kolmapäev, 9. august 2017

Kohtud võiks üldse ära kaotada



Tegelikult võiks riigis, kus kohtualune 98 %l juhtudest süüdi mõistetakse, kohtusüsteemi üldse ära kaotada. Sest selle järele pole vajadust. Ei ole vaja kohtuid, mis vormistavad vaid prokuratuuri nägemust; kohtunikke, kes kirjutavad otsuse prokuröri süüdistuskõne järgi (erinevused on vaid nüanssides ja need ei oma tähendust).

Selliseid kohtuid ei ole vaja ühiskonna ega indiviidi tasandil. Ühiskonna tasandil seepärast, et prokuratuuri dubleerivad kohtute ja kohtunike rahastamine riigieelarvest on mõttetu ja mõjub meie kõigi ühisele rahakotile laastavalt. Seda raha võiks kasutada hoopis mõnel muul otstarbel. Näiteks pensionide ja lastetoetuste tõstmiseks, minu pärast kasvõi kaitsekulutusteks, et Ameerika silmis veel tublim näida. Aga kohtusüsteemi selle praegusel kujul ülal pidada ei ole mõtet - see on umbes nagu ühel linnal oleks kaks linnapead, kellest üks teeb tööd, aga teine istub lihtsalt oma kabinetis, pidulik ülikond seljas, ja kinnitab selle teise linnapea otsuseid.

Teiseks on selline kohtupidamine mõttetu menetlusosaliste jaoks, kelle elust ja sageli ka tervisest kohtuskäimine suure tüki ampsab ning kel on sellega seoses üleelamised. Kohtus käimine on alati ebameeldiv, ole sa kohtualune, tunnistaja või kannatanu, ning neid üleelamisi õigustaks vaid selline kohtupidamine, kus sa tead, et MITTE MISKI ei ole ette kindel ning õigus sünnib mitte prokuröri laual, vaid kohtusaalis, kohtuniku valgustatud peas. Kui soovite, siis seda võib nimetada õiguse maagiaks - nagu teatri maagia, kus sa lähed etendusele põksuva südamega, teadmata, kuidas näitlejad sind seekord üllatavad. Teatris on omad reeglid, täpselt nagu kohtusaalis, aga alati ka maagia. Samasugune maagia on sisse kirjutatud Anglo-Ameerika kohtusüsteemi, kus kunagi ei tea, mida vandemehed otsustavad. Mis neile korda läheb. Kuna vandemehed on inimesed, kes mõistavad kohut vaid see üksainus kord elus, siis ei ole nad ka kalestunud ja suudavad näha, et nende ees seisab INIMENE, mitte SUBJEKT. Seda suudab mõistagi näha ka saksa õigussüsteemi üks kohtunik, kuid sellisel juhul peab sel kohtunikul olema OTSUSTUSVABADUS. Kohtusüsteem peab olema selline, et kohtult ei oodata prokuratuuri tellimuse täitmist.

Kohtunik peab end vabalt tundma. Ainult nii saab sündida õiguse maagia. Õigus, mis on headuse ja õigluse kunst.

Loomulikult sünnib õiguse maagia vahel ka Eesti kohtusaalides. Vahel leidub mõni dissident-kohtunik, mõni hulljulge kamikaze, kes söandab kohtualuse õigeks mõista. Prokuratuuri nägemusele vilistada. Nagu Leo Kunman Kaur Kenderi puhul. Aga see on pigem erand ja erand kinnitab reeglit. Ja Kunman sattus ise veel mitte nii kauges minevikus uurimise alla. Kohtunik-dissidendid elavad ohtlikku elu.

Aga kuidas siis inimeste üle õigust mõista, kui kohtuid enam poleks? Väga lihtsalt - õiguse mõistmine või õigemini määramine tuleks anda seda juba praegugi tegevate prokuröride meelevalda. Näiteks teha nõnda, et abiprokurör valmistab kohtuasja materjalid ette, riigiprokurör vaatab need üle ja kinnitab ning peaprokurör (või tähtsamate prokuröride kolleegium) langetab ja vormistab otsuse. Mingit appellatsiooni ja kassatsiooni ei oleks vaja, sest prokuratuuri otsus oleks lõplik (mida ta juba praegu 98 %l juhtudest on). Mõelge, kui palju oleks sellega võimalik raha säästa. Kõik maa-, ringkonna- ja riigikohtunikud võiks koju pensionipõlve pidama saata.

