pühapäev, 22. aprill 2018

Mis seob minu isa ja Leninit :)



Täna saaks mu isa 91 aastat vanaks. Siin aga meie koos Haanjas, teel Munamäe tippu. Ma olen oma isa tütar ja tema oli mu suurim õpetaja. See, et minust luuletaja sai, on just tänu tema kirglikule armastusele inglise kirjanduse vastu. Sel pildil on isa 80-aastane.

Täna on lisaks mu isale sünnipäev ka Leninil :) Isa sellest ülemäära vaimustuses ei olnud, et tal Leninga samal päeval sünnipäev oli :D 

laupäev, 21. aprill 2018

Eestlased ei saanudki rikkaks, nüüd surutakse tagasi vaesusse

Eestlane on vaene, ja õnnetu.

Nõuka ajal räägiti eestlastele, et hea on olla vaene. Loomulikult mitte otseselt, aga see kukkus nii välja. Eestlane ei saanud, see tähendab jaksanud omale osta autot ega tehnikavidinaid, teksapükse, isegi kilekotte ei jaksanud keskmine eestlane osta. Ta küll jaksas omale ehitada maja, ilma laenuta, või osta kooperatiivkorteri, aga kilekotte või uut autot osta ei jaksanud. Kokkuvõttes tähendas see, et palju eestlasi jäi sündimata, seda võrreldes näiteks Soomega, kus inimesed elasid paremini ja kus sündis tänu sellele rohkem lapsi. Eestlane ihaldas iseseisvusest ja kapitalistlikust ühiskonnast, mis pidi tooma rikkuse ja õnne. Pidi tooma rohkem lapsi, rohkem eestlasi.

Nüüd on käes iseseisvus ja kapitalism, aga lapsi sünnib vähem kui kunagi varem. Mis siis lahti? Mis läks nässu? Miks on eestlane jätkuvalt vaene?

Kummaline küll, aga nüüd on jõudnud kapitalism sellesse ajajärku, kus on aru saadud, et turumajandus ja sellega seotud tarbimismaania on viinud maailma huku äärele, ning arengut on hakatud vägisi tagasi tirima, mis tähendab, et inimesi on hakatud vaeseks tegema. Vägisi. Kõiksugu aktsiisimaksud, kilekotimaksud ja muu tõstab hinda ja vähendab tarbimist. Toit on kallinenud kümne aastaga mitu korda, mis tähendab, et inimesed ei jaksa omale süüa osta, rääkimata lastest. Eestlane jaksab osta omale kuupalga eest auto, sest autod on muutunud väga odavaks, aga ei jaksa osta omale osta toitu, mis on muutunud väga kalliks. Eestlane on muutunud rikkamaks ainult asjade tähenduses, ta jaksab küll osta kokku kõiksugu asju ja vidinaid, mis toodetud Hiinas ja imeodavad, aga ei jaksa enam osta toitu, mis on pärit Euroopast ja väga kallis.

Ja loomulikult, tänapäeval sünnivad lapsed arenenud riikides seal, kus elatustase on kõrge nagu Norras või Islandil, või kus abordid keelatud nagu Poolas. Mujal on sündivus väga madal, Soomes langenud koguni sadade aastate taguste nälja-aastate tasemel. Eestis on olukord veel hullem.

Energia suurema maksustamise ja sellega seotud toidu kallinemisega püütakse inimesi vägisi vaesemaks teha, et piirata tarbimist ja vähendada sündivust, kuna maailma rahvastik kasvab liiga kiiresti. Eesti kui väike ja vaene maa on jäänud jälle hammasrataste vahele, ja sedakorda mitte kommunistlikus, vaid kapitalistlikus ja turumajanduse süsteemis.

Viimasel ajal räägitakse üha enam mitte rikkusest, vaid õnnest, see on võimest jagada rahvuslikku rikkust võimalikult ühtlaselt. Ehk siis eesmärk on muuta inimesed ühtlaselt vaeseks. Miks? Sest see aitab päästa maailma. Eesti rahva jaoks see midagi head ei tähenda, sest sündimust on hakatud üle maailma jõuga piirama ja väike Eesti ei suuda sellele jõule vastu seista.

Õigus on ilmselt Taageperal, kes on prognoosinud, et praeguste trendide jätkudes on juba 50 aasta pärast keskmine eestlane mustanahaline. Ent see võib juhtuda juba varem. Või mis eestlased, isegi soomlased on mures oma tuleviku pärast. Sest neid kummitab sama tulevik.

teisipäev, 17. aprill 2018

Inno sünna :)


Täna on Inno sünnipäev, mis on suures osas möödunud Roosi nõudmisel õhupalle täis puhudes :D Inno on rõõmus, sest on olnud ka selliseid aastaid, mil tema sünnipäeval on tuisanud ja puhunud vile tuul. Tänase ilmaga võib niisiis täitsa rahule jääda. Kuigi kõige mõnusamalt tunneb Inno end siiski sellise ilmaga nagu siin juuresoleval pildil. Kaks aastat tagasi Portugalis, Expol, Tejo jõe kaldal maasikaid söömas. Palju õnne, kallis! 

Kõige rohkem headmeelt tegi Innole täna aga mõistagi see, et Roosi talle täna mitu korda inglise keeles „Happy birthday to you!” laulis. 

Siin veel üks pilt Innost Tejo jõe kaldal:

Seadustage need jääknähud juba lõppude lõpuks ära!



Kaua võib jaurata nende jääknähtudega? Soomes on kuni 0,5 lubatud ja Portugalis ka. Nüüd on selline laul lahti nagu oleks sõjakurjategija kätte saanud.

Kui veel Portugalis elasin, siis sõitsid kõik mu sõbrad kerge auru all. Ekselukaaslane Joáo vahel isegi sellise auru all, et ei seisnud hästi püsi, aga rooli suutis ikka kuidagi keerata. Ja me sõitsime temaga päris palju ringi, aga vast ainult ühel korral nägin politseipatrulli, kes laisalt puhumisreidi korraldas. Oli vist lihavõtete ajal, kui inimesed maalt tagasi sõitsid.

Inimesed tundsid end vabalt, käisid õhtul linnas söömas ja joomas, tegid väikese veini ja sõitsid pärast koju. Keegi ei hakanud pärast tagajalgadel tantsima ega purjuspäi üle tänavakivide marutama. Isegi tuikuv Joáo ei tekitanud ühtki liiklusohtlikku olukorda :D Normaalses ühiskonnas nii ongi - on piirid mõistlikud, on inimesed mõistlikud.

Eestlased võiks aga lõpuks ometi üle saada oma kirglikust ihast olla igas olukorras paavstim kui paavst.

Saage juba üle sellest „roolijoodikute” jahist ja kehtestage normaalsed limiidid.

