia, ja ma polnud enam kindel, kas ma suudan rahulikuks jääda. Lahkumine oli raske, aga selles olukorras ainuvõimalik otsus. Vägivaldsesse suhtesse jäämine pole millegagi põhjendatud.

Vanemlik võõrutamine on teatavasti kuritegu laste suhtes, millega ei kaasne küll karistust, aga mis tekitab lapsele samasuguse eluaegse trauma nagu seksuaalne väärkohtlemine. Viimane on teatavasti üsna karmilt karistatav.

Nüüd jõuame selleni, millele ma tahtsin tähelepanu juhtida - Ingrid otsib abi kohtust, sellest institutsioonist, MIS iseenesest VÕIMALDASKI vanemliku VÕÕRUTAMISE. Ehk siis on Eesti Vabariigi kohus kuriteole kaasaaitaja. Ingrid ja kohus on, nagu öeldakse, partners in crime. Nüüd üritab Ingrid kaasata oma partnerit selleks, et kuriteo jälgi likvideerida, tegu olematuks muuta.

Kuivõrd vanemlik võõrutamine mõjub lapse psüühikale nagu seksuaalne väärkohtlemine, siis on kohus vanemliku võõrutamise osas regulaarselt ja teadlikult piltlikult öeldes pedofiilile lapsi ette söötnud. See on karm, aga nii see kahjuks on. Mingit abi pole selles osas lapsed riigilt saanud. Ja see on toimunud aastaid ilma, et keegi oleks tahtnud või julgenud sekkuda. Laste väärkohtlemist on lihtsalt pealt vaadatud ja lastud sel sündida.

Saab näha, kas ka kohtu huvi on asi kinni mätsida, et pääseda vastutusest, sest neid isasid, kes on kohtu abil lastest võõrutatud on Eestis kümneid tuhandeid. Või jätkub kohtul julgust tõde tunnistada ja võtta vastutus. Kohtul pole kerge, sest kui kõik need kohtu abil võõrutatud kümned tuhanded lapsed hakkavad tulevikus kohtu vastu nõudeid esitama, siis läheks kohtusüsteem kui mitte materiaalselt, siis moraalselt pankrotti. Et seda ennetada ja vältida, ongi ainus viis lihtsalt suu kinni panna. Kohtusüsteemil jagub selleks jõudu ja võimalusi veel küllaga.

pühapäev, 12. november 2017

Üks vahva pilt minu isast :)



Sihuke vahva pilt seitsmekümnendate lõpust :) Vasakul minu isa Georg ja paremal ema Toini-Ester :) Keskel muidugi mina koos oma lemmikkaruga :) Isa (pildil 52-aastane) töötas Rakvere Metsamajandi direktori asetäitjana, oli nö metsamees. Me elasime siis Rakveres Tõru tänaval, kust isal oli hea ligidal tööle käia.

Kuidas advokaadibüroo TRINITI perevägivalla ohvril suud sulgeda üritab



Harju Maakohtus tabas sõnavabaduse vastu võitlevat advokaadibüroo TRINITI advokaati Karmen Turki, kes nõuab Innole ja minule Ingrid Veidenbergi vägivaldsusest kõnelemise tõttu rääkimiskeeldu, juba häving. Harju Maakohtu kohtunik Liili Lauri jättis nende esialgse õiguskaitse taotluse (mis tähendanuks Innole ja mulle kohest rääkimiskeeldu) rahuldamata. Naljakas iseenesest, et tuntud advokaat esitas avalduse Harju Maakohtusse, kuigi me Innoga elame Võrus. Kohtunik suunas asja pikema jututa Võrru :).

Karmen Turk taotleb menetluse täielikult kinniseks kuulutamist.