Tsiviilasju võiksid aga lahendada linnavalitsused - pereasju näiteks linnavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitseosakond (näiteks kolme sotsiaal- või lastekaitseametniku otsus oleks siduv ja lõplik).

Võidaksid sellest süsteemist kõik ja mis peamine - kogu ühiskond võiks lõpuks ometi kergendatult välja hingata. Ajakirjanikud ei tunneks enam survet kohtualust prokuratuuri meeleheaks mustaks maalida - kuna süüdimõistev otsus on ette kindel, küsimus on vaid karistuses. Kohtualune ei peaks hellitama lootusi, mis juba ette luhtuma määratud. Ta teaks juba menetluse alguses, et on igal juhul süüdi - sellega oleks tagatud õiguskindlus või õigemini kindlus selles, et õigust ei ole, aga ka see on kindlus. Nii mõnelegi jääks alles tema tervis ja meelemõistus. Õigust mõistetaks kiirelt, kuna seda tehtaks ühe asutuse sees, nö ühe maja printsiibil.

Veel üks ootamatu positiivne aspekt - kui poleks kohtuid ja õigusemõistmine antaks täielikult prokuratuuri meelevalda, siis poleks vaja ka advokaate, kellele inimesed suuri lootusi seavad ja kes neid alati petavad. Mitte omal süül, lihtsalt süsteem on selline. „Ühe maja printsiip” tähendab ka seda, et ainus, kellele sa pead hea mulje jätma, on prokurör ning see on kohtualuse jaoks palju kergem, kui praegune süsteem, kus 98 %lise tõenäosusega süüdimõistetav inimene peab esinema mitmele kohtunikule ja lisaks sellele veel ka oma advokaadiga kohtuma. Selline aastatepikkune tantsiva karu rollis olemine on väga kurnav ja nagu ma juba eelnevalt selgitasin, pole sellest ka ühiskonna jaoks mitte mingisugust tulu. Piisab sellest, kui süüalune kohtub korra prokuröriga, kes ta nö üle vaatab ning temaga vestlemise põhjal (kas kahetseb? jne) karistuse määrab.

Kokkevõtteks - kohtute ja advokaatide kadudes ei oleks kaotatud illusioone ega kaotatud raha. Kõik toimiks sihipäraselt, nagu korralikult õlitatud konveieril.

P.S. Mul ununes selgitada, miks olukord on selline, et kohtunikel puudub iseseisva mõtlemise oskus. Kui abiprokurör olin, siis vanemad prokurörid rääkisid, et probleemi juured (nende sõnastuses: „Miks kohtunikud on nii lollid”) on selles, et kui Eesti iseseisvaks sai, siis ei lastud vanu, nõukaaegseid kohtunikke mitte lahti, vaid jäeti ametisse. Tiit Madissoni protsessi kohtunik näiteks oli enne KGB käekirjaekspert. Nemad olid aga harjunud täitma partei tahet ja nõukaajal selliseid inimesi, kes poleks täitnud partei tahet, kohtunikuametisse ei kinnitatudki. Paraku tõid nood nõukaaegsed kohtunikud oma parteidistsipliinile alluva mõtlemise Eesti Vabariigi kohtusaalidesse kaasa ja järgivad nüüd niisama ustavalt prokuröride tahet. Teisiti nad lihtsalt ei oska. Kuna neid on ametis veel päris palju, siis läheb aastaid, enne kui Eesti kohtusaalides ÕIGUST mõistma hakatakse.

Pildil mina noore abiprokurörina Tallinna Liivalaia kohtumajas - sessamas, kus praegu Savisaare üle kohut mõistetakse. Pilt ja lugu minust ilmusid ajakirjas Stiil.

1 kommentaar:

ˇveljo ütles ...

aga siis jääksid ju olemata ka need sajatuhandelised kohtunike kräud, milline eelmisel nädalal Kuressaares teos sais - mõtleks, mihuke kahju asjaosalistele, kes selle ürituse pealt lihtsat raha teenisid - Taukar esitas sama kava, millega ta mõni päev hiljem soojendas Smokie't... :)