laupäev, 17. veebruar 2018

Kas teadsite, et alkoholi leiutasid moslemid ja see sõna tuleb araabia keelest?


Sõna alkohol on araabia päritolu (al-kuhl), mis tähistas algselt destilleerimist. Alkoholi hakkasid kõige esimesena destillerima moslemitest keemikud.

Eestis ollakse küllalt alkoholi-maiad - nii et teadmiseks, see oli algselt moslemite poolt välja mõeldud. Tõenäoliselt jõudis alkoholi tarvitamine Eestisse ringiga läbi Venemaa, kus elas ja tegutses palju moslemeid.

Viin on siis moslemite jook. Islamimaades, tõsi, on alkoholi tarvitamine tänapäeval põlu all. Ilmselt seetõttu, et nad said juba varem aru, et selle tarvitamine tekitab kergesti sõltuvust ja midagi head see pikemas perspektiivis ei tähenda.

Tänases Postimehes on kaart, kus on märgitud, et eestlased tulid ida ja lõuna poolt. Võibolla on tegemist moslemitega, kes polnud nõus alkoholi keelutamisega. Ehk siis: eestlased on eriti alkoholilembesed moslemid. Sellega on seletatav ka eestlaste tõrksus ristiusu vastu.

Kas Eesti on maa või rahvas?


Selline küsimus: kas Eesti on maa või rahvas? Praeguse seisuga näib, et maa, sest Eesti kaitsekontseptsioon näeb ette rahvana hukkumist ühe maatüki eest. Ma saan aru, et see on üllas idee ja Leo Kunnase sugused sõdalased on valmis esimesena surma minema - nad on valinud omale sellise elukutse ja ilmselt on see nende loomus. Samas, kas kõigi ülejäänute sellisel massilisel hukkumisel on tänapäeval, 21. sajandil enam sügavat pointi? Selline ühine surmaminemine meenutab mõnda sekti, mitte rahvast.

Viimased 1000 aastat on Eesti ümbruses, see on siis Euroopas tõesti võideldud maalappide pärast, kuna maa tähendas toitu ja toit tähendas elu. Maast ilmajäämine tähendas surma, seetõttu võideldi maa eest nagu oma elu eest. Nüüd pole see enam nii aastakümneid: üks väike maalapp on pandud toitma miljoneid inimesi ja maa on kaotanud oma senise tähenduse. Pigem võideldakse ja rabeletakse inimeste pärast, sest neid jääb Euroopas järjest vähemaks. Euroopa Liidu laienemine võeti Läänes ette inimeste pärast - et saada Idast omale rahvast juurde. Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid on inimeste vaba liikumine ja ida poolt on läände rännanud kümneid miljoneid inimesi. Hinnas on inimesed. Inimesi ollakse vastu võtma ja seda massiliselt. Rootsi ja Soome võtsid vastu kümneid tuhandeid süüria lapsi ja nende tulevik on seal kindlasti helgem kui eesti lastel, praeguse arvestuse järgi vähemalt aastani 2064. See on mitu inimpõlve.

Nüüd kas sellises olukorras, kus näiteks Saksamaa on valmis vastu võtma kohe mitu miljonit inimest, on eestlastel mõtet jonnida oma maalapikese pärast, kus eestlased suure tõenäosusega ei elanudki algselt, vaid kuhu nad ise on rännanud või kuhu on neid aetud. Ja kui praegu on käes uus rahvaste rändamise ajastu, siis ... Mitu miljonit süürlast rändas äsja kodusõja tõttu välja nagu niuhti ja midagi hullu ei olnud. Osa noorsande tulid paremat elu otsima, aga enamus väikeste lastega peresid rändas selleks, et ellu jääda. Ja nad jäid ellu. Osal lastel naeratas õnn üles kasvada Rootsis, ühes maailma kõige edukamas ja jõukamas riigis. Kui süüria lapsed jäid ellu, miks siis eesti lapsed peaks sellisel juhul hukkuma?

Kui näiteks Eestis pandaks plahvatama tuumapomm, mis on tõsisema rahvusvahelise sõjalise konflikti puhul üsna tõenäoline, kuna Eesti arvatav vaenlane on agressiivne tuumariik, mis siis? Siis on nagunii rahvana finito. Soomes on tuumapommi plahvatuse puhuks kaevatud hulk varjendeid, iga linna all on tunnelite võrgustik, Eestis pole midagi. Rahvas hukkub silmapilkselt, välgukiirusel. Kas eesmärk on sellist lõppu ootama jääda, või mis?! Või on kavas mängida taas loteriid nagu teise ilmasõja ajal, kus minema said kiiremad reageerijad, need, kes õigel ajal laeva peale jõudsid. Noored ja tugevad. Maha jäid paljud, eriti rohkemate lastega pered, kuna neil oli raske liikuda. Kui Toomas Hendrik Ilvese vanemad oleks jäänud Eestisse, jooks Tom end praegu mõne külapoe taga surnuks ja presidendiks oleks valitud mõni teine välismaa ülikooli kraadiga emigrant.

Eesti maa pärast võiks surra, kui see maa sisaldaks midagi eriti väärtuslikku, näiteks kulda või naftat. Aga selliseid maavarasid Eestis pole. Mingeid uhkeid ehitisi samuti pole. Enamik maju on vanad ja lagunenud. Uued on ainult kaubanduskeskused, aga kas nende pärast on mõtet kollektiivselt surma minna? Peamine vara Eestis inimesed, nagu räägitakse. Neid peaks siis kõige rohkem säästma ja hoidma. Eestile tuuakse küll eeskujuks Ukrainat ja Soomet, aga vaadakem tõele näkku: sõjalise konflikti puhul ei saa Eestis mängida sama mängu mis Ukrainas või Soomes, kus riigi ühes otsas käib sõda ja teises otsas tehakse nägu, et midagi lahti ei ole. Eesti on nii väike, et sõda mõjutab kõiki ja kohe. Eesti on nagu Krimm.

