Isa on ohver

Ma lugesin just uudist, kuidas Eesti ja Soome vahel pendeldab 15 000 inimest, Eesti mõistes terve linna jagu inimesi ja valdav enamus neist on isad, nn pendelisad.

Lihtsas keeles öeldes ongi need need nn Kalevipojad, kes käivad Soomes, tööl, et peret ära toita. Ja kui panete tähele, olukorras, kus ühelt poolt aetakse taga soolist võrdõiguslikkust, on just isad ehk mehed need, kes peavad võõral maal, lähedastest ja lastest eemal tööd rügama ja raha teenima. Teate ju küll, kuidas need isad seal elavad, mitmekesi koos kitsukeses korteris, toiduks makaronid, et kulusid kokku hoida ja võimalikult palju raha koju Eestisse saata. Teevad ületunde ja pikki tööpäevi, on rakkes nädalavahetustel. Peavad selle eest taluma soomlaste vihaseid ja alandavaid pilke - nende autodel lõigatakse seetõttu kumme katki ning lüüakse aknaid sisse. Nad töötavad seal nagu orjad selleks, et kodulaen saaks makstud ning lapsed saaks söönuks ja oleks raha riideid ja koolitarbeid osta.

Milleni ma tahan jõuda, et just isad või mehed on need, kes peavad end pere nimel ohvriks tooma. Ja see ohver on eelkõige perest ja lastest eemal veedetud aeg. Kannatavad isad, aga veel rohkem lapsed. Paljud lapsed sisuliselt ei näegi Eestis oma isa. Ja need isad pole mingid üksikud karjääri-isad, kes riike või firmasid juhivad ja kellel on selle kõrvalt pere jaoks vähe aega - need on täiesti tavalised isad, kes tahavad, et pere saaks söönuks ja riided selga. Lapsed aga kasvavad isata, kuigi mingit lahutust pole peres olnud. Nad kasvavad isata lihtsalt sellepärast, et muidu ei tuleks pere Eestis ots-otsaga kokku. See on kahjuks reaalsus, millele Eesti otsustajad ei mõtle, kui tõstavad oma sissetulekuid, selle asemel, et tõsta perede sissetulekuid, nii et terve linnatäis isasid ei peaks perest ja lapsed oma isadest eemal olema.

Sellised mõtted seoses isadepäevaga.