Eesti karm reaalsus: ahistamise ohver peab ära kolima

Eestis on tavaks ahistamiste üle nalja heita ja süüdistada ohverid selles, et nad kas a) olid ise kõiges süüdi või b) oleks pidanud end rohkem kehtestama. Stiilis, et lööjat vastu lööma, olema ise tugevam vms. Umbes nagu Eesti riik andis teada meie perele, kui olime Portugalis hädas ja palusime abi: õppige end ise aitama (NB! Samal ajal pakkus Portugali riik abi sinna jäämiseks, kui oleksime seda vaid soovinud). Sama soovitus: õpi end ise aitama on Eestis ka ahistamise ohvritele. Ole ise tugevam, targem, parem jne. Ja siis veel, et kui ei meeldi Eestis, siis mine ära, maailm on suur ja lai.

Ahistamise ohvrid ongi põhiliselt need, kes lähevad, omast kodust või lausa riigist. Ja siis allesjäänud ahistajad hakkavad omale uusi ohvreid otsima ja neil jääb õigust ülegi, sest kõik, kogu riigimasin on ahistajate teenistuses. Maksumaksja miljonite eest on Eestis loodud ahistajatele inkubatsioonitingimused, kus tekitatakse juurde uusi ahistajaid.

Kui vaadata, kuidas Eestis suhtutakse nõrgematesse, see on erivajadustega inimesed, lastega pered, ääremaa elanikud ja vanurid, siis käitub riik ise samuti nagu ahistaja. Enamus Kodutunde saate „kangelasi”, lastega eesti peresid on riikliku ahistamise ohvrid. Erivajadustega inimesi hoitakse koonduslaagrites nagu vange. Ääremaa inimeste probleem lahendati „reformiga”, mille käigus kaotati enamus omavalitsustest lihtsalt ära. Stiilis, et pole omavalitsust, pole probleemi. Vanurid jäävad hambutuks ja surevad maha, kuna ei saa enam süüa. Kellelegi ju Eestis peale ei maksta - kui hätta jääd või elad vale koha peal - oled ise süüdi. Kodutunne on vaid jäämäe veepealne osa - need, kes ei pea paljuks avalikult kätt väristada. Kümned tuhanded lapsed Eestis nälgivad, aga see-eest on riigi rahandus korras!

Ahistamise juhtumitest rääkida avalikult ei tohi. Ajakirjandus vaikib ja käsitleb teemasid valikuliselt ja pole ime, sest ühe suure väljaande peatoimetaja on ise ahistaja. Kui vähegi midagi räägid, siis antakse sind Eestis kohtusse ja pannakse kohtu abil suu kinni. Ja kehtestatakse lähenemiskeeld - selle eest, et oled ohver ja julgesid oma suud paotada. Ohver ei tohi ahistajale läheneda, küll aga võib ahistaja teha mida ta iganes soovib.

Selline riik on Eesti. Ahistamise ohver on sunnitud ära kolima. Tegelikult ka.