Eesti juhtkond sõja korral nagunii lahkub. Mitte nagu Soomes, kus on loodud spetsiaalsed maa-alused ruumid valitsusele ja kaitseväe kõrgemale juhtkonnale - see on üldteada fakt. Eestis midagi sellist ette nähtud pole. Pole vist suur saladus, et Eesti kaitseväe peamine ülesanne konflikti korral on aidata juhtkond, see on valitsus ja Riigikogu liikmed koos peredega põgenema. Seda oli hästi näha Pronksiöö ajal, mil riigi juhtkond kartis võimuvahetust ning lisaks sõjaväelastele komandeeriti kiiresti Tallinna kõik politseinikud ja kaitseliitlased. Ülejäänud Eesti jäeti täiesti saatuse hooleks.

Ühesõnaga, miks ei võiks eestlased, eesti rahvas otsida kõik koos omale uus kodu. Ma arvan, et ruumi on Euroopas küllaga, või mis?! Kui noored nagunii välja rändavad, miks ei võiks minna juba kõik, ühiselt ja organiseeritult, kuni selleks on veel võimalus. 1939. ja 1944. aastal polnud eestlastel võimalust hulgakesi lahkuda. Nüüd on. Kasutagem seda ajaloolist võimalust, mis ei pruugi kesta igavesti.

Lõpuks taandub kõik küsimusele: Kas Eesti on maa või rahvas?

reede, 16. veebruar 2018

Leedus sündimus kõrgem kui Eestis, aga rahvaarv väheneb kiiremini


Leedu on hea näide sellest, et sündimuse tõstmine ei aita rahvaarvu vähenemise vastu. Leedu on katoliiklik maa, mistõttu aborte on vähem ja sünde naise kohta rohkem kui Eestis, aga sellele vaatamata väheneb rahvaarv kiiremini kui Eestis ja Lätis. Noored lihtsalt lahkuvad, kuna pole tasuvat tööd. Sama probleem on Eestis.

neljapäev, 15. veebruar 2018

Eestis on tekkinud massiivne lastevastane liikumine, mis on väikerahvale hukatuslik

Paljud feministid on laste-vastased, väljavõte Delfi veebist.

See pole saladus, et kaasaja feministid on laste-vastased. Enamasti on nad kõrgelt haritud, töötavad juhtivatel kohtadel ja on ühiskonnas väga mõjukad. See on nii mujal arenenud riikides kui ka Eestis.

Mujal maailmas on see isegi mõistetav, sest soov on rahvaarvu kiiresti alla viia, et säästa maailma inimeste massilise paljunemisega seotud huku eest. Kui majanduses on töökäsi juurde vaja, enamasti lihtsamate tööde peale, siis veetakse need lihtsalt sisse. See on nii olnud juba aastakümneid ja jätkub üha kiiremas tempos. Süüria sõjapõgenikke kutsus Saksamaa kantsler Angela Merkel esialgu kõiki Saksamaale. Pole saladus, et ka Euroopa Liidu laienemine võeti ette selleks, et vanad liikmesriigid saaks tööjõudu uutest liikmesriikidest. Ent väikerahvaste, nagu Eesti jaoks on selline trend selgelt hukatuslik. Eesti ongi juba ajudest praktiliselt tühjaks voolanud. Jäänud on vaid need, kelle amet on seotud mõne Eesti jaoks spetsiifilise valdkonnaga nagu keel või poliitika.

Eestis on samuti tunda väga suurt ja üha paisuvat laste-vastasust. Isegi paljud need naised, kes on ise sünnitanud ja kel on endal lapsed, teevad oma otsustes kõik selleks, et enam lapsi ei sünniks. See on üks põhjusi, miks Eestis on iive negatiivne - naised ja ka paljud mehed võitlevad ise sündide vastu.

Eesti jaoks on tähtis, et eestlasi sünniks võimalikult palju, aga rahvusvaheliselt on raske põhjendada Eesti rahva säilitamise vajadust, kuna seda seostatakse automaatselt natsismiga. Seetõttu taheti ja tahetakse jätkuvalt muuta Eesti põhiseaduse sõnastust, kus on seatud eesmärgiks ühe rahva säilitamine. Rahvusmeelset Eesti hümni ei soovita enam esitada. Euroopa Liidus on juba võetud kasutusele uus rahvuse nimetus - eurooplane ning Euroopast Eestit juhtima pandud juhid propageerivad seda kultuuri.

Olukorrast maailmas: Venemaa teeb tagasi seda, mida Lääs Venemaaga 1917. aasta tegi ehk korraldab kaose


Küllap on taiplikum osa ühiskonnast juba aru saanud või saamas, et see, mida Venemaa praegu mujal maailmas, näiteks USA-s korraldab on sama, mida Lääs tegi Venemaaga sada aastat tagasi. Ehk üleüldine kaos. Sama on märgata ka Eestis, kus inimesed ei tea enam, keda või mida uskuda. Kaos on väga mõjus vahend, eriti majanduslikult ebakindlal ajal. Võib küsida, et miks alles nüüd, sada aasta hiljem? Nii nagu soomlased, on ka venelased väga pikaldase mõtlemisega, mõlemad jagavad samu soome-ugri autistlikke geene, aga kui nad oma asjadega teistele järgi jõuavad, siis ei jää sugugi alla. Autistlikud soomlased on end rebinud arengus lausa maailma tippu, mis on kahtlemata täiesti enneolematu saavutus.