Pildil klaasike portugali portveini, kujutis Wikipediast. 

esmaspäev, 16. aprill 2018

Juhhei! Vana hea Isamaa tuleb tagasi!



Äärmiselt südantsoojendav oli lugeda, et IRL tahab jälle Isamaaks saada. Suurepärane mõte. Sel nimel on sisu, erinevalt IRList, ja mis seal salata, kui IRL veel Isamaa oli, siis tal oli küljes mingi maagiline aura, mis IRLiks saades kuidagi kokku kuivas. Või ei teagi, mis tast sai.

Minul on Isamaaga väga soojad mälestused. Mu vend Eino oli suur Laari toetaja ja valis alati Isamaad. Isa oli rohkem Madissoni mees, aga kui Eino peale käis, siis valis isa ka ikka lõpuks Isamaad. Sest Savisaar ja Reform olid tema meelest veel hullemad :D

Mis muud kui edu! Ma usun, et saate selle vahepeal kaotsi läinud maagilise aura tagasi. Reformil kadus mu meelest Kaja Kallase esimeheks saades see maagiline aura ära. Juhil peab olema sära silmades, see on see trikk, aga Kallasel pole. Ma ei teagi, kellel reformikatest oleks (no Jürgen Ligil kindlasti ja Kristen Michalil ehk ka), aga Kallasel pole. Kallase pilk on tuhm. Seederil aga täitsa silmad säravad ja see tõotab head :).

Pildil minu alati säravate silmadega isa Georg Vaher Osulas, oma sünnikohas.

Reformierakonna ebaõnnestunud loosung. Kas patrioot saab olla tõeliselt vaba?

Kaja Kallase kõnes välja öeldud Reformierakonna loosung „patriotism, vabadus ja hoolivus” on totaalselt ebaõnnestunud, sest kaks esimest välistavad teineteist. Patrioot ei ole vaba, sest kõik tema otsused on langetatud „isamaalisest” vaatevinklist ehk kuidas on parem riigile, mitte indiviidile.

Patrioot seab alati riigi üksikisikust kõrgemale, näiteks kasvõi sõjaväekohustuse puhul, kus ta surub riigi huvides alla inimese vabaduse mitte sõjaväkke minna ja püssi kätte võtta. Mis vabadusest me saame sellisel juhul rääkida? Vabadusest saab siis vaid tühipaljas sõnakõlks. Vabadus ainult sellisel juhul, kui see on riigi huvides ja teenistuses. 

Teiseks - on ohtlik seada patriotism eraldi eesmärgiks, sest patriotism on oma olemuselt nagu usk, mis on inimese südame asi. See kas on või seda ei ole ning seda ei saa peale suruda ega eesmärgiks võtta. See on sama, mis öelda, et meie eesmärgiks on kristlus. Tulemuseks on fundamentalism, mis hakkab kohe piirama vabadust olla mittepatrioot/mittekristlane. 

Seega vabadust armastava inimesena ei saa ma kuidagi sellise pealesurutud patriotismiga nõus olla. 

Reformierakonna etteotsa on asunud Must Part


Ainult lollpea vahetab juhti olukorras, kui ollakse edu laineharjal. Reformierakonna toetus on laes, aga see on puhtalt Hanno Pevkuri teene. Kaja Kallas ei ole selle heaks mitte midagi teinud ning haarab nüüd lihtsalt osavalt tüürimehelt rooli käest. 

Pevkur oleks Reformierakonnale ideaalne liider - vaoshoitud ja väljapeetud, intriigivaba. Põhjamaine juht. Kaja Kallas on aga, Juhan Partsi tsiteerides, must part, kelle juhivõimete koha mitte keegi midagi ei tea. Ja nüüd on see Must Part siis Reformierakonna eesotsas. Vahetult enne valimisi. Jään põnevusega edasisi arenguid ootama, aga ennustan, et Pevkur palutakse ühel hetkel tagasi :)

Ülal üks must part, kujutis Amazon.com veebist.

pühapäev, 15. aprill 2018

Päris hea kommentaar Eesti endiselt nõunikult Jeffrey Sachs'ilt, miks USA peaks Süüriast välja tulema ja lõpetama kõik pommitamised


Eesti valitsuse endine nõunik, USA Columbia ülikooli professor Jeffrey Sachs räägib, et see oli algusest peale 7 aastat tagasi CIA ja Saudi Araabia operatsioon, et Süürias vahetada võim ja kukutada al-Assad. Ent sellega ei saadud hakkama, mistõttu on Süürias nüüd sees nii Venemaa kui Iraan, samuti ISIS.

USA keeras Obama ajal Süürias jama kokku ja nüüd oleks parem taanduda sellest, kuna midagi head pole USA sekkumised kaasa toonud - need on teinud olukorra ainult hullemaks. Seetõttu soovitab Sachs lõpetada ka igasugu pommitamised Süürias, kuna need muudavad olukorra ainult hullemaks.

USA algatatud sõja tõttu Süürias on hukkunud juba 500 000 inimest ja kodust sunnitud pagema 10 miljonit inimest. Aitab, ütles Sachs, minge välja! Tema väitel tahtis Trump välja minna, aga USA ametivõimud olid vastu.

Vana kommunist Ansip on Brüsselis täiesti ebaõnnestunud - teda on oodata tagasi Eestisse

Väljavõte votewatch.eu veebist.

Aeg läheb ruttu - varsti ongi 5 aastat Euroopa Parlamendi valimistest möödas ja juba aasta aja pärast, 2019. aasta maikuus on uued valimised. Eesti puhul on kindlasti huvitav see, et suurte lootustega Brüsselisse saadetud ja Euroopa Komisjoni asepresidendi koha sisse võtnud Andrus Ansip on seal täiesti põrunud. Erinevalt Eestist, kus ta oli väga bravuurikas, ei paista ta Brüsselis millegagi silma ja otse loomulikult teda kusagil ei mainita ega temast ei räägita. Ilmselt ei taheta seal vana kommunistiga tegelemist teha - sest mine sa neid tea. Kallas, samuti vana kommunist vähemalt äratas tähelepanu seoses Islandi vulkaanituha ja sellega seotud kaosega lennunduses, aga Ansip - täielik null, tühi koht.

Nagu näitab votewatch.eu värske uuring, siis Ansipit võimaliku uue Euroopa Komisjoni juhina isegi ei mainita. Favoriidid on Brexiti kõneluste eestvedaja, prantslane Michel Barnier, kellele järgnevad taanlanna Margarete Vestager, prantslanna Christine Lagarde ja soomlane Jyrki Kaitainen. Muide, Katainen on samamoodi asepresident nagu ka Ansip, ja teda peetakse üheks peamiseks favoriidiks.

