Juulikesel on parem. Palavik on langenud, suuri, kogu keha haaravaid krampe enam ei ole. Täna öösel magas, käed armsalt üle pea. Nagu väike inglike :) Ka söögiisu on tagasi tulnud - eile söötsin talle lusikaga ube ja talle maitsesid need väga. Oma käega ta veel süüa võtta ei jaksa, aga küll seegi tuleb. Peaasi on anda talle palju puhkust ja rahu. Musisid ja kallisid. Hellus on sellistele lastele väga tähtis. Või mis mõttes sellistele! Hellus on tähtis kõikidele lastele! Hellus aitab lastel terveneda ja areneda. Hellalt kasvatatud lapsed on ise empaatilisemad, nende elus on rohkem värve ja nad suudavad maailma avarama pilguga vaadata.
Kuna Juulike selle nädala veel taastub, siis oleme koos temaga ja sel nädalal veel uusi videoid ei tee. Puhkame ka ise, sest need kaks nädalat olid väga kurnavad. Täna näiteks saime Innoga üle hulga aja ühel ja samal ajal magada :) Erivajadustega lapse vanemad peavad vahel ka endale „pai” tegema ja mina näiteks kavatsen võtta endale natuke aega raamatu lugemiseks. Mul on hetkel pooleli minu meelest parimat inglise huumorit esindav teos pealkirjaga „The Diary of a Nobody”, mille autoriks on vennad Grossmithid. Väga mõnus lugemine :) Kui oled haige või haigusest taastumas, siis on kõige parem lõõgastuda mõne humoorika raamatu või seriaali seltsis. Mu isa rääkis, et luges Vorkuta vangilaagris Don Quijote'i ja Dickensi „Pickwick'i-klubi järelejäänud pabereid”, mis ajasid teda lausa kõva häälega naerma, ning need raamatud aitasid tal kaheksa aastat kestnud vangipõlve üle elada. Mulle tundub, et ka erivajadustega laste vanemad võiks oma ellu rohkem huumorit lubada. Mitte et me kuidagi vangis oleks, aga vahel on raske ja siis aitab huumor - vähemasti minu arvates - hästi.
Südamlik tänu kõikidele kaasaelajatele ja anname kindlasti teada, kuidas meil läheb :)
Pilt: Juulike on juba peaaegu sama reibas nagu sel pildil. Jaksab end juba voodi najale püsti upitada.