Venemaa president Putin on küll öelnud, et NLiidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, aga ta jättis targu ütlemata, et veel suurem katastroof oli enne seda Venemaa lagunemine ja revolutsioon. Eesti rahvale tõi see küll oma riigi ja vabaduse, aga laiemas plaanis viis see Venemaa oma arengus mitukümmend kui mitte mitusada aastat tagasi. OK, tänu võidule teises ilmasõjas õnnestus Stalinil tõsta NLiit maailmas lühikese ajaga arengu etteotsa, aga see tuli väga paljude lihtsate inimeste elu ja tervise hinnaga. Tegelikkuses aga lakuti NLiidus veel aastakümneid Vene revolutsiooni haavu, ja seda kuni lõpuni välja. Mida head see kaos, kus üksteist leivapalukese pärast tapeti ja sooja saamiseks kunstiväärtusi ahju aeti, laienams plaanis ühiskonna jaoks kaasa ei toonud.

Aga see selleks. Nii nagu upitasid sakslased 1917. aastal Venemaal võimule oma käsilase Lenini, täpselt samamoodi upitasid venelased USA-s pukki Trumpi, kes on omamoodi parempoolne revolutsionäär ja usinalt riiki lammutab. Ideoloogia 1917. aasta Venemaal ja 2017. aasta USA-s on olnud väga sarnane: keskendumine oma riigile ja välismaalt välja tõmbumine. Mõlemad riigid olid enne seda räsitud sõdadest ja väga vastuvõtlikud kõikvõimalikule „uuele” ideoloogiale. USA jälgedes sammuvad teised lääneriigid, nagu Suurbritannia - Brexit on olemuselt samasugune kaos ja revolutsioon.

Venemaa president Putin, või õigemini seltskond, kes temaga Venemaad valitseb on väga revanšimeelne. Sellest tuli Krimmi tagasivõtmine ja võimupööre Gruusias. Putin on välja öelnud, et ta tahab kätte saada Balti riigid ja võimalik, et lisaks isegi Soome (pole ka ime, arvestades nende riikide arengutaset), mistõttu on soomlased väga närvis ja asunud oma relvastust kiirkorras uuendama.

Nii et kokkuvõtteks: see, mida Venemaa praegu teeb USA-s ja mujal maailmas pole ajaloos midagi uut. Seda on varem korduvalt tehtud ja väga ere näide on just Lenin ja revolutsioon Venemaal, mis meenutab väga praegu USA-s toimuvat.

Nüüd küsimus: mis selle vastu teha annab. Aus vastus on: ega polegi midagi teha. Revolutsioon on hakanud oma elu elama, nii nagu 1917. aastal Venemaal, nii ka 2017. aastal USA-s. Loodetavasti ei lõppe see USA-s ja mujal suuremate rahutustega ning kodusõjaga. Nii nagu Saksamaa 1917. aastal, saab Venemaa praegu sellises kaose olukorras maailmas läbi suruda oma tahtmist.

kolmapäev, 14. veebruar 2018

Head sõbrapäeva, kallid sõbrad-kohvikulised!



Täna viskas Facebook mulle sellise pildi ette. Tehtud kaks aastat tagasi mu südamelinnas Lissabonis, 14. veebruaril. Mmmmm, kui mõnusad päike ja helesinine taevas! Tuju läheb heaks juba pelgalt seda pilti vaadates. Ma armastan, armastan, armastan sind, Lissabon!

Teile aga, armsad kohvikulised, soovin ma maailma parimat sõbrapäeva! Hugs and kisses! :)

teisipäev, 13. veebruar 2018

Venemaa mängib Eestiga nagu kass mängib hiirega


Kassid mängivad hiirega nn kassi-hiire mängu, mis tähendab, et pelglik hiir aetakse poolsurnuks, kuni tema jaks raugeb ja ta on kerge saak. Venemaa ja Eesti suhted sarnanevad kassi-hiire mänguga. Kus Venemaa on võtnud kassi rolli ja väike Eesti vastavalt hiire rolli. Ja kuigi hiirel on mõjukad liitlased, siis ta ikka väriseb, kuna tunneb end nagu hiir. Värinat on iga keharakuga tunda.

Kas hiirest sõltub tema saatus? Ilmselt ainult siis, kui ta käitub jätkuvalt nagu hiir, ehk rabeleb end poolsurnuks. Kassil jääb üle vaid see ära oodata ja lõpuks väike hiireke alla neelata.

Kas Eesti kaitseväe tulevik?


Võibolla pidas Jakob Hurt just seda silmas, kui ütles, et kui eestlased pole suured arvult, siis võivad nad seda olla vaimult? Või mis?!

Ossinovski on nats?



Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovki kohta on öeldud, et ta on sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik. Ehk siis natsionaalsotsialistlik ehk lühendatult nats. Või mis?!

Kas Eesti sotsid on tegelikult natsid?

esmaspäev, 12. veebruar 2018

Kas lapsele on vaja isa või raha?

Kaader filmist „Goodbye Christopher Robin”.