Mis sellest siis järeldada? Kõigepealt seda, et vana kommunist Ansip on Brüsselis põrunud ja tuleb ilmselt tagasi. Ja kui Reform Eestis valimised võidab järgmisel kevadel, juhul kui järjekordne asendusesimees Kaja Kallas vahepeal midagi kihva ei keera, siis tuleb Ansip uuesti tagasi Eesti riiki juhtima. Umbes nagu Putin Venemaal, kes tegi ka vahepeal väikse pausi, kuna järjest mitu korda ei või. Eestis sellist keeldu pole, aga rahval sai Ansipist vahepeal villand. Nüüd oodatakse teda juba tagasi, sest ega vanast kommunistist paremat pole Eestit juhtima võtta. Brüsselisse ei kõlba, aga Eestit juhtima kärab küll. Pealegi on Eesti laiemas plaanis linnaosa mõõtu riik ja ühe linnaosa vanem võib Ansip vabalt olla.

Valitsuse teevad ilmselt siis Savisaarest vabanenud Keskerakond ja Reformierakond, kes istuvad Brüsselis kahekesi ühes ja samas fraktsioonis ja nagu nutikamad eestlased on tabavalt märkinud, on ühe p***e kaks kannikat. Keski ja Reformi koostööd tegemast segas Savisaar, kelle kõrval kahvatub Eestis iga poliitik, isegi Ansip, aga nüüd kus Savisaar on mängust väljas, saab Ansip sirge seljaga tagasi tulla ja oma vana koha riigi eesotsas sisse võtta. Kaja Kallas pagendatakse ilmselt uuesti tagasi Brüsselisse, sest nagu te võite aru saada, siis kaks kõva kivi head jahu ei jahvata ja Ansip enda kõrval Kallast, olgugi et vana Kallase tütart näha ei taha.

Euroopa Parlamendist veel niipalju, et järgmises koosseisus enam inglasi pole, seetõttu väheneb parlamendi liikmete arv 50 võrra ja ülekaalukat võitu prognoositakse Euroopa Rahvapartei fraktsioonile, kuhu Eestist kuulub IRL. Nii et Euroopat valitseb IRL, mida aga kahjuks ei saa öelda Eesti kohta, sest Eestis pole IRL-ile suudetud pärast Laari kõrvalejäämist asjalikku liidrit leida. EKRE tõus Eestis tuleb puhtalt IRL-i nõrkusest. Olgu veel lisatud, et Soomes on sealne IRL, parempoolsete vaadetega koonderakond Kokoomus kõige suurem ja populaarsem erakond, kelle esindaja on nii vabariigi president, Euroopa Komisjoni liige kui ka Helsingi linnapea.

Baltimaade juhtidest on Euroopas kõige tegijam Leedu naksakas president Dalia Grybauskaite, kes on küll samuti vana kommunist, aga teinud tipptasemel teadust ja oli Balti juhtidest kõige sõnakam kohtumisel USA presidendi Donald Trumpiga ja kes on, muide, üks peamisi favoriite Euroopa Liidu presidendi kohale Donald Tuski asemele. Üldse paistab, et Euroopas on naisjuhtidel rohkem lööki kui meestel. See võib tulla sellest, et Euroopa mitteametlik juht on samuti naine - Saksamaa kantsler Angela Merkel.


laupäev, 14. aprill 2018

Eestis daunid hukatakse, Soomes võetakse parlamenti tööle


Eestit ja Soomet ning ühtlasi kõiki Põhjamaid eristab suhtumine vanadesse, väetitesse ja erivajadustega inimestesse. Kui Eestis peetakse neid hälvikuteks, kel pole õigust elada, siis Põhjamaades püütakse nad kaasata kõikidesse tegemistesse. Hea näide on, kuidas dauni tüdruk võeti tööle Soome parlamenti. Eestis pole selline asi võimalik - hälvikuid ei lastaks Riigikogu uksest sissegi.

Soomes kehtib kristlik põhimõte, et igal viljastatud munarakul on õigus sündida, Eestis hävitatakse kõik „väärakad” juba eos. Ja mis kummaline, vaatamata sellele aastakümneid kestnud laastamistööle ja ülimale geneetilisele valikule, kus tänavapildis pole näha ühtegi dauni, pole Eesti suutnud oma arengus Soomele järgi jõuda. Pigem vahe Põhjamaadega suureneb ja Eesti jääb veel aastakümneteks ühte patta koos Läti ja Leeduga. Pole vist vaja pikalt seletada, miks.

Eesti juhid võiks oma suurusehullustuses aeg-ajalt Soomest eeskuju võtta

Soome president sõidab Horvaatia riigivisiidilt tagasi tavalise liinilennuki turistiklassis, väljavõte eestinen.fi veebist.

Soomlased elavad eestlastest kordades paremini ja põhjust pole vaja kaugelt otsida: riigijuhid on väga säästlikud. Eestis on vastupidi: riigijuhid elavad nagu sultanid või oligarhid, tohutud autode korteežid, eralennukid jne. Samas Soome president sõidab tavalises liinilennukis ja NB! veel turistiklassis. Kas Eestis oleks selline asi võimalik? Kindlasti mitte! Samas tavalisi inimesi Eestis kotitakse, mis kole, pressitakse veri ninast välja - kõik selleks, et juhid saaks elada ja olla nagu jumalad.

Kuhu selline asi Eestis viib? Tont seda teab, aga kindlasti ei tee see kedagi õnnelikuks. Või kas saavad juhid olla õnnelikud, kui rahvas vireleb ja hääbub?!

Eesti sai tünga: edukust ei mõõdetagi pelgalt kasvu järgi


Maailma edukaimad riigid, kus on tagatud kasvu jõudmine kõigi elanikeni.

Eestis on mitu aastakümmet korratud justkui mantrat, et kõige tähtsam on kasv. Ja et mida kiirem kasv, seda edukam on Eesti. Nüüd aga selgub, et eestlased on haukunud vale puu all. Maailmas peetakse edukamaks hoopis neid riike, mis lihtsalt ei kasva, vaid kus kasv on jõudnud võimalikult laia ringi inimesteni. Ja selles kategoorias on edukamad väikeriigid Norra, Island ja Luksemburg.

Miks on väikeriigid edukad? Sest seal on lihtne tagada kasvu jaotumine võimalikult ühtlaselt. Väikeriik on nagu üks pere. Eesti on aga oma väiksuse juures võtnud eeskuju maailma suurimatest riikidest Hiinast ja USA-st, mis on küll kasvanud väga kiiresti, aga kus kasv on jaotunud väga ebaühtlaselt. Seal on väga rikkaid ja väga vaeseid, nii nagu ka Eestis. Sama lugu on ka Venemaal. Majanduslikus mõttes on Eesti nagu väike Venemaa: on oma oligarhid, keda tuuakse teistele eeskujuks, ja on kerjused-luuserid, keda mõnitatakse. Seda olukorras, kus riik on nagu väike pere.

