Kas Eesti on maa või rahvas?

Selline küsimus: kas Eesti on maa või rahvas? Praeguse seisuga näib, et maa, sest Eesti kaitsekontseptsioon näeb ette rahvana hukkumist ühe maatüki eest. Ma saan aru, et see on üllas idee ja Leo Kunnase sugused sõdalased on valmis esimesena surma minema - nad on valinud omale sellise elukutse ja ilmselt on see nende loomus. Samas, kas kõigi ülejäänute sellisel massilisel hukkumisel on tänapäeval, 21. sajandil enam sügavat pointi? Selline ühine surmaminemine meenutab mõnda sekti, mitte rahvast.

Viimased 1000 aastat on Eesti ümbruses, see on siis Euroopas tõesti võideldud maalappide pärast, kuna maa tähendas toitu ja toit tähendas elu. Maast ilmajäämine tähendas surma, seetõttu võideldi maa eest nagu oma elu eest. Nüüd pole see enam nii aastakümneid: üks väike maalapp on pandud toitma miljoneid inimesi ja maa on kaotanud oma senise tähenduse. Pigem võideldakse ja rabeletakse inimeste pärast, sest neid jääb Euroopas järjest vähemaks. Euroopa Liidu laienemine võeti Läänes ette inimeste pärast - et saada Idast omale rahvast juurde. Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid on inimeste vaba liikumine ja ida poolt on läände rännanud kümneid miljoneid inimesi. Hinnas on inimesed. Inimesi ollakse vastu võtma ja seda massiliselt. Rootsi ja Soome võtsid vastu kümneid tuhandeid süüria lapsi ja nende tulevik on seal kindlasti helgem kui eesti lastel, praeguse arvestuse järgi vähemalt aastani 2064. See on mitu inimpõlve.

Nüüd kas sellises olukorras, kus näiteks Saksamaa on valmis vastu võtma kohe mitu miljonit inimest, on eestlastel mõtet jonnida oma maalapikese pärast, kus eestlased suure tõenäosusega ei elanudki algselt, vaid kuhu nad ise on rännanud või kuhu on neid aetud. Ja kui praegu on käes uus rahvaste rändamise ajastu, siis ... Mitu miljonit süürlast rändas äsja kodusõja tõttu välja nagu niuhti ja midagi hullu ei olnud. Osa noorsande tulid paremat elu otsima, aga enamus väikeste lastega peresid rändas selleks, et ellu jääda. Ja nad jäid ellu. Osal lastel naeratas õnn üles kasvada Rootsis, ühes maailma kõige edukamas ja jõukamas riigis. Kui süüria lapsed jäid ellu, miks siis eesti lapsed peaks sellisel juhul hukkuma?

Kui näiteks Eestis pandaks plahvatama tuumapomm, mis on tõsisema rahvusvahelise sõjalise konflikti puhul üsna tõenäoline, kuna Eesti arvatav vaenlane on agressiivne tuumariik, mis siis? Siis on nagunii rahvana finito. Soomes on tuumapommi plahvatuse puhuks kaevatud hulk varjendeid, iga linna all on tunnelite võrgustik, Eestis pole midagi. Rahvas hukkub silmapilkselt, välgukiirusel. Kas eesmärk on sellist lõppu ootama jääda, või mis?! Või on kavas mängida taas loteriid nagu teise ilmasõja ajal, kus minema said kiiremad reageerijad, need, kes õigel ajal laeva peale jõudsid. Noored ja tugevad. Maha jäid paljud, eriti rohkemate lastega pered, kuna neil oli raske liikuda. Kui Toomas Hendrik Ilvese vanemad oleks jäänud Eestisse, jooks Tom end praegu mõne külapoe taga surnuks ja presidendiks oleks valitud mõni teine välismaa ülikooli kraadiga emigrant.

Eesti maa pärast võiks surra, kui see maa sisaldaks midagi eriti väärtuslikku, näiteks kulda või naftat. Aga selliseid maavarasid Eestis pole. Mingeid uhkeid ehitisi samuti pole. Enamik maju on vanad ja lagunenud. Uued on ainult kaubanduskeskused, aga kas nende pärast on mõtet kollektiivselt surma minna? Peamine vara Eestis inimesed, nagu räägitakse. Neid peaks siis kõige rohkem säästma ja hoidma. Eestile tuuakse küll eeskujuks Ukrainat ja Soomet, aga vaadakem tõele näkku: sõjalise konflikti puhul ei saa Eestis mängida sama mängu mis Ukrainas või Soomes, kus riigi ühes otsas käib sõda ja teises otsas tehakse nägu, et midagi lahti ei ole. Eesti on nii väike, et sõda mõjutab kõiki ja kohe. Eesti on nagu Krimm.

Eesti juhtkond sõja korral nagunii lahkub. Mitte nagu Soomes, kus on loodud spetsiaalsed maa-alused ruumid valitsusele ja kaitseväe kõrgemale juhtkonnale - see on üldteada fakt. Eestis midagi sellist ette nähtud pole. Pole vist suur saladus, et Eesti kaitseväe peamine ülesanne konflikti korral on aidata juhtkond, see on valitsus ja Riigikogu liikmed koos peredega põgenema. Seda oli hästi näha Pronksiöö ajal, mil riigi juhtkond kartis võimuvahetust ning lisaks sõjaväelastele komandeeriti kiiresti Tallinna kõik politseinikud ja kaitseliitlased. Ülejäänud Eesti jäeti täiesti saatuse hooleks.

Ühesõnaga, miks ei võiks eestlased, eesti rahvas otsida kõik koos omale uus kodu. Ma arvan, et ruumi on Euroopas küllaga, või mis?! Kui noored nagunii välja rändavad, miks ei võiks minna juba kõik, ühiselt ja organiseeritult, kuni selleks on veel võimalus. 1939. ja 1944. aastal polnud eestlastel võimalust hulgakesi lahkuda. Nüüd on. Kasutagem seda ajaloolist võimalust, mis ei pruugi kesta igavesti.

Lõpuks taandub kõik küsimusele: Kas Eesti on maa või rahvas?