Eks ma muidugi teadsin, et see päev ükskord kätte jõuab, aga et ta nii ruttu kätte jõuab... Või, nojah, mis ruttu, ütleksid mõned - Juulike on ju juba viieaastane. Õigemini viis ja pool. Aga jah. Nüüd on see siis juhtunud. Juulike loobus tissist. Ise. Kolm päeva tagasi. Teisipäeval. Lihtsalt keeras pea kõrvale ja hakkas mu süles vingerdama. Ei tahtnud enam enne magamaminekut oma traditsioonilist piimadoosi. Ei tahtnud ka teisel pakkumisel. Ega kolmandal. Olin täitsa hirmul, sest varem pole ta nõustunud tissita magama jääma ja kui vahel pole alguses tahtnud, siis on tahtnud hiljem - öösel kella kahe-kolme ajal. Kahtlustasin, et äkki on lapsel kurk haige ja valus neelata. Ohkasin ja ütlesin Innole, et ilmselt tuleb järjekordne mölluöö ja saame magama alles varahommikul.
Tõstsin ta oma voodisse ja andsin talle pihku tema lemmikmänguasja. Juulike istus ja mängis oma mänguasjaga, natuke porises ka. Siis hakkas ta pea rinnale vajuma ja ühel hetkel ta juba norises. Asetasin ta ülima ettevaatlikkusega (et teda jumala eest mitte üles äratada) istuliasendist pikaliasendisse ning imede ime - ta ei ärganudki üles! Juuli oli ise magama jäänud! Tissi ja unerohuta! Melatoniini andmise lõpetasime talle juba aasta alguses, pärast kahekuulist proovimist, kuna see muutis tema une hoopis halvemaks - laps jäi küll norinal magama, aga oli kahe tunni pärast plaksti üleval ja teda oli väga raske uuesti magama saada.
Nüüdseks on Juulike sedasi, ilma tissita, täitsa iseseisvalt magama jäänud juba kolm ööd - teisipäeva öö vastu kolmapäeva, kolmapäeva öö vastu neljapäeva ja neljapäeva öö vastu reedet. Paar korda on läbi une vigisenud, aga üles pole ärganud. Uskumatu, aga eks märk sellest, et ta tasapisi loobuma hakkab, oli juba see, kui ta kuskil aasta tagasi päevasest tissitamisest loobus. Aasta otsa tahtis ta piima ainult enne magamaminekut ja nüüd ei taha enam üldse.
Naljakas. Naljakas on mõelda, et kui ta beebina neljatunniseid tissimaratone pidas ja ma seetõttu neli tundi järjest ühe koha peal istuma pidin, siis oli hetki, kus mõtlesin, et nii, nüüd on kõik, nüüd läheme pudelitoidule üle. Kui Inno poleks mind toetanud, no siis oleks ilmselt läinud ka. Sest see aeg oli tõesti väga raske. Juulike imes palju aeglasemalt kui tavaline laps ja seetõttu olid need tema tissitamised ka väga vaevalised. Kuskil pooleteiseselt-kaheselt oli ta aga juba nagu täitsa tavaline tissilaps, kui nii võib öelda, ja sai hakkama poole tunniga. Mida aeg edasi, seda kiiremini tal soovitud piimakoguse kätte saamine aega võttis. Portugalis, kui Juulike oli kolme-neljane, soovis ta vahetevahel ka päeval piima, ja siis oli suur abi Lissaboni kaubanduskeskuste ülimugavatest imetamistubadest, kus sai mõlemat last pehme diivani või tugitooli peal tissitada. Sinna perioodi jäi ka minu elu kõige raskem aeg - kuna mõlemad lapsed soovisid öösel piima ja sageli mitu korda, siis tuli mul nende tissitamiseks öö jooksul vahel isegi kuni kaheksa korda üles tõusta. Mõni ime, et mul raamatu kirjutamine toppas ja edasi lükkus :). Siis oli suur abi lõunamaisest päikesest, mis magamata ööde järel turgutas ja tuju parandas, ja loomulikult Innost, kes kas Roosikest magama „kõndis”, kui ma Juulikest imetasin, või Juuliga tegeles, kui ma Roosit imetasin.
Nüüd võiks küsida, et huvitav, millega see Juuli tissist loobumine küll seotud võiks olla. Mõned ju arvavad, et kui last varakult ei võõruta, siis ta jääbki tissi otsa rippuma. Võib tahab veel koolis käieski tissi ja kus siis selle häbi ots. Juulikesel oli loobumine seotud väga lihtsa asjaga - tal tuli nimelt laupäeval ära üks ja pühapäeval teine esihammas. Ehk siis kui esimesed piimahambad ära tulid, siis Juulike enam tissi ei tahtnud. Ja oligi selle tissitamisega kõik. Ehk baby led weaning'ut katsetada tahtvatel emadel (ehk neil, kes soovivad lapsel endal imetamise lõpetamise aja üle otsustada lasta) ei tasu muretseda - kui erivajadustega laps nagu Juulike taipab, et piimahammaste ära tulles on paslik tissi otsas rippumine ära lõpetada, siis tavaline laps taipab seda kindlasti ka.
Juulike sai piima niisiis viis aastat ja kuus kuud. Inno jutu järgi oli selles külas, kus elas tema vanaema ja kus ta oma lapsepõlvesuved veetis, olnud üks täiesti tavaline poiss, kes sai samuti nii kaua piima ja kes oli seetõttu nõnda tugev, et jaksas täiskasvanuna traktori üles tõsta. Juulike on samuti füüsiliselt väga tugev - seisab pikka aega püsti, ronib voodile kui väle orav, vinnab end kogu aeg kõikvõimalike asjade najale püsti. Äärmiselt reibas, energiline ja elujõuline laps. Ja mis kõige tähtsam - terve. Küllap on pikal tissitamisel siin oma osa olnud :).
Pildil meie Juulike aastasena, kui ta pidas veel neljatunniseid tissimaratone. Kui raske see siis tundus, praegu meenutan neid aegu nostalgiaga :)