Seega võib laiemas plaanis öelda, et Eesti on saanud tünga. Maailmas pole enam tähtis lihtsalt kasv, vaid see, kuidas see jaotub. Siin on mõtlemisainet kõikidele Eesti poliitikutele.

Island näiteks oli kümme aastat tagasi majanduskriisi ajal hullemas seisus kui Eesti, nüüd on aga Island tõusnud üheks maailma juhtivaks riigiks. Kõigest kümne aastaga. Eesti on aga vajunud majanduslikult sügavasse auku. Põhjuseks seesama ebaühtlane kasv, kus suur osa elanikest ei mõtle mitte arengu peale, vaid sellele, kuidas endale ja perele süüa saada. Sellist luksust, kus üks osa ühiskonnast on arengust kõrvale jäetud, saavad endale aga lubada vaid väga suured riigid.

Maailma majandusfoorum toob välja ka kõige hullemas olukorras riigid ja seal on Leedu ja Läti esirinnas. Eestit küll nimekirjas pole, aga Leedu ja Läti on oma arengus just Eestist eeskuju võtnud. Nüüd, nagu tuleb välja, on Eesti juhtinud oma lõunanaabrid rappa. Leedu ja Läti on ka riigid, kust viimastel aastatel on kõige rohkem inimesi välja rännanud. Seda mitte mugavusest, vaid olude sunnil, sest muidu surdaks lihtsalt nälga.


reede, 13. aprill 2018

Jälle üks võidukas sõda peetud!

Juuli mähkmetrall sai eile piduliku lõpu :D Sotsiaalkindlustusamet andis teada, et Juuli siiski saab endale 120 mähet kuus. Ise võtsid perearstiga ühendust ja nõudsid vajaliku tõendi välja. Mida nad oleks pidanud tegema algusest peale. Seega jälle üks võidukas lahing peetud :) Aitäh Inarale ja Annelile toetuse (nad mõlemad pärisid sotsiaalkindlustusametilt aru) ning õiguskantsler Ülle Madisele probleemile tähelepanu juhtimise eest. Loodan, et sotsiaalkindlustusamet suhtub nüüdsest puuetega lastesse ja nende vanematesse suurema lugupidamisega. Kui mitte, siis kargan neile jälle kratti :D Ma olen ju ikkagi soomlane ning minu kreedo on periksi ei anneta :)

Rohkem sisu, sõbrad eestlased! 

Et siis Lääs on pannud puusse nii Hiina kui Venemaaga. Aga kas on mõni asi, mis on täppi läinud?



Nüüd on küsimus, miks see demokraatia nii ebaedukas on? Võibolla seetõttu, et seda surutakse autoritaarsete meetoditega teistele peale ja sellega on ilus asi maailma ära lörtsitud?

Ja lörtsijad on paraku need, kes omale vastu rinda taovad, kui suured demokraadid nad on. Väike Eesti pole samuti puhas sellest patust.

 

 

neljapäev, 12. aprill 2018

Kommunistid olid ühtlasi kagebiidid

KGB-sse värvati kommuniste, väljavõte Kapo 2017. aastaraamatust.

Paljudes endistes kommunismimaades nagu näiteks Tšehhis ja Ida-Saksas lükati endised kommunistid pärast kommunismiajastu lõppu kõrvale, aga Eestis hakkas levima müüt nn headest kommunistidest, mistõttu kõiksugu endised kommunistid nagu Eiki Nestor ja Andrus Ansip imbusid vaikselt struktuuridesse ja mängisid õigeid eesti mehi.

Nagu nüüd aga kirjutab Kapo aastaraamat ja nagu oli üldiselt teada, siis nõukogude režiim usaldas ainult kommuniste ja nende hulgast värvati omakorda kagebiite: luurajaid ja koputajaid. Parteisse omakorda ei võetud igaüht, sinna võeti inimesi samuti teenete eest ja selleks teeneks oli ustavus režiimile. Ehk siis inimene pidi olema juba midagi sellist teinud, mis äratas režiimis usaldust. Näiteks koputanud oma töökaaslaste vms peale. Nii see ju oli! Kõik kommunistid olid sisuliselt ka kagebiidid.

Ja mis kõige põnevam, need kagebiidid juhivad nüüd Eesti riiki. Putinit kirutakse, et ta oli KGB ohvitser, aga samasuguseid tegelasi on terve Eesti poliitiline eliit täis. Ilmselt sama ka Lätis ja Leedus ning mujal endises NLiidus. See on ka põhjus, miks Eestis elanike arv väheneb ja sellele ei pöörata üldse tähelepanu: sest kagebiitide huvides ongi Eesti riiki ja rahvast nõrgendada ning kõige efektiivsem moodus on lasta rahval ära kustuda, hävitada rahva elujõud. Ehk see, mida ei suutnud nõuka ajal Moskva režiim, selle on ära teinud endised kommunistid-kagebiidid Eesti iseseisvuse ajal. Ning varsti on aeg, mil vaenlasel pole vaja muud teha, kui lihtsalt jalaga uks lahti lükata, sest Eestit pole enam keegi kaitsmas. Kagebiitide kohta öeldi: korra kagebiit, alati kagebiit, sama käib ka kommunistide kohta, mistõttu on selge, et oma asja aetakse edasi, ainult et varjatumalt. Nestor näiteks varjas siiani oma kuulumist parteisse. Pole raske arvata, miks. Ja kui ta varjas ühte asja, võib arvata, et ta varjab ka kõike muud - selline rõve limukas, kellesuguste pärast on Eesti kannatanud ja kannatab jätkuvalt.

Ma kordan veel: iga endine kommunist on potentsiaalne kagebiit ja eesti rahva hävitaja. Hävituspataljonlased pole kuhugi kadunud, nad elavad edasi endistes kommunistides. Paljud endised kommunistid ongi hävituspataljonlaste järeltulijad.

Seetõttu tasalülitati pärast Eesti iseseisvusmist ka Tiit Madisson - sest ta kuulutas endistele kommunistidele-kagebiitidele sõja ja neile see ei meeldinud. Eiki Nestorid tahtsid uuesti võimule pääseda ja seda nad ka saavutasid. Ning nüüd jätkavad nad oma hävitustööd.

Ohu märk on see, et endised Eesti kommunistid on hakanud Venemaad kiruma ja iseseisvust kiitma. Nagu kirjutab Kapo aastaraamat, värvati agente nõukogude vastaste hulgast, hajutades sellega kahtlusi. Ehk siis pealtnäha kõige suuremad nõukogude vastased olid tegelikult KGB agendid. Arvata võib, et ka tänases Eestis on KGB või selle järeltulija FSB agendid need, kes räägivad kõva häälega, kui suured Eesti mehed nad on. See on täiesti loogiline.

Eestis tuleks nüüd täita lõpuks see 1992. aasta Isamaaliidu lubadus ja plats puhtaks lüüa. Aitab küll. Endised kommunistid on nüüd juba näidanud, et ei saa millegagi hakkama ja nad on Moskvast siiani mõjutatavad ning pole seetõttu usaldusväärsed. Noori on Eestis juba küll ja küll, kel pole kommunistlikku minevikku ja KGB-sidemeid, las nemad tegutsevad.

kolmapäev, 11. aprill 2018

Kas Eesti riik on loodud e-residentide jaoks?

Eestis on läinud suureks sahmerdamiseks, kuidas teha e-residentide elu võimalikult mugavaks. Et siis maksumaksja raha pumbatakse e-residentide teenindamiseks.

Ma saan aru, et sellega püüavad ametnikud omale tööd leida, kuna elanikke jääb Eestis vähemaks ja seoses sellega pole ametnikel enam tööd. Võibolla tuleks e-residentsuse kui pseudo-asjaga tegelevad ametnikud saata hoopis tootvale tööle? Oleks parem elu nii residentidel kui ka e-residentidel.

teisipäev, 10. aprill 2018

Eesti ajalugu kui melting pot. Laiema vaatevälja kaitseks



Üks lihtne pilt. Laps lillega. Ja ometigi vastakaid tundeid tekitav. Paljudele eestlastele meenuvad Pronksiöö ja sealt edasi Tallinna pommitamine, küüditamised ning Putini sõnad, et Nõukogude Liidu lagunemine oli katastroof. Tekkivad seosed on valdavalt negatiivsed ja seda mitte lapse, vaid lille pärast. Punase nelgi pärast.

Portugallastele sümboliseerib see pilt aga suurt rõõmupidu, 25. aprilli, mis rahvas kapten Maia juhtimisel Portugali pikalt, aastatel 1932-1974 juhtinud António de Oliveira Salazari julmale režiimile lõpu tegi. Vastuhakku alustasid sõjaväelased, kuid peatselt liitus nendega ka rahvas, ning oma nime, Revolução dos Cravos ehk Nelgirevolutsioon, sai ta seetõttu, et selle käigus ei tulistatud peaaegu et ühtegi pauku. Tankitorudesse pisteti hoopis punased nelgid, sarnased, mida hoiab pildil  üheaastane Roosike.

Punased nelgid on Portugalis niisiis rõõmu, ühe pimeda, poliitilisi tagakiusamisi täis ajastu lõpu sümbol. Iga aasta 25. aprillil kogunevad portugallased, vanad ja noored, tänavatele, lehvitavad punaseid nelke, mida tänavatel jagatakse, marsivad rongkäigus mööda Avenida de Liberdadet ja hüüavad täiest kõrist: „25 de Abril sempre, fascismo nunca mais!” (25. aprill igavesti, ei fašismile alati!). Revolutsioonisündmustes osalenud memmed ja taadid on selle päeva kangelased. Nad marsivad noortega kõrvuti, laulavad revolutsioonilaulukesi, jagavad lastele lilli ja meenutavad rõõmsalt möödunut.

Kõik on lihtne. Mitte keegi ei taha, et võimule saaks uus Salazar, kes hakkaks jälle oma poliitilisi vastaseid arreteerima ja piinama. Seepärast on neil ka lihtne fašism hukka mõista. See seostub üheselt Salazariga.

Eestlaste jaoks on lugu keerulisem - fašism seostub Hitleriga ning Hitler oli ju see, kes eestlastele 41. aastal appi tuli. Hüva, tal olid oma huvid ja kes teab, mis tal eestlastega tegelikult plaanis oli, aga sel hetkel, kui paljude eestlaste pered olid punaste poolt ära tapetud või Siberisse saadetud, MÕJUSID Hitler ja natsid päästjatena. Eks ilmselt sellest tuleb ka paljude eestlaste praegune natslus ja põlgus antifašismi vastu. Kuna eestlased olid enne seda väga palju julmusi kogenud ja sakslased eestlaste vastu otseselt julmad polnud. Jah, nad olid julmad TEISTE vastu, aga nad polnud julmad MEIE vastu ja inimese maailmapilt on sageli paraku minakeskne.

Muidugi, see minakeskne maailmapilt kipub meid pahatihti petma, kuna see tähendab ühtlasi tunnelinägemist, vaatevälja kitsust. Võtame või selle tohutu paanika, mis läks lahti pärast Katrin Lusti saadet, kus näidati, kuis kamp vene noori peksab jalgadega küüditatute mälestuseks süüdatud küünlaid. Paljud, keda või kelle esivanemaid oli Siberisse küüditatud, tundsid end solvatuna ning see solvamine laiendati automaatselt kogu siinsele vene kogukonnale. Justkui oleks kõik eesti venelased korraga küüditatute mälestuseks süüdatud küünlaid peksnud. Küsiti, et aga mida teeks venelased, kui keegi läheks pronkssõduri taha pissile.

See on tegelikult väga vale küsimus, sest pronkssõduri taga on tegelikult juba pissil käidud. Mida, küsite. Aga just seda - 2007. aastal, kui pronkssõdur vägisi teise kohta veeti, siis käis kogu Eesti või vähemasti selle äraviimist pooldav osa piltlikult öeldes pronkssõduri taga pissil. Ehk näitas venelasele tema koha kätte. Sina mäleta oma vanaisa seal surnuaial, tead. See solvas venelasi sama palju või isegi rohkem, kui pronkssõduri taha pissimine. Et ühel on lubatud avalikult mäletada  - küünlad küüditatutele keset Tallinna linna - , aga teisele mitte - pronkssõdur surnuaial, surnute keskel. Sellega anname justkui mõista, et ühe mälestus on elus ja värske, teise oma aga surnud ja maha maetud.

Nüüd käis kamp purjus vene noori piltlikult öeldes meie küüditatute küünalde peal pissil ning me tegime hullu kära. Et mida! Küüditatute mälestuse peale ei pissita!

Ma räägin, et minakeskne maailmapilt on väga ohtlik, sest sa näed enda kannatusi, aga sa ei näe teise kannatusi. Kuigi see teine on ka inimene ning tema ei ole sind ega sinu esivanemaid kuhugile küüditanud. Aga sa paned talle seda süüks, sest tal on võib-olla küüditajaga samasugune perekonnanimi või ta on temaga ühte nägu. Kõige tõenäolisemalt paned sa seda talle pahaks aga seepärast, et ta räägib küüditajatega ühte keelt. Kuid ka siin paned sa mööda, sest küüditajate seas oli väga palju eestlasi. Minu vanaema näiteks tahtis ära küüditada teine eestlane ja ta olekski ära küüditatud, kui teda poleks ära päästnud vene ohvitser.

Küüditamine on puudutanud ka minu perekonda. Minu isa arreteeriti 20-aastase noormehe, teise kursuse üliõpilasena, ja viidi kahe püssimehe vahel oma kodust ära, sest ta varjas oma isale kuulunud korteris onupojast metsavenda. Ta istus kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris, kust vabanes pärast Stalini surma. Mu vanaisa Gustav Eduard Vaher saadeti asumisele Irkutskisse, kuid põgenes poole maa peal küüdirongi pealt ära, kui tunnimees vene külla piima järele läks, sõitis lühimaarongidega koju Eestisse tagasi ja varjas end kuni Stalini surmani naise juures kapi taga. Isa onutütar visati hävituspataljonlaste poolt oma lapseeas tütre nähes elusalt tulle. Isa onu, Tsooru metsavaht Otto Purru lasti koos naise ja väikse pojaga hävituspataljonlaste poolt maha.

See kõik on mu mälus alles, kuid sellegipoolest ei tundnud ma end sellest ühest küünalde peksmise episoodist solvatuna. Pingutasin, aga ei tundnud. Ma ei mõistnud seepärast ka Mart Helme juttu „vene impeeriumi eelsalgast.” Miks peaks üks pätitegu mind solvama? Jah, mu perekond on Stalini terrori all kannatanud, aga miks peaks ma sellepärast tavaliste venelaste peale viha kandma? Isegi mu isa ei kandnud. Mäletan lapsepõlvest, et iga kord, kui ta lehes Stalini pilti nägi, sodis ta tal vihaselt silmnäo ära, aga tavaliste venelastega sai alati hästi läbi. See laiem vaateväli tekkis tal Vorkutas, kus isal tekkis palju venelastest sõpru, ning ta sai aru, et kõige rohkem kannatasid Stalini terrori all venelased ise. Ma mõistan teda, sest ka ma ise oleks Stalini pildi ära sodinud, kui oleksin kaheksa aastat Vorkutas istunud, aga nagu tema, nii ei omista ka mina Stalini tegusid lihtsatele vene inimestele.

Kuid peale selle on mu mälus veel mu ingerlasest vanavanaema jutt sellest, kuidas tema mees Antti, kes töötas Peterburi raudteejaama Soome vaksalis, teadis ainsana, millal saabub rongiga Lenin ja läks talle sinna vastu, ning teine jutt sellest, kuidas mu vanavanaema õe Miina pere Soomes Leninit varjas, kui ta seal 1917. aasta suvel, enne revolutsiooni käis. Nad olid Soome kommunistid ja ma mõistan neid, sest ka ma ise oleks varjanud tulihingelist revolutsionääri. Täpselt nagu ma oleks varjanud küüditamistele vastu hakanud metsavenda.

Nii elavad mu peas kõrvuti lihtne kommunist ja kommunismi vastu võitleja ning ma olen nende mõlemaga rahu teinud. Sest neil mõlemal oli õigus - nad mõlemad võitlesid parema tuleviku pärast, inimeste eest ja õigluse nimel. Ainsad, kel õigus ei olnud ega ole, on need, kes üht või teist inimest või inimeste gruppi teistest alamaks peavad ning hävitama kutsuvad. Sellistel ei ole kunagi õigus ning nemad tuleb alati ning koheselt hukka mõista. Natsid tuleb alati hukka mõista.

Ma arvan, et isegi kui me ei suuda kunagi kokku leppida selles, kas 9. mai on võidupäev või mitte, siis ühes suudame ikka kokku leppida - et fašism, ideoloogia, mis tõstab rahvuse ja rassi inimesest kõrgemale, on halb. Inimeste alla surumine ja hävitamine on halvad, ükskõik, mis argumentidega neid ka ei õigustataks. No man is an island, nagu te teate, ja hingekella lüüakse sinule.

Öeldakse, et Ameerika on nagu üks hiiglaslik melting pot ehk sulatustünn, kuid ma arvan, et seda väljendit kõlbab tarvitada ka Eesti ajaloo kohta. Ka meil elavad ühes peres sageli sõbralikult kõrvu vana kommunist ja vana metsavend. Ainus vahe ses, et kui nõukaajal oli au sees vana kommunist, siis nüüd on vana metsavend. Kuid miks öelda, et üks on hea ja teine halb? Neil oli lihtsalt erinev maailmavaade, kuid lõppkokkuvõttes tahtsid lihtsad inimesed sama: inimväärset elu endale ja oma lastele. Ja  see „sulatustünn” on meie tohutu rikkus, aga ainult siis, kui oskame seda õigesti kasutada ning IGA inimlikku mälestust väärtustada, elusa ja värskena hoida. Mitte ühegi mälestuse koht ei ole surnuaial, surnute keskel. Mitte ühtegi mälestust ei tohi sinna sundida.

Tähtis ei ole, mis munder sul seljas on. Mis värvi on su juuksed või su silmad. Või mis keelt sa kõneled. Tähtis on see, mis on sinu idee, mis on su eesmärk. Kas seisad vaid ühe rahvuse või kõikide oma maal elavate rahvuste eest. Kas näed lisaks rahvusele ja rassile ka inimest ning austad iga inimese soovi olla õnnelik. Lühidalt öeldes - kas näed oma vaateväljast kaugemale.

Seepärast, kui sa seda pilti vaatad, siis vaata kaugemale oma eelarvamustest. Ja võtagi seda punast nelki kui lihtsalt üht ilusat lille, mis sillutas ühele rahvale teed vabadusele. Ja mis tähistab ühe teise rahva jaoks nende vanaisade kangelaslikku võitlust oma isamaa ja vabaduse eest. Ja võib-olla kui veel kaugemale vaatad, siis passib sul seda lille ehk endalgi kätte võtta :).

Pildil Roosi kaks aastat tagasi Lissabonis, 25. aprillil, ühe revolutsioonisündmustes osalenud tädi antud lillega. Siin 25. aprilli plakat:



Ja graffiti kapten Maiast (mõlemad kujutised Wikipediast):

Mähkmed ja ratastoolid või parem relvastus?

Puuetega laste vanemad on hädas, sest riik ei hüvita nende lastele enam isegi mitte ratastoole. Mähkmetest olen ise palju kõnelenud ja ka praegu on situatsioon selline, et sügava puudega Juuli saab riigilt ainult 2 mähet päevas.

Kummatigi on puuetega laste abivahendite teema lahendus väga lihtne. Selleks peaksime selgeks mõtlema ühe küsimuse. Et mida me peame oluliseks. Kas seda, et puuetega lapsed - või üldse inimesed - on ka olulised ja me soovime, et ka nemad võiksid elada inimväärset elu. Või on meile olulisem valmistuda sõjaks Venemaaga ning suunata iga viimane kui võimalik sent kaitsekulutustesse. Sest ma arvan, et sinna need ratastoolid ja mähkmed lähevad. Sõjaks valmistumisse. Nüüd on vaja selgeks mõelda, kas see valitud tee ongi see, et me ohverdame puuetega inimesed parema relvastuse nimel. Ja kas see parem relvastus on seda ohvrit väärt või oleks äkki lihtsalt mõttekam valida Soome tee ja Venemaaga kuidagi läbi saada üritada.

Mina ise pooldan viimast, aga noh, ma olen ka soomlane:)

esmaspäev, 9. aprill 2018

Eesti valmistub sõjaks: tuleb arvestada, et põhilised ohvrid on lapsed


Eestis valmistutakse hoogsalt sõjaks, aga sellega seoses tuleb arvestada, et kaasaja sõdades on põhilised ohvrid lapsed. Põhjus on selles, et kaasaja relvade puhul pole võimalik naisi ja lapsi kaitsta. Lapsed on kõige abitumas olukorras ja neid sureb kõige rohkem. Kaitseväe kui sellise tähendus ja vajadus on kadumas. Selle asemel tuleks ehitada kõigile elanikele täiesti uued elamud, mis pommitabamusele vastu peavad ja keemiarünnaku eest kaitsevad.

Katalaanid on paremad kui grusiinid või ahollid, ja Putin on ka meie president

Kataloonia iseseisvusliikumine.

Öeldakse, et kõik rahvad on ühesugused. Ma julgen arvata ja väita, et päris nii see siiski pole. Näiteks nõuka armees kogesin, et on ikka vahe küll rahvastel. Ja ka seda, et venelased on endise liidu rahvaste peres veel kõikse normaalsemad, koos lätlaste ja leedukatega. Venelased arvasid kusjuures sama eestlaste kohta, ainult et neile ei meeldinud, et eestlased armastavad rääkida võõras keeles ja kirjutada „saksa tähtedega”.

Kui lihtsate venelastega Moskvas juttu ajasin, siis selgus, et kõik nad olid pärit Komist, Udmurtiast, Marimaalt või kusagilt mujalt soome-ugri aladelt. Mõni oli lausa soomlane. Venemaale rändas nimelt palju inimesi välja Soomest, samuti Eestist. Ma olen kohanud eestlasi igal pool Venemaal, Kaug-Idani välja, eestipärased nimed on väga tavalised. See on põhjus, miks kõik nn venelased armastavad Putinit, sest ta on oma poiss, juurtelt samuti ugri-mugri. Venelased tunnetavad selle vahe kohe ära. Nad mäletavad, nii nagu eestlased hästi seda aega, kui neid valitses grusiin, või juudid - seda aega ei taha keegi tagasi. See seletabki Putini populaarsuse venelaste hulgas. Ja ei tasu unustada, et Venemaa on ugri-mugri maa. Peeter I abikaasa ja hilisemate Vene valitsejate esiema Katariina I olevat olnud lausa Ruusmäe (Rogosi) tüdruk.

„Päris” Venemaa asub hoopis Ukrainas, aga venelased ukrainlasi omadeks ei pea - ukrainlased on „ahollid”. Ugri-mugrid on kaaperdanud ahollide käest Venemaa ja nüüd tõrjuvad neid. Ma võin oma kogemusest öelda - ahollid on tõesti salakavalad. Erinevalt venelastest ei saa neid üldse usaldada. See on ka minu arvates peamine põhjus, miks Ukrainas asjad ei edene.

No ja grusiinid. Ma ei hakka midagi kommenteerima siinjuures, aga võin vaid öelda, et venelased ei salli grusiine silmaotsaski. Ja põhjus pole ainult Stalinis, kes on Gruusias rahvuskangelane siiani, muide, koos Lavrenti Beriaga, neile on püstitatud rida monumente.

Venelased, need suures osas ugri-mugrid kutsuvad eestlasi „omadeks”, muide, erinevalt grusiinidest ja ahollidest, ja rääkimata kasahhidest, usbekkidest jms mägirahvastest, kelle kohta ei öelda kunagi „oma”. Mägirahvaste üle venelased isekeskis ainult irvitavad, ja seda ka põhjusega. Väeossa toodi üks tadžikk, kes nägi välja karvane nagu koer, kes haukus nagu koer ja käitus nagu koer - kelle kohta Sven Mikser ütleks, et ta ongi koer, aga kuivõrd talle oli välja antud pass ja sõjaväepilet, siis pidi ta ikka olema inimene. Olgu veel lisatud, et mees nägi sõjaväkke tulles elus esimest korda televiisorit. Toitu aga lürpisid nii tema kui teised tema rahvuskaaslased ainult lusikaga. Niipalju siis sellest, et kõik rahvad on ühesugused.

Ja kuigi grusiinid armastavad end eestlastega võrreldes öelda, et nemad kirjutasid sel ajal juba romaane, kui eestlased istusid alles puu otsas, ja ukrainlased peavad end ainuõigeteks venelasteks, siis tegelikkuses on katalaanid märksa toredamad tegelased. Ja vat ühest asjast ma aru ei saa: mis kuramuse pärast Eesti valitsus poputab grusiine ja aholle, aga katalaanidele lööb noa selga.

Ma ütlen teile: sada korda etem on koos elada katalaanide, kui grusiinide või ahollidega.

Aga, vaielge palun vastu!

Soomlased leidsid põhjuse, miks sünnib vähe lapsi: meeste madal haridus ja kehv sissetulek

Madal sündimus on seotud noorte meeste olukorraga, väljavõte eestinen.fi veebist.

Nii Soomes kui Eestis kukub sündide arv kivina ning seetõttu otsitakse madala sündimuse põhjuseid. Seni on arvatud, et see on seotud naistega - et naised on laisad, mugavad ja ei taha sünnitada. Selline jutt on ajanud noored naised hoopis vihale. Nüüd, nagu Soomes on välja tulnud, sõltub sündide arv hoopis meestest. Sündide arv on langenud käsikäes noorte meeste hõivatusega. Meeste haridus ja hõivatus ning sissetulek on olnud viimastel aastatel kiires languses. Paljud noored mehed lülituvad välja eas, kui peaks hakkama peret looma. Naised ja mehed elavad eri maailmades, naised käivad ülikoolis, mehed teevad midagi muud, ja nad isegi ei kohtu.

Kas see pole madala sündimuse peamine põhjus ka Eestis - see polegi seotud naistega, vaid hoopis meestega. Seetõttu pole eriti abi olnud emapalgast, lapsetoetustest ja vanemapuhkustest - tegeldud on vale asjaga.

Soomes kaalutakse nüüd keskhariduse kohustuslikuks muutmist kõigi jaoks, et mehi järgi aidata. Kas see midagi enam aitab, seda keegi ei tea. Eestis on olukord meeste haridusega veel hullem kui Soomes. Ja mis peamine, meestega pole üldse tegeldud - mehi on kõik see aeg muudkui kotitud. Ent just mehed nagu välja tuleb, on sündmuse puhul peamine võti. Tegeleda tuleb noorte meestega.

pühapäev, 8. aprill 2018

Signe Lahtein ja ligi 500 inimest oleksid elus, kui Tallinna-Tartu maantee oleks 4-realine

Väljavõte Delfi veebist.

Kui Eesti juhtide lolluse teemaga edasi minna, siis üks suuremaid lollusi on olnud Tallinna-Tartu maantee 4-realiseks ehitamise pidev edasilükkamine. Praeguse seisuga on suudetud maanteed 4-realiseks ehitada kiirusega 1 km aastas, nii et puuduoleva 140 km ehituseks kulub veel 140 aastat. Ja selle aja jooksul hukkub sellel maanteel veel nii-umbes 3500 inimest, nende hulgas paljud Signe Lahteini ja Dajan Ahmeti sugused armastatud tegelased.

Kindlasti oleks sel maanteel nii sõitjaid kui hukkunuid palju rohkem, kui paljud inimesed sellest teadlikult eemale ei hoiaks. Selle tagajärg on aga Lõuna-Eesti vaikne hääbumine, sest puudub korralik ühendus Põhja-Eesti ja Tallinnaga. Paljud inimesed on aga seoses oma töö, õpingute jne sel maanteel SUNNITUD sõitma, riskides iga päev oma eludega.

Aga otsustajatele on see kõik, nagu öeldakse, hane selga vesi. Lahtein oleks siiani elus ja teeks üha paremaid saateid, kui maantee oleks 4-realine. Paljud asjad oleksid Eestis teisiti, Lõuna-Eesti ja Tartu oleks palju paremal järjel. See pole mingi saatuse sõrm, vaid puhas otsustajate saamatus, mis Lahteini ja sajad teised inimesed on teise ilma saatnud. Puhas lollus ja saamatus. Ei suuda 25 aasta jooksul ÜHTE ja Eesti kõige olulisemat maanteed korda teha, vot see on tase! Aga no Eesti otsustajatel on inimestest täiesti savi ja Tallinna-Tartu maantee ehitus pole ainus asi, milles see väljendub: võtame kasvõi erivajadusega inimesed, keda koheldakse Eestis hullemini kui loomi.

Kilplased ostsid valed laevad?

Väljavõte Delfi veebist.

Eesti juhte võib võrrelda kilplastega, sest lollimaid inimesi naljalt ei leia. Üks tunnus on Eesti juhtidel veel: kõigepealt tehakse, ja alles siis mõeldakse.

Suurepärane näide on praamihange, kus telliti mitmesaja miljoni euro eest valed laevad. Aga selle asemel, et oma viga tunnistada ja uued laevad tellida, on kavas hakata valede laevade järgi merd süvendama. No kas annab lollimaid inimesi välja mõelda?! Ja NB! Sellised oinad juhivad Eesti riiki.

Ainult kilplased süvendavad merd laevade järgi, tark inimene ehitab laevad mere järgi. Sellest on kogu aeg räägitud, et Eesti väinad on madalad, mistõttu tuleb tellida vastavad laevad. Oli küll laevaehitajaid Eestis, kes kohalikke olusid hästi tunnevad ja oleks olnud valmis ehitama vastavad laevad. Oleks saanud kohalikud inimesed tööd ja maksuraha oleks jäänud Eestisse. Aga ei - kuivõrd parteikassat tuli täita, siis telliti sahker-mahker sobingutega laevad välismaalt, mis ehitati täiesti valesti, nagu nüüd välja tuleb. Sest sealsed laevaehitajad ei tunne Eesti olusid.

Kes vastutab ja plekib kinni need sajad miljonid?! Loomulikult mitte vastutaja, see on Urve Palo & Co! Tema ega tema pere ja sugulased ei jõuaks seda mitme põlve jooksul kinni maksta. Tema vead plekib kinni eesti rahvas, maksumaksja. Ja siis imestatakse, miks ei jätku raha näiteks lasteaedadele ja koolidele, miks haiglasid kinni pannakse, sest raha ei ole. Seal see raha on - Urve Palo praamides, mis ei sõida, sest on valesti ehitatud. Ja mille pärast peab riik nüüd hakkama veel merd süvendama.

Eesti Kilpla on eestlastele maksma läinud viimase paarikümne aasta jooksul 250 000 sündimata eestlast ja ligi 200 000 välja rännanud eestlast, kokku ligi pool miljonit Eesti jaoks kadunud hinge. See on lolluse hind.

Mõned aastad tagasi põhjendas Palo riigi (maksumaksja) miljonite matmist Tallinna teletorni väitega, et sealt on hea vaadata, kui vaenlane tuleb. NB! Sellised inimesed juhivad Eesti riiki. Omaette mõistatus on see, kuidas nii rumalad inimesed on üldse pääsenud riigitüüri juurde.

Kes siis ikka rändavad Eestisse sisse?

Väljavõte Statistikaameti veebist.

Eestis on viimaste aastate jooksul hakanud inimesi rohkem sisse rändama kui välja. Välja rändavad põhiliselt eestlased, lastega pered, see pole mingi saladus. Lastega perede olukord on Eestis kõige närusem, eriti kui mõni laps erivajadusega. Aga kes on need salapärased sisserändajad, kes Eestisse trügivad? Pagulased need pole, sest pagulased on teadaolevalt suures osas Eestist lahkunud.

Statistika andmebaasist tuleb välja, et Eestist on viimase nelja aasta jooksul välja rännanud ligi 8000 eestlast. Eestlaste arv on Eestis langenud viimased paarkümmend aastat. Ometi püsib Eesti rahvaarv tervikuna viimastel aastatel stabiilne. See tähendab, et mingeid inimesi rändab kogu aeg sisse. Kes nad on?

Statistikaameti ülevaatest tuleb välja, et „rahvus teadmata” isikute osakaal on viimase nelja aastaga kasvanud 3000 inimese võrra. Kes need tegelased on?

Veidi kahtlane on ka see, et venelaste arv püsib stabiilne, samas on teada, et palju venelasi rändab kogu aeg välja. See tähendab, et samapalju peab venelasi sisse rändama. Kes on need Eestisse sisse rändavad venelased? Kust nad tulevad?

Võiks välja selgitada. Muidu selgub, et Eestis on korraga mingi 50 000-line võõras armee, umbes nagi Trooja hobune.

Päris hea! Ameeriklased irvitavad nii Trumpi kui Baltimaade üle, Läti presidenti kutsuti Boratiks


Videost on hea näha ameeriklaste suhtumist Baltimaadesse. Koos Trumpiga irvitatakse kõigi üle, kes Trumpiga tegemist teevad. On tunda, et ameeriklased on riigi juhtkonnaga väga rahulolematud.

Samas on hästi näha, kuidas Ameerika on tõesti vaba maa ja saab valimatult irvitada riigi juhtkonna üle. Huvitav, millal Eestis niimoodi lubatakse riigijuhtide üle irvitada?