Eesti otsustajate arvates on lastele vaja rohkem raha kui isa, mistõttu kasvavad paljud lapsed ilma isata ja selle kompensatsiooniks pressitakse isadelt tohutu survega raha välja. Kuna leitakse, et lastele on vaja raha rohkem kui isa.

Kõigile neile Eesti otsustajatele aga soovitan vaadata värsket filmi „Goodbye Christopher Robin” (Nägemist Christopher Robin), mis jutustab kirjanikust A.A. Milne'ist ja tema pojast Christopher Robinist, kuulsa Puhhi-raamatu ühe peategelase prototüübist.

Nagu filmist välja tuleb, polnud päriselu Christopher Robini elu sugugi nii õnnelik nagu raamatus. Laps nägi oma vanemaid haruharva ja ta kasvas üles koos hoidjaga.

Kuigi raamat tõi kirjanikule palju raha sisse, ei soovinud poeg lõpuks sellest midagi. Kui kirjanik küsis, miks, vastas poeg, et talle pole raha vaja. Kirjaniku küsimuse peale, mida poeg siis vajab, vastas poeg, et oma isa. Poeg ütles, et talle oli vaja isa, mitte raha.

Eesti otsustajad on asendanud isa-armastuse rahaga ja tulemus on käes: eestlased on üks õnnetumaid rahvaid terves maailmas.

pühapäev, 11. veebruar 2018

Eesti on nagu Venemaa väike koopia



Eestis armastatakse rääkida, et Eesti on nii erinev Venemaast, aga tegelikult on väga palju sarnasusi. Võiks isegi öelda, et Eesti on Venemaa väike koopia (ja võibolla just seetõttu püüab välismaa ees head nägu teha, et sarnasus välja ei paistaks). Oma inimestega käitub Eesti riik samamoodi nagu Venemaa - jõhkralt ja halastamatult. Elu-olu on nagu Orwelli teostes. Teisitimõtlejaid ja poliitilisi vastaseid kiusatakse taga jne.

Sarnaselt Venemaaga on Eestis suur ebavõrdsus: on tohutu rikkus ja kõrval suur vaesus. Ja nagu ütleb Ksenja Sobtšak: Venemaal on nali, et on kolm asja, mida sa Venemaal ei saa valida: oma sugu, oma vanemaid ega presidenti. Kas pole Eestis samamoodi?! Küll leitakse üks või teine põhjus, miks rahvale ei saa usaldada presidendi valimist. OK, Eestis küll pole ühte persooni riigi eesotsas, aga on tekkinud poliitiline uusnomenklatuur, kes hoiab kümne küünega oma positsioonist kinni. Võibolla on see väikse riigi eksisteerimiseks vajalik, et üks seltskond on kogu aeg võimul, aga kindlasti pidurdab see riigi arengut.

Eesti puhul muidugi on lihtsam kui Venemaal, sest eestlased saavad valida vabalt elukohaks mõne teise Euroopa riigi. Aga kas see peab Eesti puhul nii olema, et oma elu paremaks muutmiseks on inimesed sunnitud lahkuma?! Kas Eesti ise ei taha siis sugugi paremaks muutuda?

Väikse lapse kõrvalt tööl käiv naine on perele suur väljakutse

Töötav naine.

Praegu käib Soome TV pealt põneva seriaali Dowshiftaajat II hooaeg, kus löövad kaasa Soome parimad näitlejad. See on päevakajaline seriaal, mille esimene osa oli pühendatud töötusele, teine osa aga räägib perest, kus ema käib tööl ja isa on väikse lapsega kodus.

Ma tean omast käest, et see on suur väljakutse. Eriti seetõttu, et naine või ema püüab instinktiivselt olla see peamine lapsevanem, aga tööl käimise tõttu on see praktiliselt võimatu. Seetõttu hakkab naine kodus olevat meest kadestama, teda süüdistama, kuigi mees tahab olla lapsele hea isa ja naisele hea mees. Paradoks on see, et mida rohkem mees püüab, seda halvemaks ta naise silmis muutub. Ilma tunnustuseta jäänud kodune mees on omakorda avatud kõrvalsuhetele.

Eestis pole seda teemat eriti käsitletud, kuigi see on Eestiski aktuaalne. Minu enda elus oli selline situatsioon ja selliseid peresid on küll ja küll. Kus lõpuks satub abielu suure surve alla.

Kokkuvõttes võib öelda, et väikse lapse kõrvalt tööle läinud ema on pere jaoks suur väljakutse. Naine peab leppima sellega, et sel juhul muutub mees peamiseks lapsevanemaks. Ema peab lastest taanduma, loobuma võistlemisest mehega. Vastasel korral tekivad väga suured pinged kuni selleni välja, et abielu laguneb.

Viimasel ajal on üldse tööl käivatest emadest (ja väikse lapsega koju jäänud isadest) palju juttu, seda just välismaal. Näiteks alustas möödunud aastal sel teemal Kanada seriaal Workin Moms, mis on samuti väga päevakajaline ja räägib kaasaegse naise probleemidest.

Eesti puhul pole probleemiks mitte see, et naised tööl käivad - Eestis käisid naised tööl juba nõuka ajal, vaid probleemid tulevad sellest, et ka mehed löövad üha enam lapse arengus ja kasvatuses kaasa. Ka ühiskonnas laiemalt suunatakse mehi ja isasid üha rohkem lastega tegelema, kuna uuringute järgi aitab see kaasa lapse arengule - lapsed on arenenumad, kui juba sünnist saati osaleb ema kõrval lapsega tegelemises ka isa. Kui naine on juhtival töökohal, siis on paratamatu, et osa lastega seotud kohustusi võtab enda peale isa.