P.S. Kurioosne on see, et Karmen Turk'ile anti 2016. aastal pressisõbra ruupor seoses tema võitlusega sõna-, interneti- ja ajakirjandusvabaduse eest Eestis ja Euroopas. Nüüd võitleb ta sõnavabaduse vastu, reetes oma varasemad põhimõtted. 

laupäev, 11. november 2017

Kui vägivallatseja (Ingrid Veidenberg) taotleb oma ohvrile (Inno Tähismaale) gag order'it ehk rääkimiskeeldu



27. novembril kell 11 tuleb Võru kohtumajas arutusele kurioosne ning Eestis ilmselt pretsedenditu kohtuasi - aastaid oma abikaasa kallal füüsilist vägivalda tarvitanud Eesti Päevalehe laupäevalisa LP peatoimetaja Ingrid Veidenberg (endine Tähismaa), keda esindab vandeadvokaat Karmen Turk, taotleb oma ohvrile nö gag orderit ehk rääkimiskeeldu. Avalduses on seda nimetatud küll lähenemiskeeluks, kuid sisuliselt on tegemist rääkimiskeeluga.

Inno ei ole nimelt pärast Tallinna Side tänava kodust põgenemist mitte kordagi Ingridile lähenenud. Vastupidi - pelk mõte sellest on tekitanud temas õudust, sest tal on veel meeles, kuidas tema endine abikaasa teda jalgadega peksis. Küll on Inno kirjutanud meie blogis avameelselt talle osaks saanud vägivallast ning andnud selle kohta avameelsed intervjuud portaalile Ohmygossip ja ajakirjale „Saatus & Saladused”. Õnneks räägitakse nüüd Eestis perevägivallast üha enam ja enam ning Inno on tahtnud oma eeskujuga näidata, et ka mees võib olla ohver ning julgustada teisigi samas olukorras olevaid mehi mitte häbenema ning oma kogemusest rääkima.

Ingrid Veidenbergile see aga ei meeldinud (millisele vägivallatsejale meeldiks?) ning ta on nüüd palganud endale advokaadi, kes taotleb Innole gag order'it ehk et kohus määraks, et Inno ei tohi enam talle osaks saanud perevägivallast rääkida.

Ingridi advokaat Karmen Turk taotles ka esialgset õiguskaitset, esitades avalduse millegipärast Harju maakohtusse, kuid Harju Maakohus lükkas selle tagasi ja saatis asja arutamiseks Võru kohtumajja.

Minu meelest on tegemist väga tähtsa ning märgilise vaidlusega - eeskätt sellepärast, millised saavad olema selle õiguslikud järelmid. Kas vägistatu tohib talle osaks saanud vägivallast rääkida, kui vägistaja seda eitab? Aga ahistaja? Siin on sageli sõna-sõna vastu olukord, kuid kui kehtestada vägistatule/ahistatule/peksu ohvrile vägivallatseja suhtes lähenemiskeeld, mille sisu on, et ta ei tohi oma kogemusest rääkida, kui on ohtki sellise keelu kehtestamiseks, siis mõtleb ilmselt nii mõnigi ohver enne, kui oma suu avab. Seetõttu ei tohiks sellist keeldu ohvri suhtes mitte kunagi kehtestada. Ka siis, kui vägivallatseja ise väidab (ja vägivallatseja võtab harva süü omaks), et seda, mida ohver räägib, pole kunagi olnud.

Kui vägivallatseja tunneb, et tema õigusi on riivatud, siis on tal ju alati õigus pöörduda hagiavaldusega kohtusse ning tõestada üksikasjaliselt, millised ohvri sõnad teda riivasid. Miks mitte isegi kahjutasu nõuda.

Kuid ohvri suud ei tohi iialgi sugleda gag order'i ehk rääkimiskeeluga. See ei sobi Eesti kui õigusriigi kuvandiga kuidagi kokku ning on rängalt inimõigusi rikkuv meede.

Ülal ajakirja „Saatus & Saladused” number, kus Inno räägib avameelselt talle osaks saanud perevägivallast. Kiirustage ostma, võib-olla varsti korjatakse müügist ära, sest Ingrid saatis juba artikli autorile protestikirja!

Veidi siseinfot, mis ID-kaardiga tegelikult toimus

ID-kaardi jama puhul tuli välja, kui vähe inimesed, eriti aga Eesti e-riigi juhid ise tegelikult asjast teavad. Ja kui asja ei jaga, siis ei suuda mingist hetkest teha ka otsuseid. Ehk siis vajalik oleks Eesti e-riigi juhtidele mingi elementaarne e-õpe, et lisaks arvuti sisse-välja lülitamise oskusele veel midagi oleks, kasvõi üldisel tasemel.

Aga nüüd päris asjalik seletus asjaga kursis olevalt inimeselt, avaldatud Delfi kommentaariumis:

RIA on kõigega seotud. RIA on riigiastuste ISP. Kogu riigiasuste internet käib RIA kaudu. RIA on pununud oma arvutivõrke risti-rästi ja RIA ei saa enam ise ka aru, miskaudu asjda peaksid käima. RIA majutab eesti.ee serverereid.ID kaardi uuendus käib https://ig-gw.eesti.ee/update kaudu.

https://ostigare.wordpress.com/

Eesti ID(ee) nutt ja hala.

Ämbrid:

1) Ei õnnestu Windows sisselogimine ID kaardiga.

Kõik kes kasutavad arvutisse sisselogimiseks (multi factor authentication) id kaarti, nagu näiteks enamus riigiameteid, on alates id kaartide sertifikaatide uuendamisest suures hädas, sest id kaardiga ei saa enam arvutisse sisse logida. Probleem on uue sertifikaadi standarditele mittevastavuses. Lahendus on kas veelkord sertifikaadid uuendada või workaround operatsioonisüsteemides. Paanikas RIA püüdis Microsoftile auku pähe pähe rääkida, et Microsoft väljastaks vajaliku uuenduse. Kogu jama on väidetavalt põhjustanud programmeerijad, kes ei kasuta Microsoft tarkvara ja seega ei testinud nad selle toimivust.

2) Tagauks ID kaarti.

Algselt oli ID kaart mõeldud kinnise tootena, kõik sertifikaatide ja võtmete genereerimine toimus kaardi enda sees ja privaatvõti ei väljunud kunagi kaardist. Peale võtmete genereerimist laeti avalik võti sk.ee LDAP repositooriumi üles. Sellisel meetodil sertifikaatide uuendamise kiirus oli kasutaja enda tegutsemise kiirus, repositooriumi üleslaetava võtme maht on väike ja see toiming on kiire ja niimoodi oleks tõepoolest saanud kiiresti kõigil sertifikaadid uuendada.

Selgus, et uut tüüpi sertifikaate ei suuda kaardi chip ise genereerida, seega tehti tarkvara mis programmeerib kaarti ja mille kaudu saab kaardile infot laadida. See on väga ohtlik tee, ehk tagaukse avamine. Kuna tarkvara lähtekood on avalik (https://github.com/open-eid), on vaid aja küsimus, kui keegi kompileerib kokku tarkvara, mis näeb välja kui ehtne aga kirjutab kaardile mida tahes, heal juhul rikub kaardi, halvimal juhul saab sisu kätte. Eeldatavasti see nn pahavara millest RIA räägib, ongi edasiarendatud avaliku lähtekoodi baasil tehtud exploit.

3) Ei õnnestu kaardi chipis uute sertifikaatide genereerimine.

Seega, uue sertifikaadi uuendamisega toimub nüüd aga võtmete väljaspidine genereerimine, millest johtuvalt on arusaamatu kuidas on tagatud võtmete salajasus, kui see on tehtud väljaspool ID kaarti? Originaalis genereeritakse võtmed nii, et neid keegi ei näe kunagi, turvalisus oli tagatud nii, et privaatvõti genereeriti chipis, sertifikaat tuli selle peale. Nüüd aga pannakse elliptilise kõvera võti sinna kaardile väljaspoolt. See on väga ohtlik tee. Kuidas ja kas on see turvatud? Ja siit tuleb ka see nn 15000 ID kaardi päevane piirang, sest võtmed genereerib väline (kas SK või RIA ruumides paiknev) kommertsseade, mille litsents ei võimalda minuti jooksul rohkem kui 10 tehingut. HSM (hardware security module) poolt genereeritud võtmed tuleb kõigepealt salvestada ja siis kasutajale edastada. Kas need aga ka kunagi kustutatakse või on riigil olemas kõigi vigaste kaartide kasutajate uued võtmed?

Loomulikult ei räägi RIA sellest jamast sõnagi…

neljapäev, 9. november 2017

Ajakirjas „Saatus ja saladused” põnev intervjuu Innoga!



Ja nüüd kõik ajakirja „Saatus ja saladused” ostma, sest selle uus numbris on avameelne intervjuu Innoga. Inno räägib seal muuhulgas talle osaks saanud perevägivallast, mida ta koges, kui oli veel abielus tuntud ajakirjaniku, Päevalehe laupäevalisa LP peatoimetaja Ingrid Veidenbergiga (endine Tähismaa). Intervjuu on päevakajaline, kuna ka Eestis on hakatud pöörama järjest rohkem tähelepanu lähisuhtevägivallale. Inno lugu näitab, et ka mees võib langeda perevägivalla ohvriks. Head lugemist! :)

kolmapäev, 8. november 2017

Millest peaks Eesti 100. aastapäevaks filmi tegema?

Väljavõte Ekspressi veebist.

Alles sai kirjutatud, et Eesti riik ei hooli eestlastest. Aga ega Eesti riik ei mõista hoolida teistest rahvastest, kes Eestis elavad.

Tänases Ekspressis on lugu Eesti tüdrukust Daisyst, kes surmati 1941. aastal kõigest 11-aastasena. Tema „süü” oli selles, et tema vanemad olid rahvuselt juudid. Sellest piisas.

Eesti oli esimene riik maailmas, mis andis juutidele kultuuriautonoomia ja ainus riik Euroopas, mis lasi sõja ajal hukata kõik oma juudid. Enamik neist Eestisse jäänud oma juutidest olid tulised Eesti patrioodid, ülejäänud olid juba pagenud enne sakslaste tulekut Venemaale. Eesti lasi kõik need patriootlikud juudid hukata.

Näiteks Soome ei lasknud hukata mitte ühtegi oma juuti. Mitte ühtegi, kuigi sakslased käisid kõvasti peale. Aga soomlased jäid endale kindlaks. Vähe sellest, Soome kaitses isegi sinna pagenud juute. Eestlased aga püherdasid sakslaste ees, nagu hiljem venelaste ees ja nüüd ameeriklaste ees, aga mis oli või on sellest kasu olnud?

Juutide hukata laskmine on Eesti viimase 100 aasta kõige olulisem sündmus ja kõige suurem häbiplekk. Olgugi, et neid juute oli tuhatkond, olid nad Eesti oma inimesed, nende seas naised ja lapsed, osa neist sülelapsed. SELLEST peaks tegema filmi Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ja seda häbenema veel sada aastat takkajärgi. Sest see ON suur häbi. Lasta hukata süütud ja kaitsetud inimesed.

Kui keegi teine ei julge või ei taha, siis huvi korral võin ma ise selle filmi stsenaariumi valmis kirjutada. Materjali selleks on enam kui küllalt.

Miks Eesti riik ei kaitse eestlasi?

Kui olime perega Portugalis ja tahtsime tagasi tulla, siis pöördusime abiga Eesti riigi poole, et peret aidataks tagasi tulla. Nimelt saime teada, et riikidel on lepingud lennufirmadega, mille kaudu on võimalik saada odavaid pileteid. Vähemalt nii kinnitasid lennufirmade esindajad, kelle poole samuti abipalvega pöördusime. Seetõttu oli üllatav Eesti riigi seisukoht, et aidata ei saa ja igaüks peab õppima end ise aitama. See oli nagu löök allapoole vööd, eriti olukorras, kus oled teises riigis väikeste lastega. Aga nii uskumatu kui see ka polnud, nii see oli. Selline, ma ütleksin, ükskõiksus.

Pärast seda mõtlesin selle peale, millest unistasid inimesed 25 aastat tagasi, kui lõid oma riiki. Et oleks selline oma riik, kes omasid aitaks. Kellelt saaks vajadusel abi. Näiteks räägiti sellest, et võõrvõimu ajal jäi sündimata miljon eestlast, kuna võõrvõim oli eestlaste suhtes ükskõikne. Et eestlasi keegi ei aidanud ja rahvas oli nelja tuule käes. Soomlasi aga sündis vabas Soome riigis just niipalju juurde. Seda põhjendati Eestis vabadusega. Sellega, et Soome oli vaba ja vaba riik hoolis oma inimestest, soomlastest.

Nüüd on Eesti vaba, aga suhtumine on, ma ütleksin et isegi hullem kui võõrvõimu ajal. Igal sammul antakse mõista, et eestlase elu on iga eestlase enda asi ja igaüks ise vaadaku, kuidas hakkama saab. Ma tunnistan, et ei suuda enam vaadata Kodutunde saateid. Ühelt poolt on jube, mis seal näidatakse, mis tingimustes inimesed elavad Euroopas 21. sajandil, teiselt poolt on häbi ka, milleni on jõutud Eestis 25 iseseisvuse aastaga. Ma ütlen ausalt, nii jubedaid olukordi polnud isegi nõukogude okupatsiooni ajal. Vähemalt ei hakanud mulle silma. Ma olen üles kasvanud nõuka ajal ja ma sisuliselt elasin ehitusplatsidel. Nõuka ajal ehitati kõikjal Eestis uusi kortereid ja maju, kuhu inimesed, lastega pered said sisse kolida. Käis üks suur ehitamine. Iseseisvas Eestis aga ei tule lastega eesti pered enam oma eluga toime. Neil pole, kus elada. Kodutunde saates on ju kõik eesti pered, kui tähele panete! Kelle elutingimused on alla igasugust arvestust. Aga mille või kelle jaoks siis on Eesti riik loodud, kui mitte lastega pered?! Lastega peresid ja lapsi peaks kätel kantama, aga nad on jäetud nelja tuule kätte ja nad peavad end alandama ja televisiooni kaudu almusi kerjama. See on jube. Täiesti jube. Ja mis kõige hullem, seda vaadatakse samasuguse ükskõiksusega pealt nagu vaadati ükskõikselt pealt nõuka ajal eestlaste elu. Mitte midagi pole kahjuks suhtumises võrreldes nõuka ajaga muutunud. Mitte midagi. Ja nüüd ei saa seda ükskõiksust isegi kellegi teise süüks ajada - eesti inimesed, juhid on ise ükskõiksed oma rahva suhtes, vaatavad ükskõikselt pealt oma rahva hääbumist.

Soomes jällegi ehitatakse rohkem kui kunagi varem ja mis kõige üllatavam, soomlased leiavad kaasaegse elamise ka nende eestlaste jaoks, kes Soome lähevad. Eestlastel läheb Soomes, võõras riigis paremini kui Eestis. Kas te kujutate ette?! Soome riik suudab ka eestlasi toita ja katta, aga Eesti riik ei suuda! Milline häbi!

Miks Eesti riik ei kaitse eestlasi? Kas tõesti seepärast, et valitseb edasi nõuka mentaliteet? Või milles asi? Rahapuuduse taha pole mõtet pugeda, sest nagu Eestis ja mujal Euroopas räägitakse, raha on küllaga, isegi üle. Milles on asi?!

esmaspäev, 6. november 2017

Vau! Epp Petrone on täitsa pandav pihv!

Väljavõte Postimehe veebist.

Epp Petrone, kes oma mehest paar aastat tagasi lahku läks üritas vahepeal hästi maadamlikku prouastiili teha, aga see talle eriti ei sobinud. Talle sobib palju paremini selline lihtne maalt-ja-hobusega tšiki stiil, nagu juuresolevalt pildilt näha. Seal on ta päris pandav pihv. Enamikule eestlastelt, kes on loomult sellised matsakad sobib just selline stiil. Ega sadulat ikka sea selga ei pane! Ja pole ka vaja. Ning notsud, kes eesti naised valdavalt ju on, võivad olla päris armsakesed!