Roosi esimesed maalid



Meie kolmeaastane Roosike on suur joonistaja. Talle sobivad selleks kõik vahendid: värvipliiatsid, viltpliiatsid, vesivärvid ja guaššid. Eile maalis noor kunstnik vesivärvidega ja tegi valmis kaks tööd. Kui küsisin, mis pildi peal on, siis ütles Roosi, et kalad ujuvad. Seega on tegemist meremaalidega :).

Siin teine töö:

laupäev, 10. veebruar 2018

Millest tuleb „paha issi”?

Isa ja laps.

Ma varem ei saanud aru, kust tuleb see ütlemine või staatus „paha issi”, millega ma puutusin kokku oma varasemas elus. Nüüd aga, kogemuse võrra rikkamana näen ennast paremini kõrvalt.

Ega seal mingit erilist saladust polegi, lihtsalt mina olen suhtes see vanem, kes teeb vabatahtlikult ära ebamugavad asjad nagu lapsele haiguse ajal rohu andmine ja küünte lõikamine või hammaste pesemine. Kes äratab lapsed hommikul. Kes läheb vahele, kui lapsed üksteisele haiget teevad. Ning reageerib siis, kui lapsega midagi juhtub - kui emme ei julge mõnda aega silmi lahti teha. Sageli kaasnevad sellega ebameeldivad asjad, raskematel juhtudel veri ja pisarad.

Kõige selle juures on väga kerge omale saada külge silt või tiitel „paha issi”. Ma varem põdesin selle pärast hirmsasti ja ei saanud aru, mida valesti tegin, kuna püüdsin olla hea ja hoolitsev isa, kes võttis suure hulga lastega seonduvaid ülesandeid, see on siis raskemaid ülesandeid enda peale. Pühendasin kogu vaba aja perele ja lastele. Mulle oli „paha issi” tiitel seetõttu väga raske üle elada.

Nagu nüüd, kogemuse võrra rikkamana olen aru saanud, ei peagi „paha issi” tähendama, et issi on paha, vaid see tähendab, et issi tegeleb asjadega, mis on „pahad”, nagu juba nimetatud küünte lõikamine või hammaste pesemine. Mida laps sageli ei taha teha ja mida on vaja siis natuke tagant „ergutada”, nii-ütlelda „ära teha”. Või siis kui laps kukub omal pähe muhu, siis on vaja jäätükki peal hoida, et paistetus alla saada - lapse jaoks võib see olla üsna ebamugav.

Ühesõnaga, teistele issidele teadmiseks või õpetuseks, eriti neile, kes lastega tegelevad, et ei ole mõtet sellest ära kohkuda, kui oled ühel hetkel raske päeva lõpuks „paha issi”. Mina varem hirmsalt põdesin seda, aga nüüd enam mitte. Muidugi on siin hea, kui emme on arusaaja ja issit toetab ning selgitab lapsele, et ka „pahad” asjad tuleb ära teha ja see ei tähenda, et issi on „paha”. Sageli on aga emme väsinud ja ei märka või jaksa seda öelda.

Samamoodi võivad lapse jaoks, või isegi täiskasvanute jaoks olla „pahad” näiteks arstid või päästetöötajad, kes teevad „haiget” - mis ei tähenda jällegi, et nad tegelikult pahad on - pigem vastupidi, nad on need, kes kriisiolukorras säilitavad kaine mõtlemise ja inimesi aitavad.

Ma ise mäletan oma lapsepõlvest, et minu jaoks oli väga „paha” üks arst, kes lõikas ära küüne, mille alune oli mädanema läinud.

Inno köök. Koha küüslauguga



Olen siin varem kiitnud turska, mida Inno teeb ohtra küüslauguga. Küüslauku lisamata on tursk   nimelt täiesti maitsetu ega kõlba kuskile. Aga häda on selles, et Eestis, vähemasti Võrus ei ole turska saada. Ainult jõulude ajal saab. Aga meie oleme suured kalasööjad ja eriti valge kala sööjad.

Täna tõi Inno koju kaks suurt koha ja tahtis nad kohe ahju panna. Mina olin alguses kahtlev, kuna mäletasin, kui maitsetu on koha ahjus küpsetatuna. Aga siis tuli mulle mõte, et miks mitte koha samuti küüslauguga teha. Inno oli kohe rõõmsalt päri ja ütles, et teeb ühe koha ahjus ja teise pannil koos küüslauguga. Nagu tursa.

Tulemuseks oli see, et kui minu pannikoha küüslauguga oli ülimaitsev, siis Inno ahjus tehtu oli endiselt maitsetu. Seda ei tahtnud süüa isegi Inno. Ta praadis ka oma ahjukala panni peal küüslauguga ära ja ütles pärast, et teeb edaspidi kõiki kalu küüslauguga. Isegi lõhet :).

Pildil Inno tehtud küüslauguga koha taldriku peal, valmis söömiseks :)

Miks talendid koju ei tule? Aga miks nad peaks!

Nagu tabelist näha, siis ei kuulu Eesti maailmas talendisõbralikkuse poolest isegi esikümnesse, erinevalt Põhjamaadest, vaid on kusagil kolmandas kümnes alles. Tallinn linnana isegi tagapool.

Põhjust pole raske arvata: Eesti pea olematud investeeringud teadusse ja innovatsiooni, kõrged hinnad ja madalad palgad. Ja ega Eestis ei hinnata ju andekaid inimesi. Neid peetakse veidrikeks ja neile loobitakse ainult kaikaid kodaratesse.

Samas aitab keskpärasus Eestil püsima jääda - või õigemini on seni aidanud. Mis tulevik toob, seda muidugi ei tea. Maailmas arenevad teistel üha rohkem eest ära need riigid, kus talentidel on paremad tingimused. Seetõttu räägitakse juba, et Eesti ei jõua oma elatustasemelt Soomele mitte kunagi järele, või mitte enne 2060. aastat. Ehk kulub peaaegu 100 aastat, erinevalt paarikümnest, nagu veel paarkümmend aastat tagasi prognoositi.

Eesti meestel on aeg ärgata


Eestis on väga palju vanemaid naisi, eriti maapiirkondades ja seal on tavaks küsida, kus on kõik mehed. Vastus on: mehed on teises ilmas. Aus vastus on: mehed on end surnuks töötanud.

Numbrid näitavad, et eestlased on ühed suuremad töörügajad maailmas. Eestlased saavad ühelt poolt selle eest palju kiita, aga teiselt poolt tähendab see eestlaste kehva tervist. Ja kuivõrd meestel puudub võimalus seoses lapsega töölt puhkust saada, siis tähendab, see, et eesti mees on üks maailma suuremaid töörügajaid ja seetõttu üks haigemaid terves maailmas. Seda kinnitavad samuti numbrid: eesti mees elab naisest ligi 10 aastat vähem, mis on üks suuremaid erinevusi terves maailmas. Ehk siis: suurel töörügamisel on hind: meeste kehvem tervis ja lühem eluiga.

Nüüd on küsimus: kas see peabki nii olema ja nii jääma?! Võibolla oleks eesti meestel lõpuks aeg ärgata ja suure töörügamise vahelduseks oma õiguste eest ka veidi seista. Näiteks õiguse eest mitte töötada üle 50 tunni nädalas ja vähemalt 16 tundi nädalas (2,5 tundi päevas) tegeleda oma hobidega, nagu teevad seda hollandi mehed, kes on tänu sellele tervemad ja elavad kauem.

Vähem tööd ja rohkem puhkust: nii elad tervemana ja kauem


Päris hea ja õpetlik video Hollandist, kus on maailma parim töö ja puhkuse tasakaal ning kus vaid 1% meestest töötab rohkem kui 50 tundi nädalas, naised isegi mitte seda. Hollandlased tegelevad keskmiselt 16 tundi nädalas oma hobidega. Teaduslikult on kindlaks tehtud, et pikad tööpäevad kahjustavad tervist. Hollandis on tänu väiksemale töötegemisele inimesed tervemad ja elavad kauem ning Hollandist soovitatakse eeskuju võtta ka teistel.

Eesti liigub vastupidises suunas: inimesed tapavad end üha rohkem tööga, seejuures vähetasuva tööga ning tervisekulud on selle tõttu hüpanud üles, mistõttu haigekassa on pankrotis ja haigete raviks tuleb raha kerjata tänaval.

Eestis on meeste ja naiste eluea vahe ligi 10 aastat, üks suuremaid maailmas. Seetõttu vastab tõele Eestis levinud ütlus, et mehed töötavad end surnuks. Või õigem oleks öelda, et naised ajavad mehi tööle sundides mehed surnuks. See on kahjuks fakt ja Eesti riigikorraldus aitab sellele kaasa.

reede, 9. veebruar 2018

Miks Maša ja karu pole lastele eriti hea multikas


Priit Hõbemägi tõi kunagi välja, et maša ja karu multikas on ideoloogiline film. Ma pole ideoloogia alal nii suur asjatundja, et midagi väita, aga üks on selge: Maša on selgelt halb eeskuju lastele. Sest ta kiusab kogu aeg teisi. Ja mis seal salata, kui lapsed seda vaatavad, siis võtavad õppust ja hakkavad ise ka teisi kiusama. Mis on küllalt tüütu.

Nii et soovitus on vaadata midagi muud. Näiteks väga head on Inglise ja Itaalia seriaalid nagu Peppa, Poni, Boj, Storybots, Oddbods, Max & Ruby, Daniel Tiger, Little Baby Bum, Care Bears jms, mis tulevad Netflixi pealt. Ning muidugi Muumioru lood.

Eesti sai Savisaare mahavõtmisega tünga

Eestis kavandatakse vene estraadi kontserti, väljavõte ERRi veebist.

Savisaare mahavõtmisega loodeti Eestis lüüa mitu kärbest ühe hoobiga: nõrgendada Keskerakonna mõju Tallinnas ja saada lahti mõjuagendist. Ent Eesti sai tünga: Keskerakond valitseb Tallinna kindlamalt kui kunagi varem, seda tänu Vene telekanalite toetusele ning Savisaare asemel on kerkinud esile terve plejaad mõjuagente, kelle tegevus teeb Savisaarele silmad ette.

Õigus oli paraku neil, kes hoiatasid, et Savisaar aitab venelasi vaos hoida ja ei kujuta oma tervise tõttu enam mingit ohtu.

Venemaa mõjutuse vastu võitlemine meenutab Hiina muinasjuttu mitmepealisest lohest: lööd ühe pea maha, seitse kasvab asemele.

Seksikaima meespoliitiku valimisel ruulib vana kool!

Eesti seksikaima meespoliitiku valimine on jõudnud teise vooruni ning üllatuslikult on kohvikulised andnud oma selge eelistuse mitte noortele nagamannidele, vaid tõelistele vana kooli poliitikutele nagu Edgar Savisaar, Tiit Madisson, Siim Kallas ja Mart Helme. Ühelt poolt tore, sest vanuse lisandudes lisandub ka seksikus, teisalt aga kurb, sest ega meil neid noori seksikaid meespoliitikuid tegelikult ju pole. Kui ehk Martin Helme välja arvata, tema jõudis ka teise vooru.

Siis tulid mulle meelde veel vana hea, lehvivate lokkidega Arnold Rüütel, aristokraatlik ekspresident TH Ilves ja muidugi presidendikandidaat Allar Jõks. Lisasin nemad ka.

Indrel Tarandi hiilgeajad paistavad aga möödas olevat. Ta sai ainult kolm häält ning jäi teisest voorust välja. Tarand on ebaseksikam kui Savisaar. Kuidas ta selle küll üle elab? ;)

Kõik hääletama! :)

Venemaa õiendab oma vastastega arveid

Süüria mässuliste purustatud pesa, New York Timesi veebist.

Kui aus olla, siis tegelikult ei uskunud keegi, et Venemaa ISIS-est jagu saab. Sest keegi polnud saanud. ISIS on sama seltskond, kelle vastu Nõukogude Liit, ehk siis seesama Venemaa alustas sõda 1979. aastal ehk siis Brežnevi ajal. Eestlaste jaoks tähendas see tollal sadu tinakirstus vaikselt koju saadetud noormeeste surnukehasid. Emad olid ahastuses, kui kuulsid, et pojad saadeti Afganistani. See sõda demoraliseeris tugevalt nõukogude ühiskonda ja oli kindlasti üks põhjuseid, miks Nõukogude Liit lagunes.

ISIS-e võitlejad ehk mujahideenid äratas ellu USA luureorganisatsioon CIA 1970ndate aastate lõpus, et ära hoida Afganistani ülevõtmist NLiidu poolt. USA saatis neile relvi ja raha, USA eksperdid koolitasid salaja islamisõdalasi. Ja mujahideenid võitsid, see oli USA võit ja NLiidu kaotus, suur moraalne löök. Pärast seda hakkasid nõukogude kindralid ameeriklastesse hoopis teisiti suhtuma ja neid austama, sest venelased austavad jõudu.

Saatuse irooniana aga pöörasid needsamad mujahideenid ühel hetkel oma leivaisade, ameeriklaste vastu ja 2001. aastal tõid sõja USA pinnale, kui ründasid USA-s mitmeid objekte. Pärast seda läksid ameeriklased sõtta oma endiste liitlaste vastu ja - kaotasid. See oli valus moraalne löök ameeriklastele, kelle mõju maailmas kolinal kokku kukkus. Räägiti juba USA lagunemisest.

Võidust joovastunud mujahideenid lõid oma riigi ISIL ja hakkasid seda laiendama. 2014. aastal, kui eestlaste pilgud olid pööratud Ukrainasse, laiendas Lähis-Idas oma positsioone ISIL ning lisaks Afganistanile ja Iraagile oli langemas Süüria. See on suur tükk - ligi 100 miljonit elanikku. Ameeriklased põgenesid, jättes oma poolehoidjad saatuse hooleks. Lähis-Idast hakkas Euroopasse voolama massiliselt põgenikke.

Räägiti juba sellest, kuidas islamiriik tungib järgmisena Euroopasse ja Euroopa riigid islamiseeritakse. Kogu Euroopa oli hirmul põgenike laviini ees - see šokeeris isegi eestlasi, kuigi Eestisse põgenikke ei jõudnud. Inglased astusid hirmuga põgenike ees Euroopa Liidust välja. Kuni sekkus 2015. aastal Venemaa. See oli aeg, kui kardeti, et Venemaa toob väed Eestisse. Aga mindi hoopis mujale. Mitte keegi ei uskunud, et Venemaa rätipeadest jagu saab. Mitte keegi. Aga sündis ime, Putin asus toetama Süüria presidenti al-Assadi, kelle võim rippus noateral, Vene väed viidi Süüriasse sisse, karmid lahingud kestsid kaks aastat ja ISIS löödi puruks.

Kas te kujutate ette, eksole?! Selle, millest NLiit ei saanud jagu 10 aastaga ja USA 13 aastaga, tegi Venemaa ära 2 aastaga. Möödunud aasta lõpus tunnistasid kõik, et ISIS on purustatud. Isegi USA heitis moe pärast mõned raketid - alati on hea olla võitjate poolel. Olgu lisatud, et ISISe armee koosnes ligi 100 000 karmist võitlejast, kes olid karastunud kui teras viimase paarikümne aasta jooksul. Ja nad kaotasid. Põgenike vool on Süüriast lakanud ja inimesed on hakanud oma kodumaale tagasi pöörduma.

Nii et Venemaa võttis revanši kunagise kaotuse eest ja näitas, et suudab õiendada otsustavalt oma vastastega arveid. Ühtlasi päästeti võibolla isegi Euroopa, nii nagu kunagi peatas Venemaa mongolite liikumise läände, aga jäi ise ikkesse. Ainsad, kes olid enne venelasi rätipeadest jagu saanud olidki mongolid - 1000 aastat tagasi.

P.S. See pole siin mingi kiidulaul Venemaale ega venelastele vaid lihtsalt väike ülevaade, kellega eestlastel tuleb võibolla rinda pista. Juba vana mongoli tarkus ütleb, et kõige tähtsam on oma vaenlast tunda, seepärast ütlevad inglased, et vaenlane tuleb enda ligiduses hoida. Nii talitavad näiteks soomlased, kel on tänu sellele väga hea ülevaade ja info, mida Venemaa endast kujutab.

neljapäev, 8. veebruar 2018

Mis kuramuse asi toimub Eesti 100 veebis?

Väljavõte Eesti 100 veebist.

Ma põrkasin hiljuti ühele Eesti 100 reklaamile Instagramis ja see oli, üllatus-üllatus, venekeelne. Ma siis läksin vaatama Eesti 100 veebi ja tulebki välja, et seal on terve venekeelne portaal püsti pandud, koos uudiste ja muuga. Mis on ausalt öeldes kummastav, et kui seni püüti vene keelt vältida igal võimalikul moel, siis nüüd vastupidi - pressitakse seda igalt poolt peale. Et nagu mingi suunamuutus on toimunud või toimumas, kus Eesti muutub vaikselt jälle kakskeelseks.

Siis veel üks asi. Kas keegi on vaadanud sealt Eesti 100 veebist seda logo tegemise asja. Et mis on nagu asja point? Sest see, mis sealt välja tuleb, on ju suisa kole. Või olen ma käpard, et ei oska asja õieti korraldada. Proovisin küll nii- ja naapidi, aga välja tuli mingi õnnetu asi.

P.S. Ma pole kuidagi vene võimudega seotud, kes tahavad Eesti 100 üritust nurjata - vastupidi, põliseestlasena ei saa ma aru, miks Eesti riigi 100. aastapäeval vene keelele sedavõrd palju rõhku pööratakse. Või olen ma jälle millestki valesti aru saanud?

Pilte Juulist :)



Üks imepärane hetk kuus aastat tagasi :) Selja taga on raske öö ja issi ja tema vastsündinud tütreke puhkavad raskest katsumusest :) See oli väga külm päev, sünnitama sõites oli oma 30 kraadi miinust. Mäletan, et Inno käivitas iga päev autot, et see ikka käima läheks. Juuli sündis Tartus Elite kliinikus, kus praegu enam kahjuks loomulikul teel sünnitada ei saa, ainult plaanilise keisriga. Sünnitus oli väga raske, läks peaaegu et erakorraliseks keisriks, aga nüüd on sest ajast ainult ilusad mälestused.



Aastane Juulike :) Hästi rõõmus ja reibas, armastab üle kõige maailmas kätega vehkida. Iseseisvalt veel ei istu, aga roomab vilkalt põrandal ringi.



Pooleteiseaastane Juulike. Umbes sel ajal, kui saame teada, et ta on inglike ehk angelman.



Kaheaastane Jullu. Juhhei, istume juba küllaltki sirgelt! :)



Kolmeaastane Juulike koos emmega Võru Folki nautimas. Jullu on meil suur muusikasõber, eriti meeldib rokkmuusika :) Selle peale hakkab ta kohe eriti entusiastlikult kätega vehkima!



Kolme- ja pooleaastane Juulike reisib 2015. aasta oktoobris koos emme, issi ja kümnekuuse õe Roosiga Portugali. Lennureis läheb üle ootuste hästi, Juulike ainult itsitab rõõmsalt ega kisa üldse. Sündinud maailmarändur!



Koos issiga Tejo jõe kaldal rõõmustamas :)



Portugalis tähistab Juulike ka oma nelja aasta sünnipäeva. Koos ülisuure pudingiga!



Juulikese viienda sünnipäeva tort tuli jälle Võru Katariina kohvikust :)

Juuli, kuueaastane! :)



Ja saigi meie väike inglike Julia Eveliina ehk Juulike eile kuueaastaseks :) Tema sünnipäeva puhul väheke selgitust Angelmani sündroomi kohta - Angelmani sündroom on saanud nime Inglismaalt pärit pediaatri Harry Angelmani järgi, kes kirjeldas 1965. aastal seda sündroomi esimesena. Neid lapsi nimetati varem happy puppet'iteks ehk õnnelikeks nukukesteks, sest nad on kogu aeg rõõmsad ja õnneliku väljanägemisega. Samal põhjusel, aga ka Harry Angelmani järgi kutsutakse neid ingliteks ehk angel'iteks. Angelmanide emad jälle kutsuvad end angelmom'ideks :) 

Kahjuks kaasneb selle sündroomiga aga ka sügav vaimne alaareng, mis ei lase neil lastel areneda ega teha neid asju, mida teised lapsed teevad. Juulike näiteks on füüsiliselt väga tugev ja oleks ilmselt spordis edukas, kui ta oleks tavalaps, aga mõistuse ja koordinatsiooni puudumine ei lase tal seda potentsiaali realiseerida. 

Angelmani sündroomiga laste sügav vaimne alaareng on tingitud ühe geeni väljalülitumisest. Kui paljude teiste sündroomide puhul on nö viga mitmes geenis, siis Angelmanidel on vigane vaid üks. Seetõttu, kuna viga on vaid ühes geenis, on ka lootust ravile. Hetkel otsivadki Ameerika teadlased Angelmani sündroomile aktiivselt ravi. Kuna katsed hiirtega on olnud edukad, vigane geen on õnnestunud sisse lülitada (üritatakse sisse lülitada isapoolset geeni, kuna emapoolne on välja lülitunud), siis on Angelmanide community väga lootusrikas. 

Üleval pildil meie Juulike kelgumäel, oma uue Maclareni käruga, ja siin talle Katariina kohviku poolt kingitud moonikringel (Juuli on Katariina moonisaiade fänn